Teaduse sotsiaalsest korraldusest läbi teadusfilosoofia prisma ({{commentsTotal}})

Teaduse sotsiaalne korraldus kui teadusfilosoofiline probleem
Teaduse sotsiaalne korraldus kui teadusfilosoofiline probleem Autor/allikas: Pixabay

„Teadusfilosoofias nähakse üha selgemalt, et see, kuidas teaduse ümber otsuseid langetatakse, mõjutab teaduse tegemist,“ rääkis Jaana Eigi kultuurilehes Sirp Margus Maidlale. Jaana Eigi kaitses Tartu ülikoolis filosoofia erialal doktoritöö teaduse sotsiaalse korralduse teemal.

Miks Te arvate, et teaduse sotsiaalse korralduse teema pakub huvi?

See kasvav huvi on hästi nähtav, kui vaadata viimase kolmekümne aasta teadusfilosoofilisi kirjutisi. See on eriti märgatav, sest paljud teadusfilosoofid, kes täna selle teemaga tegelevad, rõhutavad, et teevad midagi uut. Kuigi on ka varasemaid näiteid, on see teema selgelt võtnud kuju just viimastel kümnenditel.

Miks on nii juhtunud? Vaatlen seda küsimust väitekirja esimeses peatükis, kus väidan, et selleks on peamiselt kaks põhjust.

Esimene on akadeemiline: alates 1970ndatest on teadusfilosoofia kõrval kasvanud teiste uurijate huvi teaduse mõtestamise vastu. Teadusajaloolaste, feministlike uurijate, teadmissotsioloogide jne uuringud väidavad tihti teaduse kohta midagi sellist, millel ei ole kohta traditsioonilises teadusfilosoofilises käsitluses. Vastavalt oli teadusfilosoofia sunnitud selle teemaga tegelema, et vastata nendele arengutele.

Teine on väline põhjus — teadus ise, selle tähendus ja roll on muutunud. Siin on jällegi mitu mõjurit. Rakendusteaduse, kommertsialiseeritud teaduse, teadusekspertiisi tähtsuse tõus. Uued rollid, mida teadusele omistatakse riigi majanduses ja üldises arengus. Teaduse tähtsuse kasv riigi tuleviku visioonide sõnastamises. Need arengud on (teaduslik) probleem teadusfilosoofia jaoks, sest me peame näitama, kuidas on neid uusi rolle võimalik teadusfilosoofiliselt mõtestada.

Riikidevaheline konkurents on eksisteerinud aastasadu, aga viimastel kümnenditel on täheldada just innovatsiooni ning laiemalt teadmussiirde tähenduse kasv selles. Kas võib öelda, et need trendid panevad teadust kui institutsiooni ning ka teadlaskonda järjest suurema sotsiaalse surve alla?

Jah, see on kindlasti oluline faktor selles uues teaduse olukorras. Tihti räägitakse sellisest metafoorist nagu teaduse ja riigi vaheline leping. Ja paljudel on tunne, nii teadlaste, kui teadusfilosoofide seas, et see leping on praegu ülevaatamisel: need „lepingulised alused“, mis valitsesid 1950ndatel ja 1960ndatel, enam ei kehti.

Praegu töötab Jaana Eigi Tartu ülikooli filosoofia ja semiootika instituudis teadurina. Tema tööülesanded jagunevad filosoofia osakonna ja eetikakeskuse vahel. (Foto: Erakogu)

Oma väitekirjas väitlete Te teadusfilosoof Philip Kitcher´iga. Tutvustage teda!

Kitcher alustas matemaatika ja bioloogia filosoofina. Ta oli üks esimesi teadusfilosoofe 1990ndate alguses, kes hakkas rääkima, et teadus on sotsiaalne. Alates tema esimestest selleteemalistest käsitlustest on Kitcheri arusaam teaduse sotsiaalsusest pidevalt laienenud. Oma viimastes raamatutes on ta analüüsinud, milline peaks olema teaduse koht demokraatlikes ühiskondades.

Minu väitekirja teemast lähtuvalt on Kitcheri käsitluse selline areng äärmiselt huvitav, sest ma uurin muuseas, mida võib tähendada, kui me räägime teaduse sotsiaalsest iseloomust.

Huvi lisab ka see, et Kitcheri „hästikorraldatud teaduse“ mudel on teadusfilosoofiliselt ja poliitiliselt hästi ambitsioonikas.

Pragmaatikuna jääb minu jaoks Kitcheri „hästikorraldatud teaduse mudel“ natukene teoreetiliseks. Ega ta reaalse elu aspekte väga arvesse ei võta?

Ma ütleks, et see on nii ja ei ole ka.

Ühelt poolt Kitcheri mudelil on väga praktiline ambitsioon. Kitcher usub, et teadus on demokraatliku ühiskonna osa. Teadust tuleb arendada niimoodi, et see oleks meie demokraatliku ühiskonna ideaalidega vastavuses. Ja Kitcher on ka väga hästi teadlik, et ühiskonnad teevad oma valikuid piiratud ressursside tingimustes. Selles mõttes on ta realistlik. Kitcheri arvates on praeguse teaduskorralduse üks probleeme see, et neid ebapiisavaid ressursse jagatakse ebaõiglaselt — on ühiskonna rühmi, kelle huvid on ebaõiglaselt ignoreeritud. Tema mudeli eesmärk on seda olukorda parandada.

Kitcheri mudeli puhul on minu meelest peamisemaks puuduseks see, et ta ei arutle selle üle, kuidas seda ideaalset mudelit realiseerida. Selles osas olen nõus, et Kitcheri mudel jääb teoreetiliseks — Kitcher ei küsi, kas ühiskonnas on poliitilist tahet tema visiooni ellu viia.

Aga tuleme väitekirja teemale lähemale — kas teadus ikkagi on sotsiaalne?

Siin peame alustama definitsioonist. Kui me ütleme, et teadus on sotsiaalne, mida me selle all mõtleme? Selle lahtiseletamine on ühe minu väitekirja peatüki eesmärk.

Teadusfilosoofilised argumendid jagunevad laias laastus kahte rühma. Esimene keskendub sotsiaalsetele väärtustele teaduses. Toon näite Heather Douglaselt. See lähtub induktiivse riski probleemist — kui me teeme uurimistöös otsuseid, on alati võimalik, et me eksime. Võimalik on, et meie hüpotees on tõene, aga me lükkame selle tagasi. Või võib hüpotees olla väär, aga meie võtame selle omaks. Kui teeme selliseid otsuseid, peame kaaluma, millise vea tagajärjed on raskemad.

Douglas väidab, et selline riskide kaalumine on alati väärtuste küsimus. Sellised otsused on teaduses vältimatud ja kuna lõppkokkuvõttes peegeldavad need sotsiaalseid väärtusi, on ka sotsiaalsete väärtuste roll teaduses vältimatu. Douglasi järgi on tähtis nende väärtuste rolli selgelt teadvustada. Ta analüüsib eelkõige teadusekspertide tegevust. Kui eksperthinnangusse kätketud väärtused jäävad ebaselgeks, on see halb eksperdi usaldusväärsuse jaoks.

Teine argumentide rühm keskendub sotsiaalsetele suhetele ja sotsiaalsetele struktuuridele teaduses. Siin tuleb mu näide Justin Biddle’ilt. Tema on analüüsinud patentide rolli bioloogilistes teadustes USA patendiõiguse kontekstis.

Täna on geneetiliselt muundatud organismid patentidega kaitstud. Kui tahad kasvatada geneetiliselt muundatud vilja, pead tegema patendi omanikuga litsentsilepingu. Biddle näitab, et need standardsed litsentsilepingud ei luba uurimistööd. Uurimiseks peaks taotlema eraldi loa ning patendi omanikul ei ole kohustust seda anda. Seega, sõltuvalt riigi patendiseadustest on võimalik olukord, kus geneetiliselt muundatud organisme saavad uurida ainult need, kellel on kontroll nende patentide üle. See aga tähendab, et meie arusaamad teaduse uurimisvabadusest ei vasta selles valdkonnas tegelikkusele.

Jah, aga lubage mul naasta üldisema pildi juurde. Kui hästi on sotsiaalselt kontrollitav selline suure vabadusastmega tegevus nagu teadus?

Minu arust tuleks see küsimus jagada kaheks — esiteks, kas selline teaduse suunamine toimub täna ja teiseks, kas selline suunamine oleks võimalik teadusfilosoofilistel alustel.

