Võimas aju ajab sagedamini haigutama ({{commentsTotal}})

Kass aktsioonis.
Kass aktsioonis. Autor/allikas: Nicholas Erwin/Creative Commons

Haigutamist on üle aegade peetud märgiks nii igavusest, hapniku puudujäägist kui ka teadvustamata empaatiast. Erinevate loomaliikide haiguste pikkust analüüsinud töörühm leiab, et see on tihedas seoses nende aju massi ja ajurakkude hulgaga, lisades tuge hüpoteesile, et tegevuse eesmärk võib olla aju jahutamine.

Haigutamine on loomariigis praktiliselt universaalne nähtus. Korraks suu avamine, näolihaste venitamine, silmade sulgemine, pea tahapoole kallutamine ja sügavalt sisse hingamine pole võõras ei lammastele, elevantidele, hiirtele ega hüljestele, rääkimata kassidest ja hobustest. Sarnast käitumismalli võib täheldada isegi lindude seas. Tegevuse eesmärk ja algpõhjus on jäänud salapärasemaks ning seda mitte ideede nappuse tõttu.

Näiteks nagu pea igaüks tunnistada võib, on haigutamine nakkav. Kuna sama on täheldatud pärdikute, koerte ja inimahvide hulgas, viitab see mõnede teadlaste hinnangul, et tegu on teadvustamatult empaatiavõime näitamisega. Hüpoteesi nõrgaks kohaks on aga tõdemus, et haigutamine on tavapärane ka üksildasema eluviisiga liikide seas.

Palju kindlamatel alustel ei seisa ka populaarne veres leiduva süsihappegaasiga seonduv selgitus. Kontrollitud tingimustes tehtud katsetes on leitud, et inimesed ei haiguta süsihappegaasi rikkas õhus sagedamini ja puhta hapniku hingamine ei aita ka haigutusi alla suruda.

Teiseks alternatiiviks on termoregulatsioon ja vajadus langetada aju temperatuuri. Haigutuste positiivset mõju on täheldatud hiirtega tehtud katsetes. Hüpoteesi põhjalikumaks kompamiseks leidsid New Yorgi osariigiülikooli teadlased eesotsas Andrew Gallupiga 109 looma näitel 19 loomaliigi haigutuse keskmise pikkuse. Valimisse kaasati liigid, mille puhul oli tänu 2005. aastal ilmunud tööle teada nende aju mass ja neuronite ligikaudne hulk nende ajukoores.

Analüüsist selgus muu hulgas, et hiirte haigutuste keskmine pikkus oli 0,8; koerte oma 4,8; ja inimeste oma 6,5 sekundit. Töörühm leidis, et haigutuste pikkus ei seostunud tugevalt loomade kehakaalu, lõua pikkuse ega suurusega, küll aga nende aju massi ja ajurakkude hulgaga. Näiteks oli elevantide ja kaamelite haigutus inimeste omast oluliselt lühem. Töörühm märgib, et inimeste kehatemperatuur on tüüpiliselt õhtuti kõrgem, mis seletaks ka, miks seostatakse haigutusi sageli unisusega.

Gallup nendib kolleegidega, et uurimus ei ütle samas midagi selle kohta, kas vajadus aju jahutada oli ka haigutamise evolutsiooniliseks algpõhjuseks. Samuti võib uuringu miinusena välja tuua analüüsi kaasatud suuremate ja targemate loomade nagu elevantide ja inimahvide vähesuse valimis.

Uurimus ilmus Londoni Kuningliku Seltsi toimetistes.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidemaa



Kaader saatest "Uudishimu tippkeskus".

Video: millal muutuvad plast ja nanoosad kasulikuks ja millal ohtlikuks

„See on jah huvitav, et kui me räägime juuspeenest ja selle all me mõtleme midagi, mis on hästi peenikene, siis tegelikult saab palju peenemaks minna,“ märgib Andres Krumme, Tallinna tehnikaülikooli polümeeride tehnoloogia professor. Õigustatult tekib küsimus, miks ülipeenike on parem kui lihtsalt peenike?

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: