Analüüs: uurimuste avaldamiskõlbulikkuse hindamine on jäetud murdosa teadlaste kaela ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: clement127/Creative Commons

Igal aastal avaldatavate teadustööde hulk kahekordistub iga üheksa aastaga. Kiire kasvutempo on pannud ilmselt nii mõnegi mõtlema, kes jõuab tulevikus hinnata kõigi nende avaldamiskõlbulikkust. Vabatahtlikud retsenseerijad on juba praegu ülekoormatud. Uus analüüs näitab aga, et hetkel teeb tarvilikust tööst neli viiendiku ära vaid 20 protsenti sobivatest teadlastest.

''Isegi kui teiste uurimusi vaataksid üle vaid eelnevate tööde viimased ja esimesed autorid ehk juhendajad ja põhitöö tegijad, ületaks pakkumine nõudlust kordades. Kui retsenseerimist vajavad uurimused kõigi vahel võrdselt ära jagada, peaks iga teadlane retsenseerima aastas vaid 2—3 tööd,'' märkis hiljuti ajakirjas PLOS ONE teemat käsitlenud uurimuse esimene autor Michail Kovanis. Seejuures ületas möödunud aastal näiteks pakkumine nõudlust 2,5 korda.

Prantsuse rahvusliku tervise- ja meditsiiniuuringute instituudi füüsik lisas tehtud analüüsi põhjal ERR Novaatorile, et pakkumine näib kasvavat isegi nõudlusest kiiremini. Sellele vaatamata viitab nii mõnigi märk, et retsenseerimissüsteemi oleks vaja oluliselt reformida. Aastal 2015 hinnanguliselt teadlastel bioteaduste valdkonnas retsenseerimisele kulunud 63,4 miljonist töötunnist sai kanda 18,9 miljonit viie protsendi retsenseerijate arvele. Ligikaudu 70 protsenti teadlastest pühendas eelretsenseerimisele oma tööajast vaid ühe protsendi.

''Põhitöö teevad seega ära murdosa teadlastest. Muidugi, need on tavaliselt inimesed, kes on olnud akadeemilistes ringkondades kauem ja avaldanud ise rohkem uurimusi, misläbi leiab nende nime ka rohkematest kirjastuste andmebaasidest. Ent võib küsida, kas neil on võimalus ülekoormatuna teha nii head tööd, kui nad ise suuremale kogemuspagasile toetudes tahaksid'' mõtiskles Kovanis. Teisisõnu peaksid astuma oma tüüpilisest mugavustsoonist väljaspoole nii kirjastajad kui ka toimetajad.

Retsenseerijate valikul ei lange ebaproportsionaalselt suur osa vaid agaramatele teadustööde avaldajatele. Vahet võib näha riigiti. Näiteks maailma kahe suurima kirjastaja – Elsevieri ja Wiley – alt ilmuvaid teadustöid eelretsenseerivad eeskätt ameerika teadlased. ''Seevastu hiina teadlased avaldavad keskeltläbi kaks korda rohkem töid, kui nad ise üle vaatavad,'' märkis Kovanis. Seda vaatamata sellele, et nad oleks ise lisatööks valmis.

Sarnaselt noorteadlaste vähesele kaasamisele taandub see tõenäoliselt usaldusele. Seda võita või murda on esimest võimalust andmata aga võimatu. Nõnda tasuks uute retsenseerijate kvaliteedi hindamiseks võrrelda tema hinnangul arvustusi esialgu teada-tuntud autorite omaga

Kovanis nendib, et suuremate kirjastajate mitte just kõige suurema vastutulelikkuse tõttu põhineb analüüs mitmetel eeldustel ja varasemates töödes tehtud järeldustel. Sellele vaatamata näitas tundlikkuse analüüs, et trendi võib näha ka kõige äärmuslikemate stsenaariumite korral.

