Tulekul on sünteetilise bioloogia ajastu ({{commentsTotal}})

Professor Mart Loogi visiooni kohaselt tuleks Eestisse luua sünteetilise bioloogia keskus, mille üheks osaks on bioreaktoriga katsetehas, et biotöötlus ja biotehnoloogia asendaksid põlevkivikeemia rohelise keemiaga. Autor: Sirp

Uut eluteadustes: mis on inimeste elu ja maailmamajanduse kõiki harusid mõjutama hakkav sünteetiline bioloogia? Nii küsib kultuurileht Sirp sellenädalases numbris.

Elu geneetiline ümberprogrammeerimine on saanud reaalsuseks. Seda võimekust on seni kasutatud vaid laboris ja ettevaatlikult ka põllumajanduslike elusorganismide puhul, kuid tee on lahti teistele organismidele, kaasa arvatud inimene. Ees seisab sünteetilise bioloogia ajastu. Uutest paradigmadest eluteaduses ja biotehnoloogias räägib Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudi molekulaarse süsteemibioloogia professor Mart Loog.

Mis on sünteetiline bioloogia?

Inimkonna teadmised loodusest ja võimekus loodust ümber programmeerida on viimastel aastatel väga palju kasvanud. See, kes bioteadusega ei tegele, ei pruugi nendest muutusest veel aru saada. Kui infotehnoloogia areng on olnud viimasel 20 aastal selgelt tajutav, siis eluteaduse samaväärsed protsessid jäävad vähemalt esialgu peidetuks. Ometi mõjutab alanud sünteetilise bioloogia revolutsioon juba lähitulevikus kogu inimeseks olemist ja maailmamajanduse kõiki harusid.

Tegelikult on juba enam kui 20 aastat kestnud diskussioon GMOde ehk geneetiliselt muundatud organismide üle.

Viimasel 10–15 aastal on toimunud erilised muutused. DNA sünteesi hind on kukkunud ligi 300 korda, DNA järjestuse määramise hind on odavnenud miljon korda. Kui esimese inimese genoomi järjestuse määramiseks kulus 13 aastat ja 3 miljardit dollarit, siis tänapäeval on uute meetoditega inimese genoomi järjestuse määramise hind 1000 dollari ringis. Ühesõnaga, eelmisel sajandil alguse saanud inimgenoomi järjestamise programm, mis lõppes 2004. aastal, on andnud teavet nii geenide eneste kohta kui ka suure impulsi uurimistehnoloogia arengule. Andmebaaside, mis sisaldavad endas juba väga paljude organismide geneetilisi andmeid, maht ja nimistu on just viimastel aastatel plahvatuslikult kasvanud.

Võib julgelt öelda, et on toimunud kogu eluslooduse koodi laussekveneerimine (DNA järjestuse määramine – M. M.). Seepärast on viimastel aastatel märksa jõudsamalt tehtud molekulaarbioloogias edusamme, kuna infot on võrratult rohkem käes. Me teame järjest rohkem, kuidas geenid toimivad, me mõistame biomolekulaarseid süsteeme tervikuna ja oskame neid teataval tasemel juba ka matemaatiliselt modelleerida.

Kui aga inimene hakkab mõistma, kuidas üks (elus)mehhanism töötab, siis tekib ka kohe võimekus seda jäljendada või siis ise teatavas uues variatsioonis üles ehitada. Sellistel disainitud bioloogilistel süsteemidel võib olla uusi kasulikke funktsioone, mida saab rakendada tööstuslikult või ka meditsiinis. Ehk siis, järjest lisanduv teadmine annab meile ka järjest suuremad võimalused ise disainida, n-ö looduse keeles programmeerida.

Professor Mart Loogi sõnutsi on inimgenoomi kirjutamise projekt (Humane Genome Write), millega on liitunud Eesti sünteetilise bioloogia keskus, inimkonnale pöördelise tähtsusega. Projekti vältel sünteesivad teadlased täielikult inimese genoomi, s.o kirjutavad ja valmistavad selle nullist ise. (Foto: Margus Ansu/Tartu Postimees)

Miks on just nüüd tekkinud eeldused sünteetilise bioloogia arenguks?

