Lõkerdavad rotid avavad kõdikartuse tagamaid
Kõditamine ei pane lõkerdama mitte ainult inimesi, vaid ka rotte. Saksa neuroteadlased on leidnud nüüd näriliste ajust kõdikartusega seonduva ajupiirkonna, mis võiks anda aimu kõdikartuse vajalikkusest ja evolutsioonilisest tagapõhjast.
''Ausalt öeldes olime katseid tehes alguses üllatunud, et suutsime Jaak Panksepa tähelepanekuid nii tugevalt kinnitada. Rotid naudivad selgelt kõditamist ja piiksuvad nende mõjul rõõmust vastavalt tujule. Evolutsioonilises mõttes on see muidugi loogiline,'' märkis uurimuse juhtivautor Michael Brecht ERR Novaatorile antud intervjuus. Eesti päritolu Panksepp avastas 1990. aastate lõpus, et rotid lasevad mängides ja kõditades inimkõrvale kuuldamatuks jäävaid piiksatusi, mis sarnanevad paljuski inimeste kilgatustele.
Laiemas plaanis on aga kõditamise olemus jäänud mõistatuslikuks. Ajuteadlaste peamiseks uurimisaineks on harilikult märksa negatiivsemad nähtused nagu ärevus ja depressioon või arenguhäired, näiteks autism. ''See on üks kõige kehvemini mõistetavaid puuduste vorme. Me ei tea, mis rolli see täidab, miks on selle suhtes tundlikud vaid kindlad kehaosad või sellele üldse eriliselt reageerime,'' nentis Berliinis asuva Bernsteini arvutusliku neuroteaduse keskuses töötav Brecht. Lisaks inimestele vastavad kõditamisele tugevalt ka näiteks šimpansid, koerad ja lambad.
Kõdikartuse neurobioloogiliste aluste paremaks mõistmiseks eelistas Brecht koos Humboldti ülikooli ajuteadlase Shimperi Ishiyamaga kasutada klassikalisemaid uurimisaluseid – rotte. ''On hämmastav, kui palju see neile meeldib. Nädalate möödudes hakkavad nad pidama kõdikätt isegi oma mängukaaslaseks ja juba selle nägemise peale piiksuma,'' muigas Brecht. Viie roti väljakoolitamise järel siirdas paar nende somatosensoorsesse ajukoorde kaheksa elektroodi, mis võimaldasid jälgida üksikute neuronirühmade elektrilist aktiivust.
Brecht leidis, et selle alaosas paiknevad ajurakud reageerivad tugevalt loomade kõhu alt kõdistamisele ja vähem selja puudutamisele. Saba kõditamine ei kutsunud esile mingit reaktsiooni. ''Siinkohal saab tuua paralleele teiste loomadega ja ka inimestega. See vihjab, et kõdikartus on organiseeritud nende ajus sarnasel viisil,'' sõnas teadlane.
Töös saadi kinnitust, et kõdikartus ja reaktsioon kõdistamisele sõltub suuresti rottide tujust. Loomade ereda lambi alla panemisel ei lõkerdanud näriliselt nende kõditamisel sugugi enam nii entusiastlikult. ''Hirm vähendab somatosensoorses ajukoores nähtavat aktiivsust. See on muidugi loogiline. Surmaohus mõnust kilkamine ei ole väga mõistlik,'' sõnas Brecht. Kõditamisele järgneva reaktsiooni sõltuvus tujust võib pakkuda võimalust ka tujuga seonduvate neuraalsete korrelaatide uurimiseks.
Kuigi somatosensoorset ajukoort ennast on seostatud varem eeskätt puudutustega seonduva info töötlemisega, näitasid katsed, et see täidab ka mõneti teistsugust rolli. ''Ajurakud reageerisid mitte ainult puudutustele, vaid hakkasid laenglema juba käe taga ajamise peale. Samade neuronite elektriliselt stimuleerimine pani rotid rõõmust piuksuma. Kõdikartus, mäng ja sotsiaalsete sidemete tugevdamine näivad olevat seega üksteisega väga tihedalt seotud,'' märkis Brecht. Potentsiaalselt võib see tagasi minna rottide ja inimeste ühise esivanemani.
Uurimus ilmus ajakirjas Science.