Olukorrast ülevaate saamiseks võttis töörühm aluseks bioteaduste alal avaldatud uurimusi koondava andmebaasi Medline. Avaldatud uurimuste arvu ja keskmiste retsenseerijate arvu alusel oli võimalik tuletada tarvilike retsensioonide arv. Eelnevalt Elsevieri poolt tehtud küsitluse põhjal sai omakorda hinnata selleks kulunud aega. Näiteks 2015. aastal vajas 1,1 miljonit uurimust üheksa miljonit retsensiooni, mis taandus 63,4 miljonile töötunnile.

''Tundlikkuse analüüsi põhjal julgen arvata, et pilt ei muutuks kirjastustelt reaalsete andmete saamisel väga palju. Kuid sellegipoolest on uurimus ehk kõige rohkem kutse päristõenditel põhinevatele analüüsidele ja eelretsenseerimise-teemalisele diskussioonile. Kuigi kõik räägivad sellest, ei kipu kirjastused selles vallas teadlastele vastu tulema,'' nentis füüsik.

Kovanise ja tema juhendajate sulest on peagi ilmumas teinegi eelretsenseerimist käsitlev töö. Muu hulgas näitavad nad selles, et kui kirjastajad omavahel retsensioone jagaksid, võiks lühendada eelretsenseerimiseks kuluvad aega 60 protsendi võrra. ''Teisisõnu teeme praegu tohutult topeltööd. On küsitav, kas sama töö mitmekordselt mitu korda üle vaatamine annab paremaid tulemusi, kui selle käigus tehakse suuresti sama asja. Samuti tuleks laiemalt rakendada laialdasemalt avaldamisjärgset retsenseerimist. Midagi peab muutuma,'' lisas Kovanis.



Antarktise rannikuvete bakterid peitsid viiruste eellaste saladust

Viirused on kummalised tegelased. Elusolendeiks neid enamasti ei peeta, ja kust nad pärit on, ei teata. Nüüd on Antarktise ranniku lähistelt väikestelt saartelt saadud arvatavasti üsna oluline viide viiruste võimalikule tekkeloole.

Professor Paul Giangrande ja Tartu ülikooli dotsent Edward LaaneProfessor Paul Giangrande ja Tartu ülikooli dotsent Edward Laane
Hemofiilia on ravitav, kuid ravi kvaliteet on kalliduse tõttu ebaühtlane

Hemofiilia on üks veritsustõbedest, keda enamus meist mäletab ajaloo tunnist kui Euroopa kuninglikes perekondades ringi liikunud ja surma toonud haigust. Vere hüübimisfaktorite puudust on juba mõned aastakümned võimalik meditsiiniliselt kompenseerida – sellegipoolest on haigus endiselt problemaatiline. Tartu ülikooli külastas Oxfordi ülikooli Hemofiiliakeskuse juht, professor Paul Giangrande, andmaks oma hinnangut olukorrale Eestis.

Geenimuundus noorendab hiire ajutegevust

Vanemas eas kipub ajutegevus paindlikkust kaotama. Nõrgenevad õpivõime, mälu ja kohastumusvalmidus.

Minose kultuuri keskmeks olnud Knossose palee.Minose kultuuri keskmeks olnud Knossose palee.
Iidne pärilikkusaine heidab valgust vana-kreeka kangelaste juurtele

Vanad kreeklased ülistasid mükeene kultuuri suurkujusid alates kuningas Agamemnonist lõpetades Odüsseusega lugematutes tragöödiates ja poeemides, pidades end nende otsesteks järeltulijateks. Egeuse mere ääres elanud inimeste DNA-d uurinud teadlased pakuvad nüüd julgele väitele otsest kinnitust.

Esimese õistaime rekonstruktsioon.Esimese õistaime rekonstruktsioon.
Teadlased kirjeldasid kõigi lillede võimalikku esiema

Evolutsiooniteooriale vundamendi ladunud Charles Darwin nimetas lillede arengut "vastikuks mõistatuseks". Õistaimede fossiilid ilmusid saja miljoni vanustesse ladestustesse justkui üleöö. Sadu lilleliike kirjeldava andmebaasi aluseks võtnud teadlased järeldavad nüüd, et esimesi lilli võis näha Maal juba vähemalt 140 miljoni aasta eest.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.