Liikideülene paaritumine pole inimlaste hulgas harukordne ({{commentsTotal}})

Šimpans ja bonobo. Autor: Thomas Lersch/San Diego ülikool/Wikimedia Commons

Kümneid tuhandeid aastaid tagasi paaritusid nüüdisinimesed omakahe sugulasliigiga – neandertallaste ja denisi inimestega. Uus geeniuuring näitab, et inimlaste puhul laiemalt pole tegu millegi harukordsega. Viimase kahe miljoni aasta jooksul ristus sarnasel viisil kahel korral ka šimpansite ja bonobote tee.

''Šimpansid ja kääbusšimpansid on üksteisest lahutatud Kongo jõega. Pikka aega peeti nende eraldumist n-ö puhta lahknemise heaks näiteks,'' selgitas uurimuse kaasautor Pille Hallast, Tartu ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi vanemteadur.

Loomade käitumises ja füüsises on selged erinevused. Bonobod on väiksemad, nõtkemad ning sotsisaalses hierarhias on esikohal emased. Šimpansid on seevastu jässakamad, nende kehaehitus sõltub soost ja võim on üksikute isaste käes. Ajakirjas Science ilmunud töö näitab nüüd, et just nagu suuremas osas inimestest on natuke neandertallast, leidub šimpansite genoomis bonobote pärilikkusainet.

''Uuring on esimene sellises mahus tehtud teadustöö. Selle võimalikkus taandub laias laastus üsna lihtsatele põhjustele. Esiteks tehnoloogiate areng – ainult viimastel aastatel on võimalikuks saanud kogugenoomide kiire ja suhteliselt odav järjestamine. Teiseks väga oluliseks põhjuseks on DNA proovide kogumise keerukus,'' lisas vanemteadur.

Loomaaedadest on küll pärilikkusaine saamine lihtne, kuid kasulikku infot saab nõnda suhteliselt vähe. ''Tihti pole teada, kust loomad pärit on ning pikka aega on šimpanseid ilma alamliikide infot arvestamata ühte puuri pandud,'' nentis Hallast. Sellised loomad ja nende järglased tõsiseks populatsiooni ajaloo uuringuks ei sobi.

Ootamatu leid
Kopenhaageni loomaaia zooloogi Christina Hvilsomi töörühma algne eesmärk polnud otsida šimpansite genoomist jälgi vahekordadest teiste liikidega, vaid selgitada välja, kas nende DNA profiili saab seostada konkreetse geograafilise piirkonnaga. See võimaldaks toimetada näiteks salakaubitsejatelt konfiskeeritud loomad nende algsesse elupaika. Teadlaste rõõmuks oli see vabas looduses elava 65 šimpansi ja kümne bonobo näitel võimalik. Leviala ida- ja keskosas elavate Tšego ja Schweinfurthi šimpansite elupaika sai määrata lausa 50-kilomeetrise täpsusega.

Töörühm leidis aga ikka ja jälle tšegošimpansite genoomist ikka ja jälle bonobote geenijärjestusi. Tegu oli millegi enama kui kokkusattumusega. Täiendavad testid näitasid, et loomade genoomist moodustab kääbusšimpansite pärilikkusaine protsendi. Teisisõnu said šimpansid ja bonobod paarisaja tuhande aasta eest omavahel paaritudes sigimisvõimelisi järeltulijaid. Kahvatumaid jälgi liikide vahelisest seksist võis näha ka Nigeeria-Kameruni ja leviala idasosas elavate schweinfurthi šimpansite genoomis.

Üksikasjalikum analüüs näitas, et bonobod ja šimpansid heitsid esmakordselt ühte umbes 550—200 tuhande aasta eest, enne schweinfurthi ja tšego šimpansite lahknemist. Täiendavalt lisas viimaste genoomi kääbusšimpansite pärilikkusainet 100 000 aasta eest. Mis ajutised kontaktid täpselt võimalikuks muutis, jääb hetkel saladuseks. Üheks võimalusest on kliimamuutustest tingitud Kongo jõe veetaseme alanemine.

Šimpansite ja bonobote läbikäimisele viitavaid märke on nähtud ka eelnevates uuringutes, kuid seda on peetud märgiks erineval kiirusel toimuvast geenitriivist. Eksimus on mõistetav. ''Kuigi käesolevas töös kasutatud andmete maht on küllalt muljetavaldav, polnud geenivoolule viitavate tõendite leidmine lihtne, sest tegemist on siiski üsna nõrga signaaliga. Varasemad tööd pole suutnud seda usaldusväärselt tuvastada just liiga väheste andmete tõttu,'' rõhutas Hallast.

Huvitavad ajad
''Meie lähisugulaste demograafilise mineviku uurimine aitab kaasa ka inimeste kui liigi paremale mõistmisele – millal me teistest liikidest eraldusime, millised sündmused seda võisid mõjutada, geneetilise varieeruvuse ja selektsiooni mõistmine, k.a erinevate haigusvariantide levik, roll jne,'' tõi vanemteadur välja inimeste lähisugulaste pärilikkusaine uurimise olulisuse.

Laiemas plaanis võib aga oodata, et nüüdisaegsed genoomi järjestamise tehnoloogiad muudavad klassikalisi selgelt hargnevate okstega evolutsioonipuid üksjagu keerukamaks. Heaks näiteks on hiljuti ilmunud geeniandmetel põhinev uurimus, mille alusel on põhjust jagada kaelkirjakuid varasema ühe liigi ja mitmete alamliigi asemel kaelkirjakuid nelja liiki ning ühte alamliiki.

''Selliste tehnoloogiate ja suurte andmekogude olulisust nende küsimuste uurimisel ei tohiks kindlasti alahinnata, seda nii inimeste kui ka muude liikide evolutsioonilise ajaloo paremaks mõistmiseks. [...] See on kindlasti alles algus ja selliseid töid hakkab lähitulevikus üha rohkem ja rohkem ilmuma,'' kinnitas vanemteadur.

Uurimus ilmus ajakirjas Science.



Ühe minuti loeng: mis muudab koolilapsed õnnetuks?

Kuigi on lihtne arvata, et õpilaste mureliku meele põhjus on kooliväsimus, võib olla väsimus hoopis märk mõningatest puuduvatest õpioskustest, leiab Tallinna ülikooli haridusteaduste instituudi teadur Grete Arro.

Video: TalveAkadeemia teaduspäev

Tartus ja Tallinnas toimunud Tudengiteaduse nädal tipnes teaduskeskuses Ahhaa toimuva teaduspäevaga. Ettekandeid tudengite uurimistöödest sai jälgida ka ERR Novaatori vahendusel. Teadustööde selleaastaseks läbivaks märksõnaks oli sel aastal jätkusuutlikkus.

Energiatootjate süsinikuheitmete maht ei kasva

Maailma energiasektori süsinikdioksiidiheitmete hulk ei kasvanud mullu kolmandat aastat järjest.