Degeneratiivsed ajuhaigused on ühiskonna vananemisega kaasnev kaasaja "epideemia" ({{commentsTotal}})

Neurodegeneratiivsed haigused on progresseeruvad, nende korral haigusnähud süvenevad ja võivad viia häireteni, mille korral on igapäevaste tegevustega toimetulekuks vajalik kõrvalabi.
Neurodegeneratiivsed haigused on progresseeruvad, nende korral haigusnähud süvenevad ja võivad viia häireteni, mille korral on igapäevaste tegevustega toimetulekuks vajalik kõrvalabi. Autor/allikas: Pixabay

Arenenud riikides on inimese keskmine oodatav eluiga jõudsasti pikenenud: 20. sajandi jooksul on lisandunud eluaastaid poole võrra, ja ka käesoleval sajandil need trendid jätkuvad. Kui maailmas ja Euroopa riikides on alates 2000. aastast elupikkusele lisandunud keskmiselt 5 aastat, siis Eestis 7 aastat. See on meie inimeste oodatava eluea kasvatanud isegi pisut pikemaks kui Euroopas, paraku küll endiselt lühemana meestel, kuid tasapisi on vahe vähenemas.

Tartu ülikooli neuroloogia professor Pille Taba kirjutab, et pikema eluea on taganud mitmed tegurid, sealhulgas paranenud hügieen ja nakkuhaiguste põdemise vähenemine, paremad elutingimused ja tervislikumad eluviisid, seega on pikenenud eluaastad kvaliteetsema eluviisi tulemus.

Samas kaasneb pikenenud elueaga rahvastiku vananemine. See tähendab, et eakate vanuserühma osakaal suureneb. Koos sellega kasvab nende haigusjuhtude arv, mille tekkimise risk suureneb vanuste tõustes: nende hulka kuuluvad niinimetatud neurodegeneratiivsed haigused, sealhulgas näiteks Alzheimeri tõbi ja Parkinsoni tõbi. Neile haigustele on iseloomulik ajurakkude vähenemine erinevates ajupiirkondades ja vastavalt sellele haigusnähtude avaldumine, mille hulgas võivad olla nii liikumishäired kui ka vaimsete võimete allakäik.

Neurodegeneratiivsed haigused on progresseeruvad, nende korral haigusnähud süvenevad ja võivad viia häireteni, mille korral on igapäevaste tegevustega toimetulekuks vajalik kõrvalabi. Tegemist on kaasaja «epideemiaga», mis on koorem nii patsientidele, nende pereliikmetele kui ka ühiskonnale.

Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on näidanud, et arvestuslikult on Euroopas haiguskoormusest 35 protsenti põhjustatud ajuhaigustest.

See tähendab, et neuroloogilised ja psühhiaatrilised haigused on põhjuseks ühele kolmandikule tervisekaotusest, mille hulka arvestatakse nii aastaid, mil elatakse mitte enam täie tervise juures, kui ka haiguse põhjustatud surma tõttu kaotatud eluaastaid. Sealhulgas on ärevus- ja meeleoluhäirete kõrval üheks olulisemaks haiguskoormuse põhjustajaks dementsusega kulgevad haigused. Näiteks 2011. aastal põdes Euroopas hinnanguliselt 16,2 miljonit inimest dementsust ja 1,2 miljonit Parkinsoni.

Kuigi meditsiin on teadusuuringute toel neurodegeneratiivsete haiguste diagnoosimisel ja nähtude leevendamisel jõudsalt edasi arenenud, ei ole praeguseni võimalik nende kulgu peatada või neid välja ravida. Praeguseni ei ole teada täpsed mehhanismid, mis kutsuvad esile krooniliste neurodegeneratiivsete haiguste tekkimise; teadusuuringud on viinud paljude hüpoteesideni, mis siiski pole kindlat tõestust leidnud.

