Ühe minuti loeng: mis annab õudusfilmidele hinge? ({{commentsTotal}})

Õudusfilm, see on filmikunsti kõige hapram ja kaduvam osa. Õudusfilm on nagu neitsi, mida saab nautida ainult ühe korra, leiab Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudi televisioonimagistrant Mart Sander.

Komöödia üle võib naerda kaks korda, või kasvõi aastaid. Liigutav draama võib pisara välja imada ka kümnendal vaatamisel. Kuid kaks korda sama koha peal karta, kaks korda sama asja peale ehmatada – see ei ole inimloomuse osa.

Lisaks vananeb õudusfilm kõige kiiremini. Veelgi hullem: vana õudusfilm deformeerub tihti komöödiaks, täpsemalt iseenda paroodiaks. Ligi 100 aastat vana Chaplini komöödia mõjub sageli realistlikumalt, kui 15 aastat tagasi vändatud õudusfilm, mida vaadates ometigi kunagi lõdisetud sai. Vaeslaps filmikunsti maailmas, on õudusfilm alati justnagu midagi alaväärset ja mittetõsiseltvõetavat.

Inimene kardab iga põlvkonnaga aina vähem ning leida uusi ideid või kuvandeid, mis meid hirmu tundma paneks, on aina raskem.

Kuid kõik see on ka põhjuseks, miks on õudusfilm oma olemasolu õigustuseks väljendusvahendite otsinguil teistest žanritest arenemisvõimelisem ja leidlikum. Õudusloome kuvand on läbi saja aasta käinud läbi pika tee. Esimestest õudusfilmidest, mis üritasid kõike näidata, on jõutud filmideni, mis ei näita suurt mitte midagi, jättes õuduse meie alateadvuse hooleks.

Rohkem kui efektidele pööratakse tänases õudusfilmis tähelepanu atmosfääri loomisele – läbi valgustuse, kaameranurkade ja muusikalise kujunduse. Kuigi traditsiooniline filmitegemine on saanud tõsise konkurendi odavate, käsikaameraga metsas või koopas filmitud esimeses isikus reportaažfilmide näol, on klassikaline atmosfääri loomine ülimalt mahukas ja kallis protsess.

Seega, kui üritada väga lühidalt vastata, mis teeb õudusfilmist õudse, ütleksin vaid ühe sõnaga: see on raha.

Loengus võib näha katkendeid Mart Sanderi 2016. aasta sügisel valminud õudusfilmist “Behind the Random Denominator”.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa



Ookean.Ookean.
Kalad tulid maismaale arvatust kiiremini

Kalade areng vee-elukatest maismaaloomadeks võis käia seniarvatust palju kiiremini. Nii väidavad kanada ja rootsi teadlased, kes on tänapäevaste võtetega uuesti põhjalikult läbi uurinud ühe enam kui 300 aastat tagasi Šotimaalt leitud loomafossiili.

Osama bin Laden.Osama bin Laden.
Doktoritöö analüüsis Usāma ibn Lādini sõnumeid uudse meetodiga

Tallinna ülikooli doktorant Helen Geršman uuris Saudi Araabiast pärit Usāma ibn Lādini kirjalikke ja suulisi sõnumeid retoorilisest vaatenurgast, mida pole sarnaselt varem analüüsitud.

Valguskiir andis teada valge kääbuse massi

Taevatähtede massi pole niisama lihtne mõõta. Neid ei saa ju lihtsalt kaalule asetada, aga õnneks on olemas Einsteini üldrelatiivsusteooria, mille abiga on nüüd esimest korda otseselt üle mõõdetud ühe valge kääbustähe mass.

Geenivaramule on geeniproovi andnud 52 000 inimest

Ligi viis protsenti Eesti täisealisest elanikkonnast ehk umbes 52 000 inimest on Eesti geenivaramule andnud oma geeniproovi. Tulevast sügisest hakkab geenivaramu kõigile neile, kel on geenitest tehtud, jagama tervise kohta personaalset tagasisidet. Ühtlasi loodab geenivaramu hakata lähiaastatel koguma uusi geeniproove, millest saaks infot enda geeniandmete kohta suisa ligi 500 tuhat inimest.