See, kuidas teaduse ümber otsuseid langetatakse, kindlasti mõjutab teaduse tegemist. Biddle'i patendiõiguse analüüs on üks näide. Teine ilmne näide on projektipõhine rahastus, millest on palju räägitud, aga millest minu arvates tuleks isegi rohkem rääkida. Kui kogu teadlase rahastus tuleb grandirahastusest, peab teadlane lähtuma nendest ootustest, mida rahastaja on formuleerinud nende projektide suhtes. Selle kaudu suunab rahastaja teadust, isegi kui see suunamine pole väga otsene või avalik.

Veel üks näide on teaduse evalveerimine, mis lähtub tüüpiliselt publikatsioonidest — on vaja avaldada palju ja on vaja avaldada heades ajakirjades. See aga tekitab kiusatuse avaldada palju tillukesi artikleid.

Tavaline metafoor on, et teaduspublikatsioonid on siis nagu salaamivorst — informatsiooni väga õhukesed viilud.

Teine küsimus on, kas seda olukorda saab teadusfilosoofiast lähtudes teadlikult parandada, ja see on minu väitekirja üks küsimusi.

Kas teadus peegeldab olemasolevaid väärtusi või loob uusi?

See on väga huvitav küsimus. Normatiivsest vaatekohast püstitasin ma ühes väitekirja peatükis küsimuse, kas teadus on pelgalt kvaliteetset teadmist loov ettevõtmine või peame arvestama ka selle mõju ühiskonnale.

Ma tõin välja, et teadust ei ole võimalik isoleerida selle tagajärgede üle arutelust, sest teadus muudab paratamatult maailma — see loob uusi materjale, uusi objekte, uusi tegutsemisvõimalusi. See omakorda tähendab, et me peame olema tähelepanelikud teaduse tagajärgede suhtes, kaasaarvatud tagajärjed meie väärtuste jaoks.

Mis puudutab teadust praktikas, teadusfilosoofid on minu meelest nüüdseks veenvalt näidanud, et see, millist teadust me teeme, peegeldab meie väärtusi — induktiivne risk on ilmne näide. Nii, väärtused sisenevad teadusesse ja see, millist teadmist me saame, omakorda mõjutab meie väärtusi.

Peaaegu sama palju kui Kitcheri nimi käib Teie väitekirjast läbi ka teadusfilosoof Helen Longino nimi. Miks ta Teie jaoks tähtis on?

Longino avaldas 1990. aastal tähtsa raamatu, kus sõnastas mõjuka objektiivsuse käsitluse. Longino väitis, et kui me püstitame uurimishüpoteesi, ei ole tõendusmaterjali ja hüpoteesi vaheline suhe ühetähenduslik — Longino kirjutab semantilise tühiku terminites. Selleks, et hüpoteesi ja tõendusmaterjali omavahel siduda, on vaja teatud taustaeeldusi.

Tooksin siin näite bioloogia valdkonnast, sest Longino on tegelenud ka bioloogiafilosoofiaga. Tal on raamat sellest, kuidas uuritakse agressiivsust inimestes. Longino näitab, et paljud käsitlused selles valdkonnas lähtuvad eeldusest, et agressiivsus on indiviidi omadus või kalduvus. Lähtuvalt sellest uuritakse näiteks, kas agressiivsus on inimese geenides või ajukeemias jms. Meil on seega olemas teatud visioon, mida tähendab agressiivsus, ja see eksisteerib taustaeeldusena, kui me hakkame uurima inimkäitumist. On võimalik ka teistsugune taustaarusaam, mille järgi agressiivsus on midagi inimestevaheliste suhete vallast. Sel juhul tuleks uurida eelkõige inimeste keskkonda ja inimestevahelisi suhteid. Oluline on aga rõhutada, et kuigi sellised taustaeeldused on paratamatud, ei tähenda see, et hüpoteesid oleksid halvad. Need võivad olla korralikud hüpoteesid, mis põhinevad igati korrektselt kogutud empiirilistel andmetel. Mida Longino näitab, on see, et iga hüpoteesi on tähtis mõista selle taustaeelduste ja neist tulenevate piirangute kontekstis.

Longino näitas, et kontroll sääraste taustaeelduste objektiivsuse üle on võimalik tänu sellele, et teadlaste kogukond oma kriitilistes interaktsioonides saab teha nähtavaks taustaeeldusi ning vajadusel neid muuta. Nii, objektiivsus on vastastikuse kriitika tulemus ja tähtis on, millised tingimused eksisteerivad teadlaskonnas sellise kriitilise diskussiooni jaoks.

Millised faktorid võivad teadlase ja mitteteadlase koostööd takistada?

Ma teeks ühe sammu tagasi ja selgitaks, miks ma pean mitteteadlaste kaasamist tähtsaks.

Teadusfilosoofid, kelle käsitlusi väitekirjas arutan, näitavad, kuidas teaduse korraldus on tähtis ja lisaks sellele teevad ka ettepanekuid, kuidas teadus võiks olla paremini korraldatud, kuidas teaduse episteemilist ja poliitilist olukorda parandada.

Kitcher näiteks tahab muuta teadust demokraatliku ühiskonna „hästikorraldatuks“ osaks, mis eeldab avalikkuse rolli teaduspoliitikas. Ja ma näitan väitekirjas, et on teisi põhjusi kaasata avalikkust — näiteks on taustaeelduste kriitika, millest kirjutab Longino, efektiivsem, kui on saadavad mitmekesised perspektiivid. Sääraste argumentide põhiline nõrkus seisneb selles, et tihti need ei küsi, kas ühiskond on nende ettepanekute elluviimisest huvitatud.

Ma panen omalt poolt ette, et mõned täna toimuvad muutused teaduspoliitikas ja teaduses on sääraste ettepanekute jaoks relevantsed. Üheks neist on just avalikkuse kaasamine, mis on olnud kasvav trend juba alates 1970ndatest — ehk siis on poliitikas tunnustatud, et avalikkust on vaja kaasata teaduspoliitiliste otsuste tegemisse. Kahjuks ei pruugi see kaasamine alati töötada. Ei tööta see, kui piltlikult öeldes võtta rühm teadlasi ja rühm avalikkuse esindajaid ja viia need lihtsalt kokku. Sellise kaasamise korral on vaja selgesti defineerida, mis on kaasamise eesmärk, millised on kummagi osapoole rollid, mida hakatakse peale selle tulemustega, kuidas need mõjutavad teaduspraktikaid või teaduspoliitikat.

Ühe ebaõnnestumise näite toomisel väitekirjas toetun ma Sheila Jasanoffi biotehnoloogia poliitika analüüsile. Saksamaa kunagine geenitehnoloogia seadus nõudis avalikkuse kaasamist geenitehnoloogiaga seotud otsuste langetamisel, mis lõi ühiskonnas tingimused kaasavaks diskussiooniks. Need diskussioonid osutusid aga praktikas väga frustreerivateks kõikide osapoolte jaoks. See seaduse nõue hiljem tühistati ka.

Õnnestumise näide põhineb Alison Wylie arheoloogia eetika uuringutel. Wylie demonstreerib, kuidas Ameerika arheoloogias on kujunenud uus ettekujutus arheoloogist kui pärandi hoidjast. Kommunikatsioonist huvigruppidega, kelle nimel arheoloogilist materjali hoitakse, on saanud üks arheoloogi keskseid kohustusi. Wylie toob näiteid sellest, kuidas selline kommunikatsioon on võimaldanud produktiivse arheoloogilise praktika. Edukas kaasav teaduspraktika on seega teatud tingimustel võimalik.

Kas ei ole nii, et geneetika nõuab spetsiifilisi valdkonnateadmisi ja sellisel juhul võivad avalikkuse seas võimust võtta erinevad hirmud? Arheoloogias võib seevastu rohkem arusaamist olla.

Ma olen nõus, et hästi toimivad kaasamise praktikad on alati valdkonnaspetsiifilised. Aga oma kahe näite puhul vaidleks ma selles mõttes vastu, et ega arheoloogias ei ole kõik alati harmooniline. Ameerikas on teada ka teravad konfliktid põlisrahvaste ja arheoloogide vahel. Ja teiselt poolt geenitehnoloogia ja avalikkuse vahel ei pruugi alati konflikt olla. Ameerikas GMO-sid sisaldava toidu kasutusele võtmine oli praktiliselt konfliktivaba, samas kui Euroopas tekitab see teravaid konflikte.

Kui me räägime, et avalikkus osaleb ka teadusprotsessis, kas see siis tähendab, et rakendame ka teadustulemustele demokraatia vorme ning hakkame loodusseaduste üle hääletama?