Peamiseks eelduseks on juba mainitud tehnoloogiline areng. Näiteks hiljuti leiutatud CRISPR/Cas9 tehnoloogia lubab teha kiiremini genoomi, sh inimgenoomi korrigeerivaid muudatusi. Juba katsetatakse haigusgeenide väljalülitamist embrüote tasemel.

Samuti pakub DNA sünteesi hõlbustamine võimalusi näiteks kemikaale ja ravimeid tootvate mikroorganismide konstrueerimiseks. Inimkonna ootus paremale elule on suur, praegu on kogunenud kriitiline hulk uusi tehnoloogiaid, mille kasutuselevõtt kiirendab omakorda uute meetodite teket ja sellega saamegi revolutsioonilise seisundi, mis viib paradigma nihkeni meie inimeseks olemises. Sest, olgem ausad, kui praegu programmeerime ümber laboratooriumiorganisme, siis varem või hiljem hakkame ümber programmeerima ka iseennast ja ümbritsevat keskkonda. Inimene on liiga uudishimulik, liiga julge ja ambitsioonikas, et jätaks selle võimaluse kasutamata.

Ja siis, natuke kaugemas, kuid mitte väga kauges tulevikus, saame ka tõsisemalt tegeleda inimkonna kõige pealepressivama probleemiga. Planeet on üle kurnatud, inimpopulatsiooni ulatusliku kasvu ja tegevuse tõttu tasakaalust välja viidud. On viimane aeg mõelda bioloogilise jätkusuutlikkuse peale ning kõigist kahtlustest-hirmudest hoolimata on sünteetiline bioloogia jätkusuutlikkuse saavutamiseks ainuke tõhus vahend.

Siis edasi, järgmine väljakutse inimkonnale on Tesla ja SpaceX-i looja Elon Muski üleskutse mõni kuu tagasi saada multiplanetaarseks liigiks ja selle esimene etapp oleks Marsi koloniseerimise programm.

Kui sünteetiline bioloogia ja muud teaduslikud meetodid Maa biosfääri ja meie planeedi tsivilisatsiooni päästa ei suuda, siis on meie ainus võimalus kolida teistele elamisväärsetele planeetidele. Selleks on vaja aga luua iga planeedi tingimustele vastav biosfäär ja kindlasti on vaja ka muuta inimest. Näiteks peaks teistele planeetidele ümberasuvate inimeste organism olema paremini kaitstud kiirguse eest.

Muide, huvitav fakt on ka see, et seni on maailmas kõige rohkem sünteetilisse bioloogiasse investeerinud USA kaitseuuringute agentuur, mille aastane panus sellesse sektorisse on üle saja miljoni dollari. Nemad püüavad selle tehnoloogia abil ennetada kõikvõimalike globaalsete kriiside mõju. Eesmärgiks on saavutada geneetilise programmeerimise abil tsivilisatsiooni ja keskkonna kui süsteemi parem stabiilsus ja kontrollitavus.

Kui rääkida Eestist, siis siin on eeldused hariduse ja teadusliku kogemuse näol sünteetilise bioloogia arenguks loodud. Meil tekkis arvestatav molekulaarbioloogide koolkond juba eelmise sajandi 60ndatel aastatel. Põlvkondade viisi on treenitud väga heal tasemel spetsialiste. Paljudel riikidel sellist eelist ei ole. Me peaksime selle inimkapitali tehtud investeeringu nüüd uute infrastruktuuri ja ettevõtlust toetavate investeeringutega realiseerima. Meil on veel võimalus tõusta sünteetilise bioloogia alal maailma liidrite hulka.

Kevadel oli meie ajakirjanduses põgusalt juttu ühest suurest sünteetilise genoomi projektist. Kas Eesti teadlased on sellega kuidagi seotud?

Jah, et paremini mõista suurte muutuste toimumist just praegu, tuleb mainida ka seda, et möödunud aasta juunis kuulutati välja uus ülemaailmne algatus, mille nimetus on inimgenoomi kirjutamise projekt (Genome Project Write, GPW). Sellest saab jätkuprojekt inimese genoomi järjestuse esmase määramise projektile (1990–2003).

