Graafikud: kalduvus surmavale vägivallale on inimestel veres   ({{commentsTotal}})

Autor: Ian Dexter Marquez/Creative Commons

Nüüdisinimesed tapsid eelajaloolisel oma suguvendi enam kui kuus korda sagedamini kui imetajad keskmiselt, viitab tuhandeid liike hõlmanud suuruuring. Võrreldes teiste primaatidega pole näitaja aga sugugi harukordne, leiab uurimuse juhtivautor ja Granada ülikooli evolutsioonibioloog Jose Maria Gomez.

Olete ametilt evolutsioonibioloog ja uurite tüüpiliselt taimi ja putukaid. Mis teid pagana päralt vägivalda uurima meelitas?

Tõsi, oleme üldiselt huvitatud sellest, kuidas mõjutab ja kujundab evolutsioon ökoloogilisi vastastikmõjusid. Kuigi me keskendume peamiselt taimedele, huvitavad meid ka teistsugused süsteemid. Antud juhul tahtsime algselt teada, kas me suudame leida üleüldse objektiivse meetodi, millega inimeste hulgas surmava vägivalla evolutsiooni uurida.

Mõtlesime naiivselt, et kui inimene on teisele inimesel hunt, siis peame ehk kõigepealt uurima, millisel määral on hunt hunt teistele huntidele. Jõudsime viimaks igipõlise küsimuseni... kas meil on võimalik välja selgitada, kui vägivaldsed inimesed on selle põhjal, kui vägivaldsed on teised liigid. Evolutsioonibioloogia pakkus selleks kena alusraamistikku, kuna aja jooksul on omavahel suguluses olevate liikide erinevate tunnuste võrdlemiseks loodud mitmeid kasulikke tööriistu.

Teie enam kui tuhandet imetajaliiki hõlmanud uuringust nähtub, et kõigi imetajate peale kokku moodustavad liigikaaslaste poolt põhjustatud surmad keskmiselt 0,3 +/- 0,19 protsenti. Veapiiridele viidates, mis täpsema hinnangu andmise sedavõrd raskeks muudab?
Kõige tähtsam tegur on muidugi andmete nappus. Arvan ausalt, et meil on mitmete liikide puhul vaja palju rohkem alusbioloogiat ja arengut käsitlevaid uuringuid, et saada käitumisest parem aimdus.

Kui konkreetsete liigirühmade poole vaadata, siis primaatide seas on surmav vägivald erakordselt sage nähtus, hoolimata sellest, kui põhjalikult neid võrreldes teiste imetajatega uuritud on. Inimesed pole siinkohal erandid. Ent seda öelnuna, surmani viivat vägivalda tuleb sageli ette ka suurkaslaste, ümisejate ja suslikute hulgas. Sellegipoolest oli hämmastav, et see polnud kontsentreerunud liigirühmadesse, mida me ise inimestena tüüpiliselt vägivaldseteks peame.

Kui vaadata spektri teise otsa, siis nahkhiirte seas on täheldatud seda vastupidiselt aga väga harva. Me ei tea selle täpset põhjust, kuna me ei ole sel alal eksperdid. Kuid tean, et nahkhiirte käitumise see tahk on erialateadlasi häirinud juba pikalt.

Muu hulgas selgus analüüsist, et surmavat vägivalda mõjutab suuresti ka loomade territoriaalsus ja sotsiaalne käitumine. Inimeste poole vaadates tekitavad need kogusurmades umbes 0,2-protsendise vahe. Kui oluliseks seda peate ja mida ütleb see näitajate suhtelise tähtsuse kohta?
See on hea küsimus. Vahe on väga väike. Sellegipoolest on see statistiliselt oluline, nii et võib öelda, et paikseks jäämine ja sotsiaalne käitumine on mõneti meie kalduvust vägivallale kasvatanud. Seda võib tähele panna ka teiste imetajate puhul. See pakub vägivallaks motiivi ja võimalust.

Üritasite ka kitsamalt hinnata, kuidas on muutunud asjastute vältel surmava vägivalla tase inimeste hulgas. Kuna selle tase kõigub aga väga palju vastavalt ühiskonna korraldusele, siis kuhu see meid jätab? Kas meie n-ö sisemist kalduvust vägivallale varjutavad kultuurilised tegurid?
Tahan rõhutada, et meie töö ei ütle midagi selle kohta, kui suur on meie geneetiline eelsoodumus surmavale vägivallale, vaid viitab, et surmaval vägivallal on tugev fülogeneetiline komponent. Teisisõnu