Virtuaalreaalsus võib toimida valuvaigistina   ({{commentsTotal}})

Virtuaalreaalsuse prillid.
Virtuaalreaalsuse prillid. Autor/allikas: Maurizio Pesce/Wikimedia Commons

Psühholoogilisi virtuaalreaalsuse (VR) eksperimente on ühes või teises vormis tehtud juba aastakümneid, ja seda väga erinevate nurkade alt. VR-ravimeetodite positiivset mõju on leitud näiteks erinevate psühholoogiliste häirete leevendamisel, olgu selleks posttraumaatiline stressihäire, depressioon või erinevad foobiad.

Tartü ülikooli aju-uurijad Madis Vasser, Kristjan-Julius Laak ja Jaan Aru kirjutavad novembri-detsembri Horisondis, et virtuaalseid maailmu on rakendatud meditsiinis näiteks taastusravis või alternatiivse valuleevendajana. Viimase puhul võib hea näitena välja tuua virtuaalse jäise ja lumise kanjoni, milles mängija avatar saab pidada lumesõda pingviinide ja lumememmedega. Samal ajal on võimalik tohterdada patsiendi kehal valulikke põletushaavu. Sellistes olukordades ajuaktiivsuse pilte uurides on selgunud, et olles taolise kaasahaarava VR-meelelahutusega hõivatud, tajuvad inimesed selgelt väiksemat valutunnet.

On uuritud ka vastupidiseid olukordi. Andes näiteks kasutajale virtuaalsed käed ning matkides tõeliste jäsemete liikumist, on võimalik tekitada tunne, et digitaalsed käed ongi osa päris kehast. Üks viis selle testimiseks on küsimustiku täitmine, aga teine, (suhteliselt) ohutu variant on näiteks kasutaja virtuaalse käe mahasaagimine. Kui sellist teguviisi on juba lugeda üsna õõvastav, siis VR-katses on võimalik kõnealuses olukorras päris käe pealt mõõta selgeid stressireaktsioone.

Kuna VR-tehnoloogia on viimastel aastatel üha kättesaadavamaks muutunud, on hakatud sarnaseid katseid tegema ka Maarjamaal. Esimesed dokumenteeritud tööd pärinevad möödunud aastast, kui Tartu ülikooli teadusrühm uuris muuhulgas tähelepanu piiratust kolmemõõtmelises ruumis.

Uuringu käigus loodi poolrealistlikud virtuaalsed toad, kus katseisiku peapööramisega kaasnes mõne suure mööblieseme (tool, laud, kapp, lamp jne) kadumine või nähtavale ilmumine väljaspool nägemisulatust. Katses osaleja ülesanne oli toas ringi vaadata ning tuvastada, milline objekt mingis ruumis taolisi trikke teeb. Esmapilgul lihtsana kõlav ülesanne oli tegelikult üsnagi keeruline – neljandik muutusi jäi avastamata ning eduka tulemuseni kulus tavaliselt umbes pool minutit. Objektid, mille kadumist me oodata ei oska, võivadki märkamatult kaduma minna!

Sel aastal kompasid uurijad aga virtuaalsetes koridorides teatud mälutehnikate piire ning manipuleerisid inimeste kehataju, muutes nende jäsemeid nähtamatuks või andes osalistele virtuaalselt kaheksa kätt (hellitavalt sai see projekt nimeks ''inimkaheksajalg'').

Milliseid aju saladusi saab veel virtuaalreaalsuse abil uurida? Sellest saab lähemalt lugeda novembri-detsembri Horisondis ilmunud aju-uurijate Madis Vasseri, Kristjan-Julius Laaki ja Jaan Aru loost ''Virtuaalreaalsusega aju mõistatuse kannul''.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: