Inimeste maksimaalne eluiga võib küündida pelgalt 115 aastani ({{commentsTotal}})

Dokumenteeritult kõige vanemaks elanud inimene Jeanne Calment 120 aastasena.
Dokumenteeritult kõige vanemaks elanud inimene Jeanne Calment 120 aastasena. Autor/allikas: Reuters/Scanpix

Kuigi inimeste keskmine oodatav eluiga kasvab tänu meditsiini arengule ja ohutumale elukeskkonnale jõudsalt, pole maksimaalne vanus viimastel kümnenditel märgatavalt tõusnud, näitab värske uuring. Töö vihjab, et inimeste elupäevad Maal on vähemalt praegusel ajastul loetud.

"Kuni sajandivahetuseni arvati valdavalt, et inimesed elavad järjest kauem, kuid sellest ajast saadik pole kellegi eluiga küündinud 122 aasta vanuseks elanud Jeanne Calmentile ligilähedalegi. Tõenäoliselt oleme jõudnud inimeste maksimaalse eluea piirini," nentis uurimuse esimene autor Brandan Milholland Albert Einsteini meditsiinikolledžist ERR Novaatorile antud intervjuus.

See ei tähenda, et inimeste keskmine oodatav eluiga ei kasva ka tulevikus ning enamikule on tähtis just see.

"Keskmine oodatav eluiga on kasvanud pikka aega, vähemalt sajand, ja suurenenud on ka nende inimeste osakaal, kes elavad saja-aastaseks. Vanemates vanusegruppides pole aga asjad nii roosilised ja ellujäämus pole oluliselt paranenud. Üle 110-aastaste seas ei näe me (selles vallas) üldse paranemismärke," lisas geeniteadlane. Töörühma hinnangul võib inimeste maksimaalseks elueaks pidada 115 aastat.

Milhollandi ja ta kolleegide järeldused põhinevad rahvusvahelisel pikaealisuse andmebaasil, mis koondab endasse andmeid ülikõrge vanuseni elavate inimeste kohta. Töörühm leidis, et kuigi aastatel 1970—1990 kasvas maksimaalne eluiga märkimisväärselt, on see sellest asjast saadik jäänud pidama 115 aasta juures. Samale tõdemusele viitab rahvusvahelise gerontoloogia töörühma andmebaas. Seda vaatamata antibiootikumidele, vaktsiinidele, paranenud hügieenile ja kõigele teistele kaasaegse ühiskonna hüvedele..

Ent nagu Calment ehedalt tõestab, võib piisavalt kaua oodates näha alati inimesi, kes maagilist piiri trotsida suudavad. Tõenäosus, et keegi elab mingil aastal enam kui 125-aastaseks, on töörühma hinnangul lihtsalt väiksem kui 1:10 000.

Tõenäoliselt pole maksimaalse eluea pikendamisel kasu ka mitmetest sekkumistest, nagu kalorite hulga piiramine või toidulaua rapamütsiiniga täiendamine, mis on pikendanud oluliselt laboriseinte vahel kasvanud loomade eluiga. "Muidugi ei paneks ma selles osas pead pakule — teaduses ei saa mitte kunagi midagi täiesti kindlalt ennustada — kuid ma ei näe hetkel midagi murdelist, mis võiks maksimaalset eluiga oluliselt kergitada," nentis Milholland.

Teadlane lisas, et näiteks laboriloomade kallal toimunud aretustöö tõttu ei anna mitmed lahendused võrreldavaid tulemusi isegi nende vabas looduses elavate liigikaaslaste puhul.

Uurimuse kriitikud on aga välja toonud, et enam kui 100-aastaste ellujäämuse paranemine pole peatunud riikides nagu Jaapan ja Prantsusmaa, mis paistavad maailmas juba praegu silma kõrge keskmise oodatava elueaga. "Selles mõttes on uurimuse järeldused mõneti liiga tugevad ja ennatlikud," sõnas Jan Hoeijmarkers, Hollandis asuva Erasmuse ülikooli molekulaargeneetika professor.

Sellegipoolest on inimeste eluea pikendamine võrreldav läbi roostetanud laeva paikamisega. "Teatud hetkest võivad valesti minna nii paljud asjad... Muidugi olen ses suhtes kallutatud, kuna uurin DNA mutatsioone, kuid arvan, et nende vanusega kasvav hulk genoomis mängib olulist rolli. Selle parandamiseks oleks vaja leida meil kõikehõlmav viis nende parandamiseks," märkis Milholland.

Teisisõnu nõuaks see meditsiini valdkonnas revolutsiooni, millel oleks potentsiaali muuta ühiskonnakorraldust ja võibolla ka inimeseks olemise tähendust laiemalt. Isegi kui kõrgema eluea kõrvalmõjuks poleks inimeste nõrgamõistuslike ahvide tasemele langemine, nagu Aldous Huxley romaanis "After Many a Summer".

Mida arvata aga meediasse jõudvatest lugudest inimestest, kes on väidetavalt elanud enam kui 125-aastaseks ja mõnikord isegi üle 140 aasta? "Ma näen neid kogu aeg, kuid need juhtumid pole kunagi hästi dokumenteeritud ehk me ei saa nende tõepärasuses kindlad olla," kinnitas Milholland.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: