Marju Himma: sinisest tossust teaduse tegemiseni ({{commentsTotal}})

ERRi teadustoimetaja Marju Himma. Autor: Siim Lõvi/ERR

Teadusteatrist teaduse tegemiseni on pikk maa, mis peab samuti olema millegagi täidetud, soovitavalt mitte vaid sinise tossuga, mis teadusest sageli eksliku pildi maalib, leiab ERRi teadusportaali Novaator toimetaja Marju Himma.

Eile küsis Energia avastuskeskuse ametist lahkuv juht Kertu Saks, kas teaduse populariseerimisega pole liiale mindud ning kas aegajalt ei tehta sinise tossu ja pauguga populariseerimistegevusi pelgalt selle pärast, et saada selleks projektipõhist raha.

Teaduse populariseerimistegevuste laiem eesmärk on tekitada noortes huvi teaduse vastu, et nii soodustada teadlaskonna järelkasvu. Kas te näete siin teatud kitsaskohta?

Toon näite: enamikust lastest, kes palju loevad, ei saa veel kirjanikke. Nagu ei saa arhitekte neist, kel meeldib klotsidest maju kokku laduda. Enamikust lastest, kes käivad teadusteatris sinist tossu ja pauku vaatamas ei saa insenere, keemikuid, kosmoseteadlasi. Ei peagi saama.

Teadusteatrite ja muude meelelahutuslike vormide kasutamine teadusele tähelepanu tõmbamiseks on igati õigustatud. Aga meelelahutuslikust sinisest tossust ja paugust teadlaseks saamiseni on väga pikk tee ning sageli tõmmatakse joon teaduse populariseerimise ja järelkasvu vahele liiga sirgelt, ilma vahepeatusteta.

Teaduse järelkasv tuleb ikkagi sügavast huvist konkreetse teadusvaldkonna vastu. Pauk ja toss on lihtsalt meelelahutus, mis tõmbab tähelepanu. Ja 7-aastase tähelepanu saamiseks ei lähe kuigi palju tarvis.

Siis tekib aga küsimus: kuhu edasi? Sellest 7-aastasest saab 17-aastane, kel seisavad õige pea ees valikud õppimise-töö-eluülikooli vahel. Probleem tekib siis, kui 17-aastane jätkuvalt arvab, et teadus on sinine toss ja pauk.

Nagu Kertu Saks õigustatult osutas – kas pole meil neid meelelahutuslikke populariseerimistegevusi ülemäära paljuks läinud? Mul ei ole sellele vastust. Küll aga on mus tekitanud mõtteid see, mis peaks tulema pärast sinist tossu ja pauku.

Mis hetkel saavad need noored, kel huvi teaduse vastu tärganud, teada:

  • et kuni doktorikraadi saamiseni peavad nad suure tõenäosusega läbi ajama Eesti keskmisest madalama sissetulekuga;
  • et värskele doktorile ei paku ülikool tegelikult töökohta teadlasena;
  • et teadustööga jätkamiseks peab noor doktor staažikate tippteadlastega võrdsetel alustel raha taotlema;
  • et taotletud teadusgrandist saavad nad reaalselt kätte näiteks ainult 2/3;
  • et pärast napi teadusraha saamist seisavad nad valiku ees, kas maksta palka või osta katseteks reagente, mitte mõlemat;
  • et teaduse kõrvalt tuleb panustada õppetöösse, sest kust mujalt see järelkasv tuleb;
  • et tegelikult möödub suur osa teadlase ööpäevast oma kontorilaua taga teadusartikleid, projektitaotlusi, aruandeid kirjutades;
  • et kõige selle eelneva juures eeldatakse, et räägivad särasilmselt sinise tossu ja paugu saatel kui äge on teadus?

Kuidas siis 17-aastasel aidata mõista sinise tossu vaimustuse kõrval ka teaduselu argipäeva? Kindlasti ei pakuks ma lahenduseks üsna kergekäeliselt välja käidavat fraasi „paneme õppekavva“. Sellest pole kasu, kuivõrd teadlastöö argipäevast ei oska (ega peagi oskama) rääkida õpetajad. Küll aga oskavad (ja ka peavad) rääkima sellest teadlased.

Siinkohal pakun välja, et järgmise 900+ populariseerimistegevuse planeerimise juures pakuksid teadlased ise välja, kuidas teadusmeelelahutusest edasi liikudes näidata teadlaseks saamise ja olemise vaheetappe, argipäeva ilma tossu ja pauguta.



Lääneriikide tarbimise mõjul sureb Aasias kümneid tuhandeid inimesi

Ainuüksi Lääne-Euroopa ja Ameerika Ühendriikide jaoks mõeldud kaupade tootmisel tekkiv õhureostus viib Hiinas igal aastal enam kui 108 000 inimese enneaegse surmani. Kokku nõuab rahvusvahelisest kaubandusest tingitud õhureostus aastas enam kui 750 000 elu.

Alo Lõhmus: hindamatu huvi ja lämmatav kohustuslikkus

Kohustuslike ainete lisamisest õppekavadesse head nahka ei tule, see-eest nn loovainetes numbrilisest hindamisest loobumine on samm õiges suunas, leiab Alo Lõhmus Vikerraadio päevakommentaaris.

Labor: kured tulevad, õhulõhed sulguvad

Sookurg Ahja 5 on oma kevadisel kojurändel jäänud pikemalt peatuma Põhja-Iisraelis, kus inimesed toidavad teda ja veel tuhandeid liigikaaslasi maitsva maisiga. Noore kure panusest maailma teadusse räägib Eesti maaülikooli ornitoloog Aivar Leito.