Mesenteeria ehk kuidas meedia uue organi leidis
Soolekese, mesenteer ja soolekinnisti – veel nädal tagasi ei teadnud ma, mida ükski neist mõistetest tähendab. Õnneks ilmusid nende kõrval meediasse abivalmilt konteksti loomiseks märksa tuttavamad sõnad nagu "organ", "uus", "avastasid" ja "teadlased". Nädal hiljem ja pärast tosina e-kirja vahetamist ei saa ma aga endiselt kindel olla, kas minu sisemuses tuksleb uus elund või mitte.
Isiklikku tröösti otsides ei teadnud mesenteerist interneti ühe suurema otsimootori Google otsingutrende kaardistava GoogleTrendsi alusel veel terve hulk inimesi suurt midagi (vt allolev graafik). Kohe kindlasti polnud sama graafiku alusel mesenteer aga inimkonnale varem tundmatu. Tõsi, tavaliselt käisid sellega kaasas mitte nii meeldivad sõnad nagu soolesulg, song, trombid, tsüstid ja rakkude vohamine. Veidi harvem ka Crohni tõbi, metaboolne sündroom ja diabeet.
Eeldusel, et planeeti pole tabanud soolehäirete pandeemia, võis kahtlustada, et kõrgendatud tähelepanu taga oli kümnetes erinevates väljaannetes ilmunud teated uue organi leidmisest või vähemalt tuntud koestruktuuri ümber klassifitseerimisest.
"See oli väga huvitav. Märkasin seda eelmise nädala (2.–9. jaanuar) alguses. Teema suhtes ilmutatav huvi kasvas sellest hetkest hüppeliselt. Ma ei oska seda siduda ühegi konkreetse sündmusega. See lihtsalt juhtus," märkis Calvin Coffey, Iirimaal asuva Limericki ülikooli kirurgiaprofessor ERR Novaatorile.
Coffey on ühtlasi ülevaate "The mesentery: structure, function, and role in disease" ehk "Mesenteer: struktuur, funktsioon ja selle roll haiguste juures" üks kahest autorist. Teadusartikli, mis ilmus juba 1. novembril. Arvestades, et uute teadustulemusteni jõudmine võib võtta aastaid või isegi aastakümneid, ei lähe tarvis head kujutlusvõimet oletamaks, et ka neid kajastav ajakirjandus saab olla "aeglane" selle kõige paremas mõttes. Kuid kahekuuline viivitus tulemuste avaldamise ja kajastamise vahel on midagi erakordset isegi teadusajakirjanduse vallas.
Mainisin Coffeyle võimalust, et ajakiri Lancet Gastroenterology Hepatology ei pruugi olla enamike inimeste jaoks enne uinumist inspiratsiooni otsimiseks lihtsalt kõige parem lugemislektüür. "Tõenäoliselt, kui sa just inimesi regulaarselt lahti ei lõika või mesenteeri vastu erilist huvi ei tunne," muigas kirurg.
Teadusajakirjanduse võlud
Õnneks on internetil täpse sündmusteahela taastamiseks hea mälu:
Üksteist kopeerivaid? Jah, neljapäevaks, 5. jaanuariks, mil maailma soolekinnisti vaimustus juba vaikselt taanduma hakkas ja suunava küsimuse "kas peaksime seda kajastama?" peale Coffeyga ühendust võtsin, võis teisi seda teinud reportereid üles lugeda kahe käe sõrmedel. Juba olemasoleva materjali massiline taaskasutus on mõistetav. Iga viivitatud minut kasvatab võimalust, et lugeja jätab mesenteeriga tutvuse tegemiseks kliki mõnda teise portaali. Iga kaotatud lugeja võib muuta tumedamaks aga toimetaja või reporteri enda tuleviku.
Kui tavaliselt võiks seetõttu lasta teemal igavikku vajuda, muudab kahekuuline viivitus loole konteksti andmise ja õige jutustamise olulisemaks kui tavaliselt. (Reeglina on teadusajakirjanikel materjaliga enne selle avalikkuseni jõudmist tutvumiseks aega 3—7 päeva.) Küsimus pole väikeste loole juurde andvate lisadetailide avastamises. Nagu näiteks selles, et Coffeyl tuli enda tudengiajal mesenteerist kuuldes selle keerukuse tõttu loengus alati tukk peale ja ta plaanis seda puudutava küsimuse eksamil viimaseks jätta.
Leitud! Avastatud! Ametlikult!
