Ühe minuti loeng: mis annab õudusfilmidele hinge? ({{commentsTotal}})

Õudusfilm, see on filmikunsti kõige hapram ja kaduvam osa. Õudusfilm on nagu neitsi, mida saab nautida ainult ühe korra, leiab Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudi televisioonimagistrant Mart Sander.

Komöödia üle võib naerda kaks korda, või kasvõi aastaid. Liigutav draama võib pisara välja imada ka kümnendal vaatamisel. Kuid kaks korda sama koha peal karta, kaks korda sama asja peale ehmatada – see ei ole inimloomuse osa.

Lisaks vananeb õudusfilm kõige kiiremini. Veelgi hullem: vana õudusfilm deformeerub tihti komöödiaks, täpsemalt iseenda paroodiaks. Ligi 100 aastat vana Chaplini komöödia mõjub sageli realistlikumalt, kui 15 aastat tagasi vändatud õudusfilm, mida vaadates ometigi kunagi lõdisetud sai. Vaeslaps filmikunsti maailmas, on õudusfilm alati justnagu midagi alaväärset ja mittetõsiseltvõetavat.

Inimene kardab iga põlvkonnaga aina vähem ning leida uusi ideid või kuvandeid, mis meid hirmu tundma paneks, on aina raskem.

Kuid kõik see on ka põhjuseks, miks on õudusfilm oma olemasolu õigustuseks väljendusvahendite otsinguil teistest žanritest arenemisvõimelisem ja leidlikum. Õudusloome kuvand on läbi saja aasta käinud läbi pika tee. Esimestest õudusfilmidest, mis üritasid kõike näidata, on jõutud filmideni, mis ei näita suurt mitte midagi, jättes õuduse meie alateadvuse hooleks.

Rohkem kui efektidele pööratakse tänases õudusfilmis tähelepanu atmosfääri loomisele – läbi valgustuse, kaameranurkade ja muusikalise kujunduse. Kuigi traditsiooniline filmitegemine on saanud tõsise konkurendi odavate, käsikaameraga metsas või koopas filmitud esimeses isikus reportaažfilmide näol, on klassikaline atmosfääri loomine ülimalt mahukas ja kallis protsess.

Seega, kui üritada väga lühidalt vastata, mis teeb õudusfilmist õudse, ütleksin vaid ühe sõnaga: see on raha.

Loengus võib näha katkendeid Mart Sanderi 2016. aasta sügisel valminud õudusfilmist “Behind the Random Denominator”.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa



Maailmas laienid löönud uuring, mis väitis, et kõrgeid kontsi kandvad naised on seksikamad, ei vasta tõele.

Kõrgeid kontsi kandvad naised on seksikamad - puhas vale

Meedias laia kõlapinda leidnud prantsuse psühholoogi tööd põhinevad küsitaval statistikal ning kompavad meetodite poolest kohati hea maitse ja eetikapiire. Pahateadusele jälile saanud teadlaste hinnangul pole tegu üksikjuhtumiga.

teadustöö õigeusu koolide ajaloost
pinged akadeemilise vabaduse ümber
Tööstusdoktorantuur on doktoriõppe erivorm, kus doktorant teeb teadustööd ettevõttele.

Väljavõtted tippülikoolide nõuetest, kuidas teadlased ühiskonda panustavad

Viimaste päevade tulised sõnavõtud teemal kui palju võib ülikool ette kirjutada, keelata või lubada teadlastel teaduspõhist arvamust või ka uuringid väljaspool ülikooli. Sirp tegi ülevaate erinevate maailma tippülikoolide reeglitest, mis ütlevad, millistel alustel võib teadlane oma tööd ühiskonnale anda. Siit on ehk Eesti ülikoolidelgi palju õppida.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: