Vanemalt positiivset reaktsiooni eeldav laps tunnistab pättuse üles
Vanemad lapsed tunnistavad oma eksimuse suurema tõenäosusega üles kui nooremad lapsed. Seda isegi siis, kui nad usuvad, et neid pahateo eest karistatakse, sest nad peavad ülestunnistust õigeks käitumiseks.
Kui aga laps võib eeldada, et lapsevanem ausa ülestunnistuse üle rõõmustab – isegi kui lapse eksisammule järgneb karistus – tunnistavad suurema tõenäosusega sõltumata vanusest kõik lapsed pahanduse üles. Vanemaks saades hakkavad lapsed aina enam arvestama moraalireeglitega.
Michigani ülikoolis läbi viidud uuringu eesmärk oli uurida emotsioone, mida lapsed seostavad valetamise ja ülestunnistusega. Uuringuga kontrolliti ka seda, kas need emotsioonid on seotud laste kalduvusega väärtegu omaks võtta või varjata seda päris elu situatsioonides.
Vanemate laste arvates on valetamine vale
Teadlased uurisid esmalt lapsevanematelt nende laste käitumise kohta pahanduse tegemise järel. Seejärel pakkusid väiksele, 24-liikmelisele 4–9-aastaste grupile välja mitmeid kujuteldavaid olukordi, kus laps teeb pahandust ja siis valetas või rääkis sellest lapsevanemale. Kuidas need lapsed end sellises olukorras tunneksid?
Tuli välja, et nelja- ja viieaastased seostasid suurema tõenäosusega positiivseid emotsioone valetamisega ja negatiivseid emotsioone pihtimisega. Nooremad lapsed keskendusid valetamisega kaasnevatele eelistele.
Vanemad lapsed, 7–9-aastased (samuti 24 last) seostasid valetamist sagedamini süütundega ning ülestunnistamist positiivsete emotsioonidega. Suurem oli tõenäosus, et nad räägivad valetamise taunitavusest ja ülestunnistamise õigsusest.
See ei tähenda, et nooremad lapsed ei taju süütunnet või et nad ei tea, et valetamine on vale. Üks kindel viis panna lapsed vale varjama, on kohe tema ründamine. See on seotud üldise pildiga, kerge on lapse arvates enda vanemaga suhelda.
Mida teha, kui laps pahanduse üles tunnistab?
Teadlased soovitavad lapsele näidata, et vanem kuulab lapse ära ja ei muutu kohe kurjaks. Lapsevanem ei pruugi kuuldu üle rõõmustada, aga kui ta soovib oma lapse tegemistega kursis olla, siis tasub üritada näidata, et lapsevanemal on ülestunnistuse üle hea meel.
Selline aval suhtlus muutub veel tähtsamaks siis, kui lapsest saab teismeline, kes peab tegelema hakkama täiskasvanute maailmaga kaasnevaga – kas rääkida oma vanemaga või varjata probleeme, näiteks helistada ja paluda pärast alkoholi või muu meelemürgi tarvitamist vanemal endale järele tulla või püüda joobes olekus ise hakkama saada.
Toimetaja: Virgo Siil