Algas see nii, et kevadel kogunes umbes 150liikmeline teadlasrühm ajakirjanduses salapäraseks tituleeritud kohtumisele, et arutada, mida teha olukorras, kus meil on käes niivõrd suur võimekus nii andmekogumite kui ka uute tehnoloogiate näol. Küsimusi on palju, alustades eetilistest dilemmadest meditsiini ja keskkonna valdkonnas ning lõpetades inimkonna säilimise ja globaalse julgeolekuga.

Sellises olukorras võeti vastu julge, aga minu arvates igati loogiline samm: kuulutati välja plaan järgmiseks kümneks aastaks, kaasates teisi teadlasi, huvitatud ettevõtteid ja organisatsioone, et sünteesida täielik inimese genoom – kirjutada ja valmistada see nullist ise.

Nüüdseks on eesmärk laienenud, sest inimese genoom ei ole kaugeltki ainus, mida plaanitakse sünteesida. Projekti peamine eesmärk ongi laiem, nimelt DNA sünteesi tehnoloogiate edasiarendus ja odavamaks muutmine. Kui praegu on sünteetilise DNA hind umbes 10 senti aluspaari eest, siis kümne aastaga loodetakse vähemalt tuhandekordset hinnalangust ehk siis sada aluspaari ühe sendi eest. Siis saaksime terveid kromosoome laiapõhjaliselt modifitseerida, viies nendesse sisse tuhandeid mutatsioone.

Paljude mutatsioonide kromosoomi viimise võimekus võimaldab näiteks suure tõenäosusega muuta ära vähki tekitavad mutatsioonidekohad – neid kutsutakse cancer hotspot mutatsioonideks –, et vähendada kordades vähi tekke võimalust.

Teine võimalus on muuta inimese rakud resistentseks ohtlikele viirustele. Siis näiteks võib ka kustutada geenid, mis tekitavad teatud neurodegeneratiivseid haigusi. On tarvis toonitada, et ega keegi otseselt sünteetilist inimest looma hakka, aga otsast lõpuni ise koodi kirjutamine võimaldab genoomi viia korraga väga palju, kas või sadu tuhandeid muudatusi, mida traditsiooniliste geenitehnoloogia meetoditega oleks töömahukuse tõttu teha võimatu.

Mis on aga sama oluline kui tehnoloogia mõistlik arendamine, ja seda aspekti rõhutasid teadlased oma üleskutses eriti, on vajadus arendada ühiskondlikku arutelu sünteetilise bioloogia eetilistest aspektidest. Me peame kindlaks määrama reeglid ja piirid, samuti selle, kui palju ja kuidas võib geneetiliselt muuta looduskeskkonda.

Ja otse loomulikult, eelmisel aastal asutatud Eesti sünteetilise bioloogia keskusega oleme selle inimkonnale pöördelise tähtsusega projektiga liitunud. Järgmisel projekti konverentsil, mis toimub mais New Yorgis, saame ka täpsemalt määratleda meile mõeldud töölõigu.

Mis on geenitehnoloogia ja sünteetilise bioloogia erinevus?

Ajalooliselt tähistab geenitehnoloogia mõiste kõike, mida geenide manipuleerimise osas tehakse. Nimetus sünteetiline bioloogia on tekkinud sellest, et uusi geenijärjestusi ei loodud enam niivõrd üksikute muutuste ehk mutatsioonide viimisega geenidesse, vaid hakati sünteesima otsast lõpuni terveid geene ja geenide komplekte. Selleks sünteesitakse keemilised üheahelalised DNA jupid, pannakse need omavahel kokku ja paljundatakse. Põhimõtteliselt on selline geen sünteetiline, sest see pärineb keemiliselt sünteesitud alusjärjestusest.

Korrektse definitsiooni kohaselt on ka kogu GMO tööstus ja sellealane tegevus sünteetiline bioloogia, lihtsalt kiirem ja odavam DNA süntees on laiendanud võimalusi. Mis aga puutub GMOde ümber käivasse kirglikku diskussiooni ja võitlusse, siis tegelikult on hea, et seda probleemi ühiskonnas arutatakse. Kuna sisulist erinevust GMOde ja sünteetiliste organismide vahel pole, siis kehtivad kõik GMOdele koostatud eetilised reeglid ja konventsioonid ka sünteetilisele bioloogiale. Ei pea uuesti jalgratast leiutama ja areng võib takistusteta jätkuda.

Kas võib üldistada, et kui geenitehnoloogias vaadeldakse pelgalt manipulatsioone geenides, siis sünteetiline bioloogia on laiem paradigma ja toob sisse ka süsteemibioloogia vaatenurga?Sünteetiline bioloogia tähistab ka muutust teaduslikus mõtlemises. Bioloogidest saavad insenerid. Uute rakkude disainis kasutatakse mooduleid, protsessoreid, lüliteid. Disainiprotsess hõlmab kogu rakusüsteemi. Sealjuures ei ole uus mõtlemine kasulik vaid uute rakkude konstrueerimiseks. See on oluline ka eluslooduse fundamentaalse arusaamise tasandil. Sünteetilise bioloogia üks tunnuslause on: in order to understand you have to build it – et millestki aru saada, tuleb see enne ise ehitada.

Jah, olen sellise arusaamaga nõus, süsteemibioloogia põhimõtete tundmisel ja nendest lähtumisel on sünteetilisel bioloogial väga tähtis osa.

Süsteemibioloogia peamised lähenemisnurgad kujunesid välja mõnevõrra varem ja sünteetiline bioloogia ongi vahest sammukese süsteemibioloogiast tagapool käinud, mis on ka loogiline, sest oma olemuse tõttu saab ta palju abi süsteemibioloogia meetoditest ja matemaatilisest modelleerimisest. Nagu juba mainitud, on sünteetiline bioloogia insenerimõtlemise ja geenitehnoloogia kokkupõimumine. Insenerid aga disainivad lähtuvalt matemaatilistest mudelitest ja täpsetest skeemidest.

Niisamuti käitutakse ka uues bioloogias: luuakse ennustavad mudelid, siis konstrueeritakse rakk ja kontrollitakse tema omadusi. Kui omadused ei vasta täpselt ennustusele, siis korrigeeritakse mudelit ja see tsükkel kordub seni, kuni saadakse soovitud funktsioonidega disainerrakk või organism. Selles suhtes on paradigma nihe vägagi näha. Kui seni oli bioloogia kirjeldav teadus, uuriti, kuidas loodus selliseks on kujunenud ja milline geen mille eest vastutab, siis nüüd viiakse teadmised suurtesse matemaatilistesse mudelitesse ja vastavalt mudelitele saab juba konstrueerida uut elu.

Milles seisnevad sünteetilise bioloogia raskused?

Üheks põhiliseks probleemiks on see, et looduses on palju müra. Rakkudes on miljoneid molekule, nende kontsentratsioonid ei ole kunagi täpselt paigas – molekulide arv varieerub, reaktsioonikiirused varieeruvad. Kui inseneridisaini vallas oleks selline müra suur probleem, siis emake loodus kasutab müra väga kavalalt ja otstarbekalt ära. Kui väga lihtsalt üldistada, siis annab signaalimüra teatava statistilise jaotuse olukordades, mida saab näiteks kasutada rakkude arengustsenaariumide realiseerimiseks või ellujäämisvõimaluste suurendamiseks. Kuna keskkond pakub mitmesuguseid olukordi, siis molekulaarne müra rakkudes pakub sellele vastuseks ka ellujäämiseks erinevaid võimalusi.

Sünteetilise bioloogia seisukohast on müraprobleem nii hea kui ka halb.

Insenerid, kes viimase kümne aasta jooksul suure entusiasmiga sisenesid bioloogiasse, said alguses pettumuse osalisteks. Erinevalt elektroonikast või mehaanikast ei käitunud disainitud rakud kaugeltki mitte alati vastavalt ennustustele ja mudelitele. Mürarikast süsteemi, mis koosneb miljonitest rakus ringi ujuvatest molekulidest, on peaaegu võimatu täpselt soovi järgi disainida. See pettumus aga asendus tõdemusega, et kogu evolutsiooni algoritmi aluseks on ju müra ja vead DNAs. Tegelikult ongi tänapäevasest sünteetilise bioloogia definitsioonist lisandunud väljendile „ratsionaalselt disainitud“ väljend „suunatud evolutsioon“. On meetodeid, mille abil saab luua genoomi suvalisi mutatsioone ja siis väga täpselt välja valida loodetavaid funktsioone kodeeriva genoomiga rakud. Seega on nii ratsionaalne disain kui ka evolutsioon sünteetilise bioloogia metodoloogias mõlemad olulised.

Miks me ikkagi peame sünteetilise bioloogia arendamisse suhtuma täie tõsidusega? Miks on USA panustanud juba 100 miljardit, UK üle 60 miljardi ja Euroopa riigid ca 30 miljardit eurot sünteetilisse bioloogiasse – see vajab põhjalikumat selgitust. Mida siin Eestis teha annab?

Toon kohe alustuseks välja ühe valdkonna, kus Eestil on suured võimalused sünteetilise bioloogia saavutusi ära kasutada – see on biomassi väärindamine. Selline tööstus oleks jätkusuutlik ning arvestatav tulevikualternatiiv põlevkivikeemia asenduseks, sest põlevkivikeemia tooraine on tegelikult ajas perspektiivitu ning see annaks meile sujuva ülemineku rohekeemiale.

Maailmas on juba imelisi näiteid sellest, kuidas keeruline tööstuslik keemiline süntees on asendatud ensüümkatalüsaatoritel põhineva sünteesiga mikroorganismides, sisestades neid ensüüme kodeerivad geenid bakterisse või pärmi. Niimoodi toodetakse keerulisi ravimeid, näiteks artemisiniini (Amyris, USA), aga ka toidulisandeid – safranit, vanilliini, resveratrooli (Evolva, Šveits).

Oleme astunud samme, et luua koos partneritega Tartusse bioreaktoriga katsetehas, selleks et arendada väärtuslikke kemikaale ja ravimeid tootvaid disainerrakke tööstuslikes tingimustes. Siin on meie partneriks Novo Nordiski bioloogilise jätkusuutlikkuse keskus (Novo Nordisk Foundation Centre for Biosustainability) Taanis, mis on maailma üks tuntumaid sünteetilise bioloogia keskusi.

Novo Nordiski keskuses on need asjad ülimalt elegantselt läbi mõeldud. Nad nimetavad oma arenduskeskust iLoop’iks. See on tehnoloogiaga hästi varustatud üksus, mille põhiline funktsioon on tehnoloogiate aitamine laborist tööstusesse. Üksuse tööprintsiip on tsükliline, hõlmates disaini, konstrueerimise ja testimise tsüklit, mida korratakse koostöös tehnoloogia loonud laboriga seni, kuni disainitud mikroorganism on valmis tööstuslikus bioreaktoris kasvatamiseks. Siis aga tuleksime mängu meie oma katsetehasega Tartus.

Leian, et analoogselt Taaniga oleks Eestil just kõrgväärtuslike produktide biomassist tootmise arengusuunal äärmiselt suur perspektiiv. Meile tulevad suureks kasuks Novo Nordiski sidemed maailma biotööstustega, ja Eesti katsetehase lisamine sellesse globaalsesse võrgustikku – kui olulise tähtsusega tehnoloogia tööstusskaalale paigutamise keskus – annaks Eesti biotehnoloogiale just selle puudu­oleva arenguhüppe, tee laborist tööstusse.

Meie esmase visiooni järgi peaks Eesti sünteetilise bioloogia keskus kujunema kuuest osast. Esiteks sünteetilise bioloogia tuumiklabor, mis pakub rakenduslikku teadusteenust ja rakkude disaini kõiki etappe. Teiseks uurimisüksus, mis mahutab umbes 25 laborit, mõtleme siin ka, et oleks ruumi Eestisse tagasipöörduvatele teadlastele. Kolmandaks, bioreaktoriga katsetehas mikroobsete rakuvabrikute tehnoloogiate skaleerimiseks. Neljandaks, koostöös Tartu tehnoloogiainstituudist väljakasvanud ravimifirmaga Icosagen ehitatud terapeutiliste antikehade tootmisüksus, mis pakuks samuti tööstusliku skaleerimise keskust meie partneritele üle maailma. Viiendaks, innovaatilised õppekavad, kus ühendatakse inseneriõpe molekulaarbioloogiaga. Kuuendaks on plaanitud ka idufirmade inkubatsioonikeskus ja investeerimisettevõte, et soodustada uute spin-off-ettevõtete teket. Plaanime selle keskuse ehitada Tartu ülikooli Maarjavälja kampusesse. Siia saaksid peale avaliku sektori investeerida ka Eesti ettevõtjad, arendades PPP (public private partnership) koostööformeeringuid.

Mis huvi on Novo Nordiski keskusel meiega koos töötada?

Koostöö Põhjamaade ja tervikuna Läänemere-äärsete riikidega on nii meie kui ka partnerite strateegiline valik ja eesmärk. Taani ja Rootsi on selles vallas juba loonud koostöösilla, nad ise nimetavad seda Medicon Valleyks, ja see on väga edukas biotehnoloogia koostöö­klaster.

Meie puhul, s.t Eesti tervikuna ja Tartu ülikool sealhulgas, oleme pälvinud nende huvi ja usalduse kui koht, kus on kaua ja tugevalt arendatud klassikalist molekulaarbioloogiat. Kui Novo Nordiski keskuse spetsiifika on rohkem biotöötluses kasutatavate rakkude disain ja optimeerimine, siis meie tugevus on molekulaarbioloogia ja biokeemia, s.t me suudame luua biokeemilisi regulatsioonisüsteeme ja lüliteid molekulaarsel tasemel. Novo Nordiski keskuse partneritel on väga selge huvi saada meilt lahendusi metabolismi reguleerivate süsteemide alal.

Meie huvi on partnerite abiga saavutada puuduv kompetents tööstuslike rakuvabrikute tehnoloogia väljaarendamise kõigis etappides. Eesti kogemused molekulaarbioloogias on küll suured, kuid nõrgalt on esindatud tööstuslik biotehnoloogia. Vaja on kompetentsi bioreaktorite, saaduste eraldamise ja töötlemise osas.

Kas olete teinud ka esmakalkulatsioone, kui palju on sellise keskuse rajamiseks investeeringuid tarvis teha?

Praeguseks on rahastamisplaanid juba välja töötatud. See on suurusjärgus 45 miljonit eurot, millest kolmandik peaks tulema EList ja kolmandik oleks riiklik omafinantseering ja kolmandiku loodame erakapitalilt. Selle rahastuse eest looksime Tartusse vajamineva kriitilise infrastruktuuri. Hiljem lisanduksid loomulikult veel täiendavad investeeringud erasektorist tööstuste rajamiseks.

Peab mõistma, et avaliku sektori rahaline esmapanustus on ainumõeldav, sest ei ole mõeldav loota erakapitalilt investeeringuid sellise eesmärgiga uue valdkonna käivitamiseks ja teadusliku infrastruktuuri loomiseks. See ei ole Eesti eripära, erakapitalil biotehnoloogia sektori nullist arendamine jääks vaid unistuseks igal pool maailmas. Riik peab panustama infrastruktuuri ja teaduskompetentsi ja alles siis tekivad loodava ümber ettevõtted. Me oleme väga huvitatud, et Eesti tuleviku nimel tekiks poliitiline tahe ja otsustusjulgus.

Mis siis saab, kui me seda investeeringut ei tee?

Ega maailmas sellepärast areng seisma jää. Vastupidi, pidevalt kogutakse tuure. Peame mõistma, et sünteetiline bioloogia ei ole Eestile nii lihtne ülesanne nagu edulugu IT-valdkonnas. Need, kes tahavad selles väga suures majandusbuumis osaleda ja kasu saada, peavad tegema grandioosseid investeeringuid. Piltlikult öeldes: vaid sülearvuti hinnaskaalas olevast pipetirahast ei piisa. Vaja on luua koos toimiv infrastruktuur, biotehnoloogiline tootmisvõimekus.

Mitu riiki on sellest vajadusest ja võimalusest õigesti aru saanud.

Näiteks juba 2016. aasta esimesel poolaastal investeeriti USAs sünteetilisse bioloogiasse 900 miljonit dollarit. Peale juba mainitud kaitseuuringute keskuse on tähelepanuväärne energiaministeeriumi biosüsteemide disaini programm (Biosystems Design Program, Department of Energy). Ka NASA on juba investeerinud sünteetilisse bioloogiasse kümneid miljoneid. Niisamuti võttis EList lahkulööva Ühendkuningriigi parlament vastu otsuse investeerida sadu miljoneid naelu viide sünteetilise bioloogia keskusesse, kolme doktorantuuriprogrammi, kahte tuumiklaborite keskusesse ja riskikapitali fondi. Sellele kõigele lisaks teatas peaminister Theresa May hiljuti, et UK investeerib 3 miljardit naela robootikasse ja sünteetilisse bioloogiase. Tõesti, UK on tulevikusuundumustest väga hästi aru saanud. Loodame sama ka Eesti poliitikutelt.

