"Osoon" veealuste ohtude ja ohumärkide jahil ({{commentsTotal}})

Punane, roheline, kollane, punane-valge, must-kollane – need värvilised jonnipunnisarnased suured tünnid ja kiitsakad silindrid pole muud kui mere suvised "liiklusmärgid", mis on talveks Rohuküla sadama kai äärde puhkama toodud. "Osoon" käis veeteede ametiga mere ohumärke välja korjamas.

Toodrid märgistavad veealust ohtu ehk madalikke. Kardinaaltoodrite topimärk ja värvilahendus, täpsemini nende kombinatsioon annab aimu, kus pool asub sellest toodrist oht. Vastavalt sellele teab ka laevajuht arvestada, kuhu poole selle toodri peab siis endast jätma.

Tänapäevane tooder või poi on üsna lihtne plastist, vahel automaatse plinktulega varustatud seade, mille veealuse osa külge on kinnitatud raske ujuk. See hoiab meremärki sirgelt.

Selleks, et tooder minema ei ujuks ja õige koha peal ohuteavet edastaks, on pika keti küljes merepõhjani ulatuv ankur, antud juhul betooniga täidetud vana autorehv.

Kui suvel püsivad ujumärgid üsna kindlalt oma koha peal, siis talvistes oludes tekkiv jää võib oma tohutu jõuga neid vigastada, purustada ning lõpuks hoopiski mujale nihutada.

Kõiki märke siiski talveks välja ei võeta. Ohtlikumad ja olulisemad kohad suurtel veeteedel on märgistatud aastaringsete ning palju suuremate poidega ning lisaks ujuvmärkidele on meremeest veeteel õiges suunas juhtimas ka maamärgid, tuletornid ja loomulikult merekaardid ning moodne tehnoloogia.

Madala ja väikese veeväljaga Väinamere hüdroloogilised tingimused erinevad tunduvalt avamere omadest. Siin on nõrgem lainetus, suurem veetemperatuuri aastane kõikumine, väiksem vee soolsus ja läbipaistvus, paksem ja püsivam jääkate. Eriti tuleb siin merd kündes silmas pidada muutlikke ilmaolusid.

Väinamere sügavus seotud sõdadega

Suurematele laevadele on Väinameri liiga madal, kuna keskmine sügavus on ainult viis meetrit. Vaid Kesselaiu ja Muhu vahel ulatub sügavus 24 meetrini.

Selle, et saame tänapäeval liikuda parvlaevadega mandri ja suursaarte vahel, võlgneme üksnes suurtele sõdadele. Näiteks süvendati esimese maailmasõja eel Rohukülla sõjasadama rajamise tõttu läbi väinade kulgevaid laevateid.

Need tööd olid mahult suurimad taolised Tsaari-Venemaal üldse. Toona tehtut kasutame osaliselt tänaseni.

Leiger peab läbi mahtuma nõelasilmast

Igal oma reisil peab Leiger mahtuma läbi kitsukesest Rukki kanalist, mis on vaid napilt sügavam ja laiem, kui laev ise. Kuigi vee peal pole midagi näha, sest kanalit märgistavad poid on talveks välja tõstetud, siis kaardi pealt on selgelt paista, millisest nõelasilmast tuleb laeval läbi mahtuda.

Rukkirahu ehk Rukki kanal asub Rohukülast 15 minuti tee kaugusel. See on 2,5 km pikkune ja umbes 60 meetri laiune. Viimane suurem süvendamine toimus siin 2014. aastal, kui sügavus muutus 4,8-st 5,3 meetrini.

Mõne aastaga tegi loodus oma töö ja uhtus kanali keskele taas pinnast. Mullu, kui veetase oli äärmiselt madal, pidi vaid viie meetri sügavuseks jäänud kanalit taas paarikümne sentimeetri võrra sügavamaks lihvima, et laevad üldse kanalist läbi
mahuks.

Tegelikult ei ole Rukki kanal ainuke, millest Leiger oma teel läbi peab mahtuma. Hiiumaa pool asub Heltermaa kanal on umbes samade mõõtmega, kuid kaks korda pikem. Lisaks kitsastest kanalitest läbimahtumisele, tuleb kaptenil arvestada muutliku ilmaga, jää ja tuuleoludega, mis võivad laeva automaatselt paika pandud kurssi muuta.

Vaata ka teisi "Osooni" lugusid esmaspäeval kell 20.00 ETV-st.

Toimetaja: Marju Himma



Miks sügavaid poliitilisi veendumusi on raske kõigutada

Ajakirja Nature Scientific Reports uurimus viitab sellele, et kui inimeste sügavaid poliitilisi veendumusi kahtluse alla seatakse, muutuvad aktiivsemaks emotsioonide ja sisemise tunnetusega seotud ajustruktuurid. Emotsioonide eest vastutavad ajusüsteemid, mille eesmärk on aidata organismi tasakaaluseisundit säilitada, paistavad töötavat ka vaimse elu tasakaalu säilitamise nimel.

Tartu teadlastel õnnestus mõjutada valetamise tuvastamist

„Peaaegu kõiki ja kõigest on võimalik püüda petta, lihtsalt küsimus on selles, kui edukas see on,“ ütleb Talis Bachmann, Tartu ülikooli kognitiiv- ja õiguspsühholoogia professor. Tema juhitavas laboris tehtud uuringust selgub, et aju kunstlikult mõjutades on võimalik maha suruda seni usaldusväärseimaks peetav marker valetamisest.

Kliima vormib meie nina

Inimese nina suurus ja kuju pole lihtsalt juhus, vaid tuleneb evolutsioonist. Teadlased uurisid, miks teatud piirkondades on parem elada suure või väikse ninaga.