Reportaaž Peeter Suure merekindluse katakombide liblikatest ({{commentsTotal}})

Peeter Suure nimelise merekindluse käikude süsteem rajati 20. sajandi alguses. Sellest on Laagris säilinud umbes kolm kilomeetrit, mis on looduskaitse all. Inimesed on selle koha hüljanud, kuid siin liblikad on selle võtnud kasutusele talvitumiseks. „Osoon“ uuris, millised liblikaliigid katakombides talvituvad ja kui sügavale nad on läinud.

„Praegu oleme siin eesruumis, paistab, et siin on natuke jahedavõitu. Mingisugust elu näha ei ole, aga lähme natuke sissepoole. Ahaa, näed siin hakkab juba midagi olema,“ jutustab liblikauurija Urmas Jürivete „Osooni“ võttemeeskonda katakombidesse juhatades.

„Sa näed juba liblikaid või?“ uurib saatejuht Kristo Elias.

„Ma näen juba liblikaid jah, näed. siin on juba esimene, oi-oi, siin on ju kaks liiki.“

„Seina peal jah?“

„Vaata! Näed, siin on nüüd keldrivaksik ja keldriöölane. Nii et neile ongi talvitamise järgi eestikeelsed nimed pandud.“

„Ja niimoodi keset seina nad ongi?“

„Jah, niimoodi nad jäävad kuni kevadeni välja.“

„Vaatan, siin on üks ämblik ka, paistab, et ta on ühest liblikast jagu saanud jah. Kas tema võib neid talvituvaid liblikaid ka võtta?“

„Täitsa vabalt, ja tema ei ole veel talvitumisfaasis, tema kindlasti toitub.“

Kaamerasilma ees näitavad end näiteks haruldane putkeöölane, Dasypolia templi, kes võib talvituda ka näiteks kiviaedade all. Lisaks putkeöölasele talvitub katakombides veel vähemalt kaks öölast.

„Osooni“ võttemeeskonda üllatab aga igaühele tuntud kaunid liblikad – päeva-paabusilmad, kelle talveunes koloonia on enda alla võtnud terve lae.

Võrreldes eelmiste katakombidega on neid selles käigus just kõige enam põhjusel, et siinse katakombi lähedal on palju aedu ning päeva-paabusilm on aktiivne õitel toituv liblikas, keda kohtab väga palju aedades, kus õisi rohkem.

Tapab nälg, mitte külm

Talvitumiseks peavad liblikad läbima pika teekonna katakombi sügavusse. On ime, et nad selle üldse üle leiavad. Arvatakse, et oskused ja teadmised on talletatud juba nende geenidesse.

Talveks suudab suur hulk liblikaid viia oma elutegevuse nullilähedale. Seetõttu ei karda nad ka eriti külma.

Eesti puhul räägitakse, et teatud liblikaliikide puhul mõjub talvitumisele halvasti temperatuuride suur kõikumine talveperioodil. Vahepealsed sulailmad ärakavad ellu ning liblikad vajavad energiat, kuid toitu pole kuskilt võtta. Seetõttu võivad nad surra nälja, mitte külma tõttu.

Laagri tunnelid on ka geoloogiliselt huvitav paik. Käigu ülaosas paljandub korrapäraselt kollakas savikiht. Selle nimi on Kinnekulle metabentoniit. See tekkis 455 miljonit aastat tagasi vulkaanipurske tagajärjel. Kuigi purske järel tekkinud tuhakiht kattis suurt ala, on Eesti ainus koht, kus Kinnekulle metabentoniit paljandub.

Verivaenlased kohtuvad: liblikad vs nahkhiired

Katakombe kasutavad talvekorterina põhiliselt hoopis nahkhiired, kellele ühtlane temperatuur ja segamatus annavad ideaalse talvitumispaiga.

Nahkhiired ja liblikad, kes muul osal aastast on kaks verivaenlast, kolivad sügisel sõbralikult talvekorterisse kokku – kuna mõlema aktiivsus on madal ning nahkhiired talvitumisperioodil enam ei toitu, ei saa nad ka enam liblikaid rünnata. Nii puhkavadki kaks verivaenlast – liblikad ja nahkhiired – sõbralikult koos talveund.

Nahkhiired on liblikauurijale hea indikaator ka suvel. Kui nahkhiiri lendab juba õhtupoolikul palju, siis tuleb ka liblikaid. Vahel napsavad nad saaki otse liblikamehe püünise kohalt, see teeb muidugi meele tusaseks.

Liblikad on leidlikud ja vastupidavad putukad ja talve üleelamiseks on erinevad liigid valinud ka vastavalt kohastumusele sobiva niši. Kõige tugevam ja kindlam variant on munana talvitumine.

Mõni liik valib nukufaasi ja kõige keerulisem on talvituda röövikuna. Valmikuna talve üle elanud liblikad, näiteks päeva-paabusilmad, ärkavad soojade ilmade saabudes jälle üles, munevad munad ja lendavad, kuni tiibasid jätkub. Valmikute talvitumispaigad võivad asuda kiviaedade all, majade pööningutel ja keldrites.

Hea, et on olemas veel selliseid katakombe, kuhu nii liblikad kui nahkhiired saavad talveks tulla. Loodetavasti säilivad need eluslooduse talvekorterina ka tulevikus.

Vaata ka „Osooni“ teisi lugusid esmaspäeval kell 20.00 ETVst.

Toimetaja: Marju Himma



Antarktise rannikuvete bakterid peitsid viiruste eellaste saladust

Viirused on kummalised tegelased. Elusolendeiks neid enamasti ei peeta, ja kust nad pärit on, ei teata. Nüüd on Antarktise ranniku lähistelt väikestelt saartelt saadud arvatavasti üsna oluline viide viiruste võimalikule tekkeloole.

Lida Ajeri koobas.Lida Ajeri koobas.
Nüüdisinimesed jõudsid Kagu-Aasiasse arvatust tuhandeid aastaid varem

"Ta nimetas seda kohta Lida Ajeriks. Kõlab meeldejäävalt, eks pole? Kuid kohalikus keeles tähendab see "vesikeelt". Tead, kui paljusid koopaid nad seal niimoodi nimetavad?" küsis Macquarie ülikooli paleontoloog Kira Westaway retooriliselt. Mõnikord tähendab suurte loodusteadlaste jälgedes käimine sõna otseses mõttes päevade kaupa džunglites trampimist. Teisalt aitab see lahendada aeg-ajalt enam kui 120 aasta vanuseid mõistatusi.

Isegi ateistid peavad oma kaasmõtlejaid usklikest amoraalsemateks

Ateistid on ebamoraalsed ja neid ei saa usaldada. Nii arvavad 13 eriilmelises ühiskonnas tehtud uuringu põhjal isegi ateistid ise. Tulemused viitavad, et ateistide suhtes tuntavad eelarvamused on paljudes maailma riikides sügavalt ühiskonda juurdunud.

Lapsed vajavad uue keele omandamiseks emakeelega sarnast suhtluskogemust, kinnitavad spetsialistid. Mida varem alustada, seda paremad tulemused saavutatakse, kinnitavad nad.Lapsed vajavad uue keele omandamiseks emakeelega sarnast suhtluskogemust, kinnitavad spetsialistid. Mida varem alustada, seda paremad tulemused saavutatakse, kinnitavad nad.
Uued soovitused: laste ekraaniaja piiramisest enam ei piisa

Sõpradega suhtlemine algab hommikul veel enne kui voodist tõustud ning lõppeb viimase asjana kui nutitelefon pannakse öökapile või padja alla. Nende kahe hetke vahele jääb terve hulk väga mitmekülgseid suhtlemise, aga ka üksiolemise viise internetis. Nii võiks võtta kokku laste meediauurija Sonia Livingstone'i ja tema kolleegi Alicia Blum-Rossi viimase uuringu tulemused ja soovitused.

600 eesti eaka veri aitab arendada vananemist pidurdavat ravimit

Meie veres on biomarkerid, mis annavad viis või isegi kümme aastat varem märku organismi vananemisest, n-ö suremisprotsessi algusest. Mis oleks, kui suudaksime seda protsessi edasi lükata ehk pidurdada vananemist? Me ei tea, mis siis täpselt oleks, küll aga on USA idufirma liikunud Eesti Geenivaramu teadlaste abiga sammu sellele lähemale.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.