Sellised uued avaliku sektori investeerimissuunad peavad olema kooskõlas riigi strateegiadokumentide ja programmidega. Kuivõrd on sünteetilise bioloogia keskuse loomise ambitsioon kooskõlas programmdokumendiga „Teadmistepõhine Eesti 2020“, eriti selle allosaga „Nutikas spetsialiseerumine“?

Olen meie plaanitavaid eesmärke läbi nutika spetsialiseerumise strateegia­prisma ka analüüsinud ja väidan, et need tulevikusuundumused ei ole mitte heas, vaid suisa suurepärases kooskõlas vastavate arengustrateegiatega. Jätkusuutlik biotöötlus ja biotehnoloogia üldiselt on nutika spetsialiseerumise prioriteedid.

Lisaks lubab rakuvabrikute arendamine väärindada tööstusjäätmeid ja biomassi ning asendada põlevkivikeemia rohelise keemiaga. Igasugune ressursside parem kasutamine on meie plaanituga fundamentaalses kooskõlas, sest eesmärgiks on ju suhteliselt väheväärtuslikule biomassile anda hoopis teistsugune kvaliteetne lisandväärtus ja see kõik on suunatud peamiselt ekspordile.

Sünteetilise bioloogia teemat guugeldades jäi mulle silma, et prof Mart Loog ja TÜ tehnoloogiainstituudi esindajad on juba mitu head aastat käinud ringi, teinud õppe- ja tutvustuspäevi. Kas senise tutvustustööga on suudetud teema olulisust otsustajatele selgemaks teha?

Jutu tasandil ehk rohkem, tegude koha pealt näitab tulevik. Võin kinnitada, et Tartu ülikooli teadusarenduse eest vastutajad toetavad meid täielikult. Nemad on teema olulisust ja võimalusi mõistnud. Ülikool on viimastel aastatel pidanud sünteetilise bioloogia arendamist oma tõsiseks prioriteediks. Kui palju toetavad haridus- ja teadusministeerium, majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, Eesti Teadusagentuur ja SA Archimedes, ei oska ma öelda ega mõõta.

Investeerida praegu sünteetilisse bioloogiasse oleks Eesti riigile harukordne võimalus. Kui see revolutsiooniline etapp maha magatakse, kinnistavad teised riigid oma arengueelise ja meil ei ole enam võimalust sel alal teed näidata. Paljud targad riigid on sellest juba aru saanud, näiteks Leedu tegi korraga ca 50miljonilise investeeringu biokeskuse loomisse. Nad ongi meist juba suure sammu ees.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool

Allikas: Sirp.ee



Lääneriikide tarbimise mõjul sureb Aasias kümneid tuhandeid inimesi

Ainuüksi Lääne-Euroopa ja Ameerika Ühendriikide jaoks mõeldud kaupade tootmisel tekkiv õhureostus viib Hiinas igal aastal enam kui 108 000 inimese enneaegse surmani. Kokku nõuab rahvusvahelisest kaubandusest tingitud õhureostus aastas enam kui 750 000 elu.

Metsad mõjutavad nii kohalikku kui üleilmset kliimat

Metsad täidavad planeedi jahutamisel mitmekülgset rolli ja ei piirdu ainult süsinikdioksiidi talletamisega.

Suur MeeMa uuring: Eestis on ühiskonnarühmade eristumine süvenenud

Tartu ülikooli ühiskonnateadlased panid kaante vahele kaheteistkümne aasta pikkuse esindusliku uuringu “Mina. Maailm. Meedia” (lühidalt MeeMa) tulemused. Üks nende peamisi järeldusi on, et viimasel paarikümnel aastal on Eestis süvenenud ühiskonnarühmade eristumine ning ühiskond on muutunud kahekiiruseliseks: ühtede inimrühmade jaoks aeg kiireneb, teiste jaoks aeglustub.