Neid haiguseid, sealhulgas Alzheimeri tõbe ja Parkinsoni tõbe diagnoositakse siis, kui on tekkinud kliinilised avaldused ehk haiguse sümptomid. Samas on teada, et neurodegeneratiivsed mehhanismid, see on närvirakkude hävimise protsess, toimub ajus juba ammu enne seda, kui tekivad kliinilised haigusnähud. Samas ei ole praegu veel igapäevases praktikas võimalik kasutada niinimetatud biomarkereid sellisteks analüüsideks ja uuringuteks, mis võimaldaksid neurodegeneratiivseid haigusi diagnoosida väga varajases staadiumis, või prognoosida nende kulgu. Sageli on nende haiguste esmassümptomid hiilivad ja mitte piisavalt spetsiifilised ning nende põhjal on võimalik diagnoosi kinnitada alles siis, kui haiguse kulg on viinud juba väljakujunenud süvenevate sümptomiteni.

Neurodegeneratiivsete haiguste mehhanismide selgitamine on võtmeküsimuseks ka ravis – ajukahjustuse tekkemehhanismide vallandajate selgitamine annaks võimaluse uurida toimeaineid, mis võiksid neid mehhanisme mõjutada. Praeguste ravivariantidena saame leevendada sümptomeid, kuid mitte peatada haiguse kulgu ega ravida haigust välja.
Eriaspektiks krooniliste neurodegeneratiivsete haiguste puhul on hooldus- ja sotsiaalabi vajadus, mis koormab tõsiselt nii perekonda kui ühiskonda. Kui Parkinsoni tõve puhul on suuremaks mõjutajaks liikumishäire, siis Alzheimeri tõve ja teiste dementsusega kulgevate haiguste puhul võib vaimne seisund halveneda niivõrd, et vajalik on püsiv kõrvalabi, et tagada igapäevategevustega toimetulek (söömine, pesemine, riietumine jne) ja hooldus.

Lisaks patsiendi tervisprobleemidele võivad lisanduda ka hooldajate tervisehäired, sagedasem on ka perekonnaliikmete haigestumus ülekoormusega seotud haigustesse.

WHO on välja töötanud ja hiljuti publitseerinud prioriteedid dementsusega seotud haigustega uuringuteks, mis väljendavad kliinilise käsitluse vajaduste kõige olulisemat ringi: kuigi suure osakaaluga on haiguste riskide ja ennetuse ning raviga seotud uuringud, on plaanis kõige rohkem panustada normaalse vananemise teadusuuringutesse ning teenuste arendamisse dementsusega inimestele ja nende hooldajatele, eesmärgiks parandada toimetulekut ja elukvaliteeti.

Kaugemaks eesmärgiks on ühelt poolt varajane diagnostika koos varajase raviga, ning täiendavate diagnostiliste biomarkerite kasutuselevõtt haiguse diagnoosimiseks ja kulu prognoosimiseks.

Oluliseks eesmärgiks on neurodegeneratiivsete haiguste tekkemehhanismide selgitamine, et jätkata selle baasil neuroprotektiivsete ravivariantide arendamist, mis võimaldaks neurodegeneratiivsete haiguste kulgu aeglustada või peatada. Väga oluline krooniliste ajuhaiguste käsitluses on meeskonnatöö, milles on osalised erinevad erialaarstid ja taastusravispetsialistid, koos patsiendi ja tema perekonnaga, kes tänapäevases krooniliste haiguste käsitlusmudelis on informeeritud koostööpartnerid.

Tartu ülikooli neuroloogia professor Pille Taba pidas 3. novembril Tartu ülikooli aulas inauguratsiooniloengu “Aju, vananemine ja neurodegeneratsioon”.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool



Kaader saatest "Uudishimu tippkeskus".

Video: millal muutuvad plast ja nanoosad kasulikuks ja millal ohtlikuks

„See on jah huvitav, et kui me räägime juuspeenest ja selle all me mõtleme midagi, mis on hästi peenikene, siis tegelikult saab palju peenemaks minna,“ märgib Andres Krumme, Tallinna tehnikaülikooli polümeeride tehnoloogia professor. Õigustatult tekib küsimus, miks ülipeenike on parem kui lihtsalt peenike?

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: