Kolmeaastaselt tehtav test aitab märgata potentsiaalseid ühiskonna heidikuid
Murdosa elanikkonna arvele saab kanda lõviosa kuritegevuse ning tervishoiu -ja sotsiaalsüsteemiga seonduvatest kulutustest, näitab Uus-Meremaal enam kui 30 aastat väldanud suuruuringu tulemused. Täiskasvanuea majanduslikku koormat saab aga samas ennustada lihtsa kolmeaastaselt tehtava laste vaimset ja füüsilist võimekust mõõtva testi tulemuste alusel.
Järeldused põhinevad 1037 uus-meremaalasel, kelle erinevaid elu ja eluoluga seonduvaid tahke on regulaarsete ajavahemike tagant uuritud 35 aastat. Valimiga pea uuringu algusaegadest tegelenud Avshalom Caspi ja Terrie Moffitt Duke'i ülikoolist näitas kolleegidega, et viiendiku inimeste arvele sai kanda:
- 81% kriminaalsüüdistustest,
- kaks kolmandikku sotsiaaltoetustest,
- kolm neljandikku retseptiravimite maksumusest
- 40% liigkilodest
- enam kui pooled haiglas veedetud öödest ja suitsetatud sigarettidest
- ja 77% isata üleskasvatatud lastest.
''Märkasime, et 21. eluaastaks oli suurema osa kuritegudest pannud toime väga väike osa inimesi. Mõtlesime juba toona, kas sarnast jaotust võib näha ka teiste eluvaldkondade puhul. Selle teada saamiseks pidime ootama aga 20 aastat,'' meenutas Caspi ERR Novaatorile antud intervjuus. Jaotust, millele Caspi viitab, tuntakse Pareto printsiibina. Lühidalt viitab see, et 20% juhtumitest põhjustab 80% tagajärgedest. Seda peaaegu ükskõik millises eluvaldkonnas, alates majandusest lõpetades inseneriteadustega.
Psühholoogiaprofessor nentis, et otsus töö avaldamiseks polnud kerge. Elanikkonna tükeldamine väiksemateks valimiteks kätkeb endas alati riske. Halvemal juhul võib see viia selle rühmade häbimärgistamise ja sotsiaalse tõrjutuseni. Ent mündil on teine külg.
''Kui teame, et elanikkonna probleemse osa saab avastada juba lapsepõlves, saab selgeks, et see inimrühm ei kasutanud hilisemas elus kõiki neid teenuseid vaid riigi lüpsmiseks, vaid olid tõepoolest teistest oma aju tervise tõttu maas. Paradoksaalselt loodame seetõttu, et see tekitab avalikkuses eelarvamuste asemel kaastunnet ja poliitilist tahet,'' laiendas Caspi.
Potentsiaalsetele hilisemas elus nähtavale probleemidele viitavaid tunnusmärke on võimalik töörühma hinnangul avastada juba kolmeaastaselt. Lapsed kasvasid üles sotsiaalmajanduslikult kehvemalt järjel olevas keskkonnas, neid väärkoheldi lapseeas, IQ-testi tulemuse oli keskmisest madalam ja nende enesekontroll polnud kuigi hea. Laste olukorda hindav test võttis 45 minutit ja nõudis kahte eksperti.
Uurimus peaks julgustama riike ja ühiskonna investeerima praegusest rohkem hallaine taristusse ja seda juba võimalikult varajases eas.
Caspi nentis, et probleem ei pruugi alati piirduda vaid traditsiooniliselt kehvemal elujärjel olevate inimrühmadega. ''Näeme, et paljud lapsed saabuvad eel- ja algkooli tugeva vundamendita, hea kirjaoskuseta, ei tunne numbreid ning võimeta reguleerida oma emotsioone. Need on oskused, mille arendamisega peame selgelt laiemalt tegelema,'' märkis psühholoogiaprofessor.
Kuigi uurimus näib esmapilgul viitavat, et olukorra parandamiseks on kulutõhususe mõttes mõtet panustada enam suunatud sekkumistele, soovitab Caspi vaadata laiemat konteksti. ''Taolised otsused ei peaks tuginema ainult andmetele, vaid tegu on osaliselt poliitilise küsimusega. Võibolla on maksumaksjad valmis reforme tugevamalt toetama, kui nad teavad, et sellest võivad lõigata potentsiaalselt kasu kõik,'' mõtiskles mees. Selle ehedaks näiteks on sotsiaalkindlustus ja pensionisüsteem.
Lisaks võivad riskirühmadele suunatud kitsalt piiritletud sekkumised teha karuteene ka lastele endile. ''Teame, et nooremates inimrühmades kaasneb sellega tihti häbimärgistamine ja sotsiaalne isolatsioon,'' märkis Caspi.
Igal juhul näitlikustab uurimus professori hinnangul, et esimeste eluaastate tähtust ei maksa alahinnata. Tulemuste teistele riikidele laiendamise osas sõnas ta, et kuigi ideaalses maailmas tuleks sarnaseid uuringuid teha igas riigis eraldi, võib Pareto printsiibi universaalsust arvestades oletada, et sarnaseid 80%-20% mustreid võib näha ka teistes lääneriikides.
Uurimus ilmus ajakirjas Nature Human Behaviour.
Kui tegu pole liiga isikliku küsimusega, mis tunne on tegeleda kümneid aastaid sama valimiga?
Teadlastena oleme kindlasti nendele tuhandele osalisele äärmiselt palju võlgu. Lisaks enda aja kulutamisele on nad olnud meiega terve selle aja üllatavalt avatud. Eriti arvestades, millist informatsiooni nad meiega jagavad. Mõnes mõttes võib regulaarset testide täitmist pidada jõuluõhtuks oma laiema suguseltsiga.
Minu jaoks isiklikult ja saan siinkohal rääkida ilmselt ka näiteks Terry eest, oleme kasvanud koos nende tuhande inimesega. Me pole nendest väga palju vanemad ja nad dikteerivad meile teatud tasandil, mida me parasjagu uurima peaksime või võiksime. Näiteks esimeses uuringus, mille ma tegin, huvitas mind äärmiselt palju puberteet ning milline mõju on varajasel ja hilisel sugulisel küpsemisel laste psühholoogiale. Nüüd huvitavad mind südamehaigused.
Mõtleme uurimusest mõnikord nagu teleskoobist. See on teadupärast vahend tähtkujude uurimiseks. Uuring on muutunud aga meie jaoks võrreldavaks tööriistaks, millega uurida inimeste elu ja selle väga erinevaid aspekte.
Teiseks on teadlasena huvitav näha, kuidas on muutunud selle aja jooksul tehnoloogia. Oleme üritanud seda järjest uuringuga lõimida, olgu selleks geenitestid või paremad hindamisküsimustikud. See on tohutult hea õppimisvõimalus. Teema ei lähe sellisel kujul kunagi vanaks.