Kõik algab sõnavarast. Hakatuseks võib ära unustada tegusõnad nagu "avastama" või "leidma". (Nt A Completely New Human Organ Has Just Been Officially Discovered, IFL Science; Video: arst avastas inimkehast uue organi, Elu24; Ametlik: inimese kõhuõõnest avastati uus elund, Postimees). Neid oleks olnud kohane kasutada 2012. aastal, mil Coffey leidis kolleegidega hoolikate vaatluste tulemusel pärast kolme aastat kestnud teadustööd kinnitust, et soolestikku ääristav ja fikseeriv soolekinnisti on tõepoolest ühes tükis koestruktuur.
"Ausalt öeldes pole ma kindel, millal keegi täpselt öelda saab, et on leidnud või tuvastanud uue organi. Esitame töös lihtsalt kokkuvõtte, miks oleks siinkohal mõistlik seda mõistet kasutada," nentis kirurg.
Keerukust lisavad detailid, mis muudavad loo sedavõrd kütkestavaks. Isegi Leonardo da Vinci joonistas mesenteeri üles ühe jätkuva struktuurina! 19. sajandil jäi omavahel konkureerivate anatoomiakoolkondade omavahelises jageluses peale aga tõlgendus, mille alusel on see hoopis killustunud. 1880. aastad olid nüüdisaegse anatoomia jaoks aga otsustava tähtsusega. Põhivoost kõrvale kaldunud oletused lükati kõrvale. Võimalusest, et soolekinnisti on ühes tükis koestruktuur, hakati uuesti rääkima alles sadakond aastat hiljem
1980. ja 1990. aastatel tehtud teadustöö valguses tunnistasid kirurgid, et anatoomiaõpikute kirjelduse ja reaalse inimkeha vahel on tõepoolest vaks vahet. Uuringute krooniks sai Limericki ülikoolis Coffey ja ta kaaslaste tehtud töö.
Uue organi kaitsekõne
Omaette küsimus on, kas koestruktuuri saab nimetada üleüldse organiks ja kellel on voli see selleks "ametlikult" kuulutada (Inimkeha organite perre lisandus ametlikult uus liige, Forte). "See on asja tuum ja selle liigituse üle vaieldakse veel ilmselt kõvasti," kinnitas Coffey. Novembris avaldatud tööd võib pidada uue tõlgenduse kaitsekõneks. Paar toob välja muu hulgas järgnevad argumendid:
- mesenteer on eristatav olem, mis täidab elutähtsat funktsiooni
- see on kudedekogum, mille rakud on kohastunud täitma kindlat funktsiooni
Legendaarses anatoomiaõpikus "Gray anatoomia" hakati mesenteeri organiks nimetama juba 2015. aastal. Ent nagu nentis anatoomilise terminoloogia rahvusvahelise liitprogrammi (FIPAT) üks koordinaator Paul Neumann, on võimatu leida kahte anatoomi, kes suudavad jõuda inimkehas leiduvate organite nimistus täielikult üksmeelele. Endiselt leidub näiteks anatoome, kelle hinnangul ei saa organiks nimetada isegi nahka. Organit, mis ametlikult terminoloogia eest hoolitseb, ei eksisteeri. Nõnda võib oodata ka mesenteeri puhul veel elavat debatti.
Selle lõpptulemusest hoolimata avab soolekinnisti ühtse struktuurina käsitlemine Coffey sõnul võimaluse selle süstemaatiliseks uurimiseks. "See võimaldab meil läheneda mitmetele haiguslikele seisunditele uuest küljest. Ajal, mil paljude haiguste uurimisel on progress aeglustunud või peatunud. Näiteks plaanime me uurida mesenteeri seost Chroni tõvega. Teame, et haiguse korral on soolekinnisti ebanormaalne," sõnas kirurg.
Coffey tõi lisaks välja, et mesenteer lõikub soolestikuga kahe meetri ulatuses. Seni pole piirkonnale aga peaaegu üldse tähelepanu pööratud. Nüüd võib hakata juba vaikselt rääkima mesenteeriateadustest.
Laiemas plaanis viitab uurimus lisaks, et aeg-ajalt on mõistlik pöörduda tagasi teadusvaldkonna põhialuste juurde ja kontrollida, kui hästi need paika peavad. "Kirurgias on see eriti tähtis. Meil on anatoomide ees kirurgidena eelis, kuna meil peab olema tegelikust anatoomiast hea ettekujutus, et tulemusi saaks usaldusväärselt korrata ja parandada sellega patsientide ellujäämust," lisas Coffey