Kristjan Port: analoogfotograafia taassünd tõstab ajaloolaste tuju ({{commentsTotal}})

Autor: lisbokt/Creative Commons

Esmaspäeval lõppeb maailmale uueks aastaks värskeimate tarbijale mõeldud elektroonikavigurite tutvustamise mess CES. Iga aasta alguses Las Vegases toimuvat tehnoloogia fookusüritust võib käsitleda ajalugu tegeva sündmusena, sest igal aastal püüab mõni uus asi muuta meie tulevikku, fikseerides samas mineviku, pannes paika, millest see edaspidi koosneb ehk mis kuulub minevikku.

Kuid selle asemel, et uudistada nagunii peagi ilmseks saavat tulevikku, käivitasid iga uudse asja provotseeritud meediahõisked seekord hoopiski kiusatuse vaadata sedasama minevikku. Täiesti juhuslikult jäi silma 2004. aasta jaanuaris toona veel maailma suurima fotograafia ettevõtte Kodaki teadaanne plaanist lõpetada 35-millimeetrise filmilindiformaadiga fotokaamerate valmistamine. Aastavahetuseks oli selgunud tõsiasi, et USA turul oli esimest korda ostetud rohkem digitaalse tehnoloogiaga kaameraid, kui tavalisi filmi sisaldavad fotokaid.

Aasta varem oli müüdud 12,5 miljonit uue põlvkonna pildisalvestustehnoloogiaga kaamerat 12,1 miljoni filmi sisaldava aparaadi vastu ehk väljavahetamise tempo oli umbes 25 miljonit kaamerat aastas. 2004. aasta CES-il kõlanud ennustuse järgi pidanuks tolle aasta lõpuks olema igas kolmandas USA leibkonnas üks digitaalne kaamera ning aastaks 2007 leidunuks digikaamera igast teisest kodust. Täna on selline juba pea igas taskus.

Kümneid aastaid fotograafiamaailma liidrirolli elanud Kodak toona varasemaid ennustusi ei uskunud. Seetõttu jõudis reaalsus neile kohale pärast seda, kui olid pidanud vallandama kümneid tuhandeid töötajaid ja asuma õppima digifotograafiat.

Filmi kadumine kutsus esile huvitava reaktsiooni ka ajaloolaste seas. Hoolimata sellest, et uudne tehnoloogia oli lihtne ja võimaldas klõpsida palju pilte, tõid ajaloolased esile mitu murekohta. Kuna filmikaamerasse mahtus filmilinti kõigest paari tosina pildi jagu, oli fotograaf sunnitud enne iga pildiklõpsu tegemist natukene rohkem tegevust läbi mõtlema.

Iga pilt oli väärtuslik, sest selle nägemiseks pidi läbima veel mitu sammu. Film oli vaja ilmutada ja siis valmistati sellest fotod. Fotosid hoiti albumis või kingakarbis. Nende vaatamine oli rohkem või vähem, aga ikkagi eriline sotsiaalne sündmus. Omaette väärtuseks ajaloolises mõttes oli seegi, et fotograafil ei õnnestunud tabada iga kord fotografeeritavat tema parimas poosis, tänu millele jäädvustus ajalukku palju inimlikku ja seega ajalooliselt väärtuslikku.

Digifotokad tegid võimalikuks lõputult klõpsida, kohe pilte vaadata ja neid massiliselt kustutada. Just see viimane tegigi ajaloolased murelikuks, sest kustutati palju loomulikku ja alles jäeti eelistatavalt toretsevat või vähemalt pigem ilutsevat. Teise murena mainiti tosina aasta eest, et umbes kolmandik toonastest digifotoaparaadi omanikest ei trükigi pilte välja. Selle asemel vaadatakse neid arvutist ja saadetakse teistele e-kirjadena.

Pange tähele, et samal ajal tegelesid viis Harvardi ülikooli tudengit programmiga, mis võimaldas veebikeskkonnas hinnata millised digifotokaga pildistatud üliõpilased on lahedad ja millised mitte. Kuu aega pärast CES-il toimunud filmifotoaparaadi surmakuulutust, 2004. aasta veebruaris sai avalikkus esimest korda proovida programmi nimega ''Thefacebook''. Hiljem lihtsalt Facebookina tuntuks saanud pildikeskkond osutus väga oluliseks fotograafia uue ajastu katalüüsijaks.

Ei oskagi öelda, millises osas on või oli ajaloolastel õigus. Ilmselt juhtub täna vähe kokkusaamisi, mille sisuks on kingakarpi kogunenud beebipiltide ühisvaatamine. Pildid on kas telefoni ekraanil või Facebookis ja suur osa vaatajaid teeb seda üksi, talle sobival ajal ning kohas.

Ühes võib ajaloolasi lohutada. Nimelt teatas Kodak, et firma kavatseb filmitootmise taaskäivitada. Paistab, et analoogfotograafia on uuesti ellu ärkamas. Tegemist ei ole juhusega, sest filmilindi küsijate arv on tasapisi, kuid katkematult kasvanud. Mõnikord meenutab ajalugu tulevikku.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: Portaal



Miks sügavaid poliitilisi veendumusi on raske kõigutada

Ajakirja Nature Scientific Reports uurimus viitab sellele, et kui inimeste sügavaid poliitilisi veendumusi kahtluse alla seatakse, muutuvad aktiivsemaks emotsioonide ja sisemise tunnetusega seotud ajustruktuurid. Emotsioonide eest vastutavad ajusüsteemid, mille eesmärk on aidata organismi tasakaaluseisundit säilitada, paistavad töötavat ka vaimse elu tasakaalu säilitamise nimel.

Tartu teadlastel õnnestus mõjutada valetamise tuvastamist

„Peaaegu kõiki ja kõigest on võimalik püüda petta, lihtsalt küsimus on selles, kui edukas see on,“ ütleb Talis Bachmann, Tartu ülikooli kognitiiv- ja õiguspsühholoogia professor. Tema juhitavas laboris tehtud uuringust selgub, et aju kunstlikult mõjutades on võimalik maha suruda seni usaldusväärseimaks peetav marker valetamisest.

Kliima vormib meie nina

Inimese nina suurus ja kuju pole lihtsalt juhus, vaid tuleneb evolutsioonist. Teadlased uurisid, miks teatud piirkondades on parem elada suure või väikse ninaga.