Siin on tähtis definitsiooni täpsus. 1996. aastal ilmus Susan Haacki artikkel pealkirjaga „Science as social? — Yes and no“. Haack väidab, et teadus on sotsiaalne, sest see on koostööl ja konkurentsil põhinev ettevõtmine, kuid samal ajal ei ole teadus teises mõttes sotsiaalne: selle tulemuste saavutamisel ei mängi sotsiaalsed väärtused rolli ja teadus ei pea olema demokraatlik.

Ma ei ole Haackiga kõiges nõus, aga tema seisukoht on hea meeldetuletus, et sotsiaalsusel ja demokraatial võivad olla väga erinevad tähendused. Kui ma räägin avalikkuse kaasamisest, on see ühes mõttes demokratiseerimine, aga see kindlasti ei tähenda teaduslike hüpoteeside üle hääletamist.

Kas eraraha eest tehtav teadus on vähem sotsiaalne kui avaliku sektori raha eest tehtav teadus?

Eraraha eest tehtav teadus on ühes mõttes väga sotsiaalne, sest see peegeldab väga selgelt teatud huvisid ja väärtusi. Teises mõttes on see aga vähem sotsiaalne, sest ei pruugi olla nii avatud kriitilisele diskussioonile.

Näiteks ravimiuuringute materjalide üle on nende tellijal kontroll. Või varasem GMO patentide näide — patendiomanik kontrollib seda, kes saab nende objektide uurimisega tegeleda. Aga probleeme on ka avaliku sektori raha eest tehtava teadusega — ma viitaksin siin publitseerimisele. Teadlane teeb avaliku raha eest teadust, ligipääs selle tulemustele on aga enamikul juhtudel väga kallis.

Milline peaks Teie arvates olema hea teaduskorraldus?

Minu arust peamine kriteerium hea teaduskorralduse juures on läbipaistvus. Põhiline on mõista, et teatud laadi teadusfilosoofia on alati teaduspoliitika sees — kui võetakse vastu mõni teaduskorralduslik otsus või tegeletakse teaduse evalveerimisega, kajastab see alati otsustajate arusaamu heast teadusest.

Ma usun, et on tähtis analüüsida selliseid arusaamu ja vaadelda neid meie kõige adekvaatsemate teadusfilosoofia käsitluste valguses. Teine oluline moment, millele juhin ka oma väitekirjas tähelepanu, seisneb selles, et hea teaduskorraldus on lokaalne nähtus ja sõltub ajast ja riigist. Teaduskorraldus peab olema tundlik konteksti suhtes.

Me elame arvamuste pluralismi võidukäigu maailmas. Tihti sealjuures unustatakse, et raketid lendavad kosmosesse mitte arvamuste maailmas, vaid faktipõhises ja loodusteaduslikus maailmas. Kas arvamine peaks Teie arvates teaduslikule teadmisele järele andma?

Teie loodud pilt eeldab, et arvamusi ja fakte saab alati väga selgelt eristada. Ma usun, et see eristus pole olematu, kuid praegu on palju veenvaid filosoofilisi argumente, et see ei ole lihtne.

Võtame näiteks induktiivse riski argumenti, mille järgi mängivad faktide väljaselgitamisel rolli väärtused. Või võivad väärtused mängida rolli uurimistöö taustaeeldustes. Samas ei tähenda see, et teadusfilosoofia ei jäta võimalust arvamusi kritiseerida või teadusliku teadmise staatusele pretendeerivaid väiteid kriitiliselt hinnata. Tulles tagasi Longino objektiivsuse käsitluse juurde, isegi kui me teame, et taustaeeldused mängivad tõendamisel rolli, võivad teadlased ja mõnikord ka laiem ühiskond kriitiliselt uurida neid taustaeeldusi ja küsida, kui vastuvõetavad need on.

Tooge kokkuvõtteks põhilisim oma doktoritöö kohta.

Minu väitekirjal on kaks põhitulemust, üks teadusfilosoofiasisene ja teine ehk ka ühiskondlikult relevantne. Väitekirjas tegelen ma teadusfilosoofiliste argumentidega, mis analüüsivad teaduse sotsiaalseid aspekte ja pakuvad, kuidas teadus saab olla korraldatud paremini. Üks minu eesmärk oli näidata, et ühel teadusfilosoofilisel käsitlusel, Kitcheri omal, on tõsiseid probleeme, ja ma näitasin ka, kuidas neid on võimalik lahendada kasutades Longino objektiivsuse käsitlust.

Teisalt ma näitan, et teaduspoliitikas on viimastel aastakümnetel toimunud arengud, mis on üsna heas vastavuses sellega, mida teadusfilosoofid pakuvad. See tähendab, et teadusfilosoofilised argumendid ja sellised teaduspoliitilised arengud võivad olla üksteise jaoks relevantsed.

Intervjuu lühendatud versioon ilmus 9. detsembril 2016 kultuurilehes Sirp.

Jaana Eigi kaitses filosoofia eriala doktoritöö teemal „Teaduse sotsiaalne korraldus kui teadusfilosoofiline probleem“, teda juhendas dotsent Endla Lõhkivi Tartu ülikoolist ja oponeeris teadur Kristina Rolin Helsingi ülikoolist.

Juhendaja kommentaar:

Väitekirjas esitatakse teaduse sotsiaalse korralduse teema uudsest vaatenurgast. Sageli on teadusliku teadmise sotsiaalset käsitlust samastatud postmodernistliku “kõigil on õigus” vaatega. Jaana Eigi ei lähe sellega kaasa, vaid arutleb, miks üldse on vaja sotsiaalset käsitlust, mida see tähendab ja mis sellest tuleneb näiteks laiema avalikkuse kaasamise jaoks teaduspoliitilistesse otsustustesse. Kaitsmisel tekkis publikuga elav diskussioon just viimases küsimuses. Jaana Eigi selgitas, et teadusalad erinevad üksteisest oluliselt ning ei ole võimalik pakkuda ühtset kõigile sobivad mudelit, kuid kaasamise võimalusi tuleb kindlasti kaaluda.

Teadusfilosoofia kui distsipliini jaoks on ülioluline väitekirja järeldus, et teaduspoliitika konteksti kuuluvad arutelud teaduse korralduse üle demokraatlikus ühiskonnas kujutavad endast ka teadusfilosoofia jaoks asjakohast, seni vähekäsitletud teemat.

Allikas: Sirp.ee



Uurimust eest vedanud Rutgersi ülikooli planeediteaduste dotsent Sonia Tikoo.Uurimust eest vedanud Rutgersi ülikooli planeediteaduste dotsent Sonia Tikoo.
Kuu magnetväli oli arvatust püsivam

Ameerika teadlased väidavad, et Kuu kunagine magnetväli püsis vähemalt miljard aastat kauem, kui seni arvatud.

Soovitused, kuidas vältida koolides valimiskampaaniat
Uuendatud: 09.08

Sel sügisel saavad esimest korda osaleda valimistel noored alates 16. eluaastast. See tähendab ühtlasi, et koolid on üha suurema poliitikute surve all – paljud otsivad võimalust oma töö tutvustamise egiidi all teha koolis valimiskampaaniat.

Teadlaste ennustus: sajandi lõpus nõuab ilmastik 150 000 inimelu aastas

Ekstreemsed ilmaolud võivad aastaks 2100 nõuda igal aastal kuni 150 000 inimelu, kui kliimasoojenemise vastu midagi ette ei võeta, ennustavad teadlased.

Käsnas elab miljardeid baktereid.Käsnas elab miljardeid baktereid.
Pesukäsnad kubisevad bakteritest, steriliseerimisest pole kasu

Köögis kraani kõrval lebav pesukäsn on bakteripesa. Nüüd tuleb välja, et svammis ei ela mitte ainult sadu tuhandeid kordi rohkem baktereid kui WC-poti kaanel, vaid ka katsetest seda steriliseerida pole erilist kasu. See kasvatab ainult potentsiaalselt haigusi tekitavate bakterite osakaalu.

Haigekassa raport: tööriist, mis sattus valedesse kätesse

Nädal pärast seda, kui Haigekassa ravikvaliteeti hindav raport avalikuks sai, on mitmed haiglad endiselt täpsustavate andmete ootel, sest raport on järelduste tegemiseks puudulik. Kõige suurema kriitika alla langevad raporti tegemiseks kogutud andmed - vaid raviarvetele toetuv statistika on reaalsusest kaugel ja teeb ülekohut. Et taolist raportit üldse koostatakse, on haiglate hinnangul tänuväärne, samuti oodatakse igasügisest kokkusaamist haigekassaga, kuis raportis olev üksipulgi läbi arutatakse.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.