Virtuaalreaalsus võib toimida valuvaigistina   ({{commentsTotal}})

Virtuaalreaalsuse prillid. Autor: Maurizio Pesce/Wikimedia Commons

Psühholoogilisi virtuaalreaalsuse (VR) eksperimente on ühes või teises vormis tehtud juba aastakümneid, ja seda väga erinevate nurkade alt. VR-ravimeetodite positiivset mõju on leitud näiteks erinevate psühholoogiliste häirete leevendamisel, olgu selleks posttraumaatiline stressihäire, depressioon või erinevad foobiad.

Tartü ülikooli aju-uurijad Madis Vasser, Kristjan-Julius Laak ja Jaan Aru kirjutavad novembri-detsembri Horisondis, et virtuaalseid maailmu on rakendatud meditsiinis näiteks taastusravis või alternatiivse valuleevendajana. Viimase puhul võib hea näitena välja tuua virtuaalse jäise ja lumise kanjoni, milles mängija avatar saab pidada lumesõda pingviinide ja lumememmedega. Samal ajal on võimalik tohterdada patsiendi kehal valulikke põletushaavu. Sellistes olukordades ajuaktiivsuse pilte uurides on selgunud, et olles taolise kaasahaarava VR-meelelahutusega hõivatud, tajuvad inimesed selgelt väiksemat valutunnet.

On uuritud ka vastupidiseid olukordi. Andes näiteks kasutajale virtuaalsed käed ning matkides tõeliste jäsemete liikumist, on võimalik tekitada tunne, et digitaalsed käed ongi osa päris kehast. Üks viis selle testimiseks on küsimustiku täitmine, aga teine, (suhteliselt) ohutu variant on näiteks kasutaja virtuaalse käe mahasaagimine. Kui sellist teguviisi on juba lugeda üsna õõvastav, siis VR-katses on võimalik kõnealuses olukorras päris käe pealt mõõta selgeid stressireaktsioone.

Kuna VR-tehnoloogia on viimastel aastatel üha kättesaadavamaks muutunud, on hakatud sarnaseid katseid tegema ka Maarjamaal. Esimesed dokumenteeritud tööd pärinevad möödunud aastast, kui Tartu ülikooli teadusrühm uuris muuhulgas tähelepanu piiratust kolmemõõtmelises ruumis.

Uuringu käigus loodi poolrealistlikud virtuaalsed toad, kus katseisiku peapööramisega kaasnes mõne suure mööblieseme (tool, laud, kapp, lamp jne) kadumine või nähtavale ilmumine väljaspool nägemisulatust. Katses osaleja ülesanne oli toas ringi vaadata ning tuvastada, milline objekt mingis ruumis taolisi trikke teeb. Esmapilgul lihtsana kõlav ülesanne oli tegelikult üsnagi keeruline – neljandik muutusi jäi avastamata ning eduka tulemuseni kulus tavaliselt umbes pool minutit. Objektid, mille kadumist me oodata ei oska, võivadki märkamatult kaduma minna!

Sel aastal kompasid uurijad aga virtuaalsetes koridorides teatud mälutehnikate piire ning manipuleerisid inimeste kehataju, muutes nende jäsemeid nähtamatuks või andes osalistele virtuaalselt kaheksa kätt (hellitavalt sai see projekt nimeks ''inimkaheksajalg'').

Milliseid aju saladusi saab veel virtuaalreaalsuse abil uurida? Sellest saab lähemalt lugeda novembri-detsembri Horisondis ilmunud aju-uurijate Madis Vasseri, Kristjan-Julius Laaki ja Jaan Aru loost ''Virtuaalreaalsusega aju mõistatuse kannul''.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa



Ühe minuti loeng: mis muudab koolilapsed õnnetuks?

Kuigi on lihtne arvata, et õpilaste mureliku meele põhjus on kooliväsimus, võib olla väsimus hoopis märk mõningatest puuduvatest õpioskustest, leiab Tallinna ülikooli haridusteaduste instituudi teadur Grete Arro.

Video: TalveAkadeemia teaduspäev

Tartus ja Tallinnas toimunud Tudengiteaduse nädal tipnes teaduskeskuses Ahhaa toimuva teaduspäevaga. Ettekandeid tudengite uurimistöödest sai jälgida ka ERR Novaatori vahendusel. Teadustööde selleaastaseks läbivaks märksõnaks oli sel aastal jätkusuutlikkus.

Energiatootjate süsinikuheitmete maht ei kasva

Maailma energiasektori süsinikdioksiidiheitmete hulk ei kasvanud mullu kolmandat aastat järjest.