Iidsed koopamaalingud heidavad valgust evolutsiooni keerdkäikudele ({{commentsTotal}})

Nüüdisaegne euroopa piison. Autor: Rafał Kowalczyk

Segaverelistel pole looduses kohta. Värske DNA-l põhinev uuring näitab aga, et kahe väljasurnud liigi ristumine mängis tänapäeva Euroopa suurimale imetajale – euroopa piisonile – selle tänapäevase kuju andmises võtmerolli. Mõistatuse üheks võtmeks olid iidsed koopamaalingud.

''Inimesed kipuvad eelajalooliste kunstnike andeid alahindama, kuid meile pärandatud info hulk meeletu. On vaja vaadata vaid paari koopajoonistust, et jõuda vastupidisele arusaamale. Saada aru, kui sügavalt mõistsid nad kujutavate loomade olemust Lisades sinna juurde tõdemuse, et nad tegid seda poolpimedas helkleva tule valgel põlenud oksaraagudega, on see muljetavaldav. Tänapäeva inimestele samad võimalused andes on sul vedanud, kui kriipsujuku vastu saad,'' mõtiskles uurimuse juhtivautor Alan Cooper, Austraalia iidse DNA keskuse direktor.

Cooperi töörühma algseks eesmärgiks oli üritada vaid paremini mõista, kuidas mõjutasid mineviku kliimamuutused Euroopa loomastiku liigilist koosseisu. Päevavalgele tulnud fossiilide palja hulga põhjal kujutasid piisonid lihtsalt suurepärast liiki, kelle näitel seda uurida. ''Avastasime aga peagi, et sugugi mitte kogu säilmetest eraldatud pärilikkusainest ei kuulu samale liigile. See meenutas osaliselt küll euroopa piisonit, kuid mitte piisavalt, et seda sellena klassifitseerida,'' meenutas professor ERR Novaatorile antud intervjuus.

Peagi hakkas Cooper kutsuma seda kolleegidega Higgsi piisoniks. ''Me polnud kindlad, kas liik üleüldse eksisteeris, kuna selle DNA profiil oli lihtsalt sedavõrd kummaline. Iidse pärilikkusaine järjestamise läbi õnnestus meil välja selgitada, et nad kujutasid stepipiisonite (Bison priscus) ja tarvaste (Bos primigenius) hübriidi. Nad kuuluvad erinevatesse perekondadesse,'' selgitas professor. Bioloogilises mõttes oleks seega kahe liigi ristumine olnud äärmiselt haruldane nähtus. Isegi kui see juhtus, poleks tohtinud selle tulemusel tekkida uut liiki.

''See iseloomustab taimi, mitte imetajaid! Kui näiteks pruun- ja jääkarud järglasi saavad, pole uus vorm ümbritseva keskkonnaga piisavalt hästi kohastunud. Kui nad omakorda ka kellegagi paarituvad, triivivad nad ikka ühe või teise vanema liigi suunas,'' lisas Cooper. Pärilikkusaine näitas, et umbes 120 000 aasta sündis sellegipoolest nõnda uus liik, kellest sai omakorda kaasaegse Euroopa piisonite esivanem. Tundrat armastav hübriid valitses Euroopa aladel kümneid tuhandeid aastaid, kuni keskkonnamuutuste mõjul hakkasid laienema stepipiisonitele sobilikud rohumaad.

Kuidas liik täpselt välja nägi, polnud võimalik töörühmal öelda. Ühtegi liigile omistatav kolpa pole siiani päevavalgele tulnud. Töörühmale tuli aga pähe pöörata pilk iidsetele koopamaalingutele. ''Võtsime ühendust prantsuse koopamaalingute uurijatega ja küsisime neilt, kas nad on piisonite puhul midagi imelikku märganud: ''Arvame, et meil on uus liik, aga me ei ole kindlad, mis toimub''. – ''Oh! Lõpuks ometi keegi, kes meid uskuda võib'','' muigas professor. Kunstiteadlased olid juba ammu täheldanud, et eelajaloolised kustnikud kujutasid piisoneid kahel erineval viisil.

Muutused koopamaalingute stiilis seondusid täpselt stepipiisonite võidukäiguga. Joonistuste põhjal selgus, et kui 30—36 tuhande aasta eest olid piisonitel tavaliselt pikad sarved ja V-tähte meenutav kehakuju, siis ligikaudu 17—10 tuhande aastate vanustelt koopamaalingutel võis leida madalama turja ja väiksemate sarvedega isendeid. Täiendavat kindlust ülemineku täpse aja suhtes pakkus radiosüsiniku meetodil antud vanusehinnangud.

Tulemused viitavad töörühma hinnangul taas, et evolutsioonile meeldib käia mööda keerukaid radu ja Occami habemenoa printsiibist pole sageli kasu. ''Kui sul on võimalik valida kahe idee vahel, siis on tavaliselt õige(m) see, mille eelduseks on vähem veidraid asju. Iidse DNA-ga töötades paistab see olevat teistpidi,'' mõtiskles Cooper. Seega poleks tema hinnangul imekspandav, kui teadlased on minevikus keskkonnamuutuste toimel toimunud liigilise mitmekesistumise määra alahinnanud.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature.



Ühe minuti loeng: mis muudab koolilapsed õnnetuks?

Kuigi on lihtne arvata, et õpilaste mureliku meele põhjus on kooliväsimus, võib olla väsimus hoopis märk mõningatest puuduvatest õpioskustest, leiab Tallinna ülikooli haridusteaduste instituudi teadur Grete Arro.

Video: TalveAkadeemia teaduspäev

Tartus ja Tallinnas toimunud Tudengiteaduse nädal tipnes teaduskeskuses Ahhaa toimuva teaduspäevaga. Ettekandeid tudengite uurimistöödest sai jälgida ka ERR Novaatori vahendusel. Teadustööde selleaastaseks läbivaks märksõnaks oli sel aastal jätkusuutlikkus.

Energiatootjate süsinikuheitmete maht ei kasva

Maailma energiasektori süsinikdioksiidiheitmete hulk ei kasvanud mullu kolmandat aastat järjest.