Prantsusmaa keelustas plastikust toidunõud – kas Eesti on järgmine? ({{commentsTotal}})

Plastikust toidunõud, praeguseks Prantsusmaal keelatud.
Plastikust toidunõud, praeguseks Prantsusmaal keelatud. Autor: Steve Snodgrass/Creative Commons

Paar nädalat tagasi vapustas maailma meediat uudis Prantsusmaal jõustunud seadusest, millega keelati klassikaliste plastikust toidunõude kasutamine – edaspidi saavad Pariisi arvukad tänavakohvikud kasutada vaid biolagunevad söögiriistasid. Keeld on leidnud elavat vastukaja ning ka vastuseisu.

Väidetavalt on keeld vastuolus Euroopa Liidu kaupade vaba liikumise põhimõttega; samuti kardetakse, et biolagunev plastik leiab edaspidi veelgi kiiremini tee loodusesse kui praegu. Rohelise maailmavaatega inimesed aga rõõmustavad ning küsivad: kas ja millal võiks Eesti prantslaste eeskuju järgida?

Klassikaliste mittelagunevate plastiknõude keeld on järgmine samm pärast möödunud suvel toimunud kilekottide keelustamist ning täidab Prantsusmaal 2015. aastal vastu võetud tegevuskava (The Energy Transition for Green Growth Act) eesmärke. Prantsusmaa presidendi, François Hollande’i, sõnul saab riik seeläbi “eeskujuks läbi kasvuhoonegaaside vähendamise, energiakasutuse mitmekesistamise ja taastuvate energiaallikate kasutuselevõtu.” Plastiku kasutamise vähendamisega seotud tegevused täidavad tegevuskava eesmärki, mille kohaselt peab aastaks 2025 vähenema ladustamisele mineva prügi hulk 50 protsendi võrra.

Aastaks 2017 on kavas asendada kõik seni Prantsusmaal iga-aastaselt toodetud 17 miljardit kilekotti biolagunevate kottidega, mille tootmiseks on kasutatud kartuli- ja maisitärklist.

Asko Lõhmus, Tartu ülikooli loodusressursside õppetooli juhataja, kinnitab, et bioplastikud on teaduskirjanduses arvatud 15 prioriteetsema globaalse keskkonnauuringute prioriteedi hulka. Biolagunevate plastikute keskkonnasõbralikkust kommenteerides rõhutab Lõhmus: “On ilmne, et küsimus on mitte ainult lagunemisprotsessis ja selle vahesaadustes ja lõpp-produktide vabanemises, kasutamises või ladustamises, vaid ka algse tootmisprotsessi energia- ja kliimatõhususes.”

 

Plastikjäätmed rannal. (Foto: Paolo Margari/Creative Commons)

Mis on biolagunev plastik?

Esimese asjana tuleb kohe selgeks teha, et biolagunev plastik ja „oksüdantide toimel lagunev plastik” ehk oksüplastik on kaks erinevat asja. Inglisekeelses maailmas oxo-degradable plastic nime all oma tooteid levitavad plastiku tootjad püüavad jätta muljet justkui oleks tegemist keskkonnas kiirelt lagunevate loodussõbralike plastikust toodetega. Tegemist on siiski tavaliste kilekottidega, mis lagunevad keskkonnas kiirelt mikroosakesteks tänu vähesel määral lisatud biolagunevatele ainetele – plastiku mikrotükid jäävad aga inimsilmale nähtamatutena keskkonda reostama ning see ei ole kindlasti mitte keskkonnasõbralik lahendus.

Biolagunev plastik selle loodussäästlikus võtmes on 100 protsenti taimsetest polümeeridest (nt maisi- ja kartulitärklis) valmistatud kilekott, mis on täies ulatuses kompostis bakterite poolt “ära söödav”. Sageli pole aga täielikult biolagunevad tooted niivõrd tugevad ja vastupidavad, et neid aktiivselt ja igapäevaselt kasutataks. Plastikutootjad on aga oma tehnoloogiaid ja arendustegevust täiustamas ning nii jõuavad efektiivselt kasutatavad biolagunevad plastikud üha enam igapäevasesse kasutusse.

Biolagunevate plastikute kasutamise skeptikud rõhutavad, et toidust (mais, kartul, soja, kookos, riis) plastiku tootmine on seni veel kallis ja energiamahukas protsess, kasutatav tooraine on pärit intensiivpõllundusest ning seeläbi toimub väärtusliku põllumajandusmaa raiskamine.

Plastikust toidunõud on maailma randadel leiduva prügi seas levimissageduselt kuuendal kohal, järgnedes sigaretifiltritele, plastikpudelitele, kilekottidele, ühekordselt kasutatavatele joogitopsidele ja toidupakenditele.

Biolagunevast plastikust söögitarvikud. (Foto: Wikimedia Commons)

Samuti kardetakse, et biolagunev plastik suurendab keskkonna reostamist, mis tähendab, et prügi hakatakse sagedamini loodusesse viskama, põhjendades selle biolagunevusega. Suurimad vastased on loomulikult plastiku- ja pakenditootjad, kes näevad muutustes ohtu oma senisele tegevusele – erinevatel andmetel toodetakse üleilmselt ligi 300 miljonit tonni plastikut aastas, sellest ligi 10 miljonit jõuab maailma ookeanidesse.

Plastiku kasutamine Eestis

Eesti on kilekottide (täpsemalt õhukeste plastikkandekottide, mis on õhemad kui 50 mikronit) kasutamises aktiivsuselt Euroopas esirinnas kui üks suurimaid kilekotikasutajaid, kulutades üle 500 kilekotti inimese kohta aastas. Võrdluseks Iirimaal on sama number 20 ja Soomes 77 (Euroopa Komisjoni andmed). Vastavalt 2015. aastal vastu võetud ja ka Eesti poolt heaks kiidetud Euroopa Liidu direktiivile peavad EL liikmesriigid tagama, et 31. detsembriks 2019 ei ületa aastane tarbimine 90 õhukest plastkandekotti inimese kohta ning 31. detsembriks 2025 ei tohi aastane tarbimine ületada 40 õhukest plastkandekotti inimese kohta.

Peeter Eek. (Foto: ERR)

ERR Novaator küsis käesoleva uudise valguses Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhatajalt, Peeter Eekilt, millised suunad ja plaanid on Eestil seoses Prantsusmaa seadusemuudatustega:

Uudise rahvusvahelistes kajastustes viidatakse, et antud keeld on vastuolus kaupade vaba liikumise tingimustega ning on oodata plastikutootjate tugevat lobby selle vastu. Kas on reaalne oht, et EL võib Prantsusmaad sundida plastiknõude keeldu muutma või tühistama?

Euroopa Liidu komisjonil on selline tõlgendusvõimalus tõepoolest. Varem on sellistes küsimustes olnud valdav lähenemine, et toodete turule toomise keelamine liikmesriigi tasemel, mis ei ole keelatud vastavalt Eurooda Liidu tasemel, on pigem vastuolus kaupade vaba liikumise põhimõttega, seega ka Euroopa Liidu õigusega, olev piirang. Siiski on Euroopa Liidu õigusega kooskõlas erinevate toodete maksustamine, mis võib anda sama tulemuse, sest maksustamine on liikmesriikide pädevuses.

Kas on teada, mida arvavad teised EL riigid sellest keelustamisest? Kas on oodata järgijaid?

Kindlasti pakub Prantsusmaa keskkonnapoliitiliselt julge samm huvi, järgimine sõltub kindlasti ka Prantsusmaa lahenduse eelduseks olevast koduse biolagundatavuse standardite toimimisest ja selliste standardite loomisest või ülevõtmisest eri Euroopa Liidu liikmesriikides (variant on ka luua selline standard Euroopa Liidu tasemel) ja ka ärisektori võimekusest sellistele standarditele vastavaid tooteid turule tuua, n-ö tavaplastidest toodete asemel.

Mis on Eesti seisukoht selles küsimuses? Kas võiks olla reaalne sarnase keelu seadustamine ka meil?

Kindlasti on siin aruteluainest, aga Eestis on kahtlemata päris suured võimalused vähendada selliste toodete kasutamist nende korduvkasutatavate alternatiivide soosimisega, samuti on üldisemalt Eestis suur probleem praegu liigitikogumine ja ringlussevõtt, milles olema samuti paljudest EL riikidest maha jäämas. 

Prantsusmaal on olemas siseriiklik standart kodusel kompostimisel biolagunevate plastide sh ka topside-taldrikute-söögiriistade kohta. Pole teada, kas selliseid standardeid on ka mujal, aga EL-laiuselt ja ka Eestis sellist standardit ei ole. Sellise standardi olemasolu ja tootjate-importijate võimekus sellisele standardile vastavaid tooteid turule tuua on üks vastava keelu seadmise eeldusi. Üsna tõenäoliselt tulevad sellega seotud küsimused arutusele ka Euroopa Liidu tasemel 2017. aastal esitatava plastide strateegia raames.



Tartu ülikooli intellektuaalse omandi professor Aleksei Kelli.Tartu ülikooli intellektuaalse omandi professor Aleksei Kelli.

Otse: digiühiskonna suur probleem – kuidas tagada loomingu autori huvid?

Tartu ülikooli intellektuaalse omandi professor Aleksei Kelli peab täna kell 16.15 ülikooli aulas inauguratsiooniloengu "Kas digiühiskond vajab uut autoriõigust?".

Tänavuse immunoloogia päevaga rõhutatakse immunoglobuliin E ehk IgE antikeha olulisust allergiahaiguste olemuse mõistmises, diagnostikas ja ravis.Tänavuse immunoloogia päevaga rõhutatakse immunoglobuliin E ehk IgE antikeha olulisust allergiahaiguste olemuse mõistmises, diagnostikas ja ravis.
Kuidas avastati allergiad ja mis kasu meil nendest teadmistest praegu on?

Arusaam, et inimese veres peab leiduma molekul, mis on seotud allergiliste reaktsioonide tekkega ning mille kaudu võib allergia “üle kanduda” ühelt inimeselt teisele, tekkis juba 20. sajandi alguses, kirjutab Tartu Ülikooli allergoloogia-immunoloogia resident Maire Link tänavuse immunoloogia päeva lävel.

Reformierakonna üldkogu 2013. aasta juunis.
Saarts: edukas erakond oskab lõhesid ühiskonnas ära kasutada

Täna kaitseb Tallinna ülikoolis doktoritööd Tõnis Saarts, kelle doktoritöö näitab, et Balti riikide ühiskondlik struktuur, demograafilised mustrid ning ajalooline taustsüsteem vormivad olulisel määral erakonnasüsteeme.