Nobeli komitee viis viga ({{commentsTotal}})

Alfred Nobeli skulptuur Stockholmis Karolinska instituudi ees.
Alfred Nobeli skulptuur Stockholmis Karolinska instituudi ees. Autor/allikas: AFP/Scanpix

Nobeli preemiaid ei saa tagasi võtta, seega peavad žüriiliikmed järgmise kahe nädala jooksul väljakuulutatava kuue laureaadi valimisel väga põhjalikud olema. Mõni uuring võib täna tunduda murranguline, aga alati pole kindel, et avastus ka tulevikus sellisena paistab.

Sihtasutuse looja Alfred Nobel soovis tunnustada neid, kelle avastused on inimkonda enim aidanud. Vaatleme viit Nobeli preemia määramise otsust, mis tagantjärele tunduvad küsitavad.

Keemiarelva looja Fritz Haber 1919. aastal (Foto: WikiMedia Commons/The Nobel Foundation).

Keemiaauhinna sai sakslane, kes juhtis mürkgaasirünnakuid

Fritz Haberit tunnustati 1918. aastal keemiaauhinnaga selle eest, et ta avastas viisi, kuidas lämmastiku ja vesiniku gaasist ammoniaaki valmistada. Tema meetodit kasutati väetiste tootmiseks ja see võimendas tohutult põllumajandustootmist üle maailma.

Kuid Nobeli auhinna komiteel jäi kahe silma vahele Haberi roll keemiarelva rünnakutes esimese maailmasõja ajal. Saksamaa sõjategevust entusiastlikult toetanud Haber juhtis 1915. aastal laiaulatuslikke kloorgaasi rünnakuid Belgias, Ypres’is, kus hukkus tuhandeid liitlasvägede sõdureid

Liigikaaslast õgiv ümaruss (Foto: WikiMedia Commons/Vincent).

Meditsiiinikomitee pidas auhinna vääriliseks olematut vähiavastust

Taani teadlane Johannes Fibiger võitis 1926. aastal Nobeli tänu avastusele, et ümaruss tekitab rottidel kasvaja.

Sellega oli vaid üks häda: ümaruss ei tekita rottidel vähki.

Fibiger kinnitas, et tema uuringu kohaselt tekkis rottidel kasvaja, kui nad prussakate söömise kaudu said ussi vastseid. Sellel ajal, kui ta auhinna võitis, oli see järeldus Nobeli žürii arvates täiesti loogiline.

Hiljem ilmnes, et rottidel tekkis kasvaja A-vitamiini puuduse tagajärjel.

DDT-ga tüüfust levitavate täide tõrjumine USA sõdurite seas (Foto: WikiMedia Commons/CDC).

Meditsiiniauhind anti mehele, kes leidis rakenduse DDT-le, mis hiljem keelati

Šveitsi teadlane Paul Müller sai 1948. aastal meditsiiniauhinna avastuse eest, mis tegi nii head kui ka halba.

Müller ei leiutanud diklorodifenüültrikloroetaani ehk DDT-d, kuid tema oli see, kes avastas, et see on tugevatoimeline putukatõrjevahend, mis võib lühikese ajaga tappa palju kärbseid, sääski ja mardikaid.

Kemikaal osutus väga tõhusaks põlluviljade kaitsevahendiks ning tõrjus hästi putukate levitatavaid haigusi, näiteks tüüfust ja malaariat. DDT päästis sadu tuhandeid elusid ja aitas Lõuna-Euroopa malaariast vabastada.

Kuid keskkonnakaitsjad avastasid kuuekümnendatel, et DDT mürgitab loodust ja keskkonda. USA-s keelati DDT 1972. aastal ja 2001. aastal keelustati see rahvusvahelise lepinguga, erandiks vaid üksikud riigid, mis malaariaga võitlevad.

Aju otsmikusagarate ja taalamuse vaheliste ühenduste läbilõikamise vahendid Norras Trondheimi muuseumis, endises psühhiaatriahaiglas (Foto: Virgo Siil).

Lobotoomia leiutanud mees sai meditsiiniauhinna

Otsmikusagara juhteteede läbilõikamine psüühilise häire raviks võis tol ajal hea mõte tunduda. Kuid tagantjärgi näib, et Portugali teadlase Egas Monizi tunnustamine 1949. aastal lobotoomia välja mõtlemise eest ei olnud tingimata üks Nobeli auhinna helgemaid hetki.

See ravimeetod muutus väga populaarseks neljakümnendatel ja auhinnatseremoonial kiideti seda sõnadega: “Üks tähtsamaid avastusi psühhiaatrilises ravis.”

Ent ilmnes, et lobotoomial olid tõsised kõrvalmõjud: mõned patsiendid surid ja teistel tekkis tugev ajukahjustus. Isegi edukaks peetud operatsioonide järel olid patsiendid apaatsed ja emotsioonitud.

Meetod langes viiekümnendatel kiiresti põlu alla, kuna psüühiliste häirete ravis hakkasid laiemalt levima ravimid. Tänapäeval kasutatakse lobotoomiat väga harva.

Mohandas Karamchand Gandhi oli poliitik, kes juhtis rahumeelset võitlust Briti võimu vastu Indias (Foto: AFP/Scanpix).

Mahatma Gandhi ei võitnud rahupreemiat

India iseseisvusliikumise juht, keda peetakse üheks rahumeelse vastuhaku suurkujuks, nomineeriti Nobeli rahupreemiale lausa viis korda. Ta ei võitnud kordagi.

Rahupreemia žürii, kes haruharva oma eksimusi tunnistab, nõustus hiljem, et Gandhile preemia määramata jätmine oli viga.

Alles 41 aastat pärast Gandhi surma (1989. aastal), avaldas Nobeli komitee juht tolle aasta auhinda dalai-lamale andes ka Gandhile austust.

 

Toimetaja: Virgo Siil



Kaader saatest "Uudishimu tippkeskus".

Video: millal muutuvad plast ja nanoosad kasulikuks ja millal ohtlikuks

„See on jah huvitav, et kui me räägime juuspeenest ja selle all me mõtleme midagi, mis on hästi peenikene, siis tegelikult saab palju peenemaks minna,“ märgib Andres Krumme, Tallinna tehnikaülikooli polümeeride tehnoloogia professor. Õigustatult tekib küsimus, miks ülipeenike on parem kui lihtsalt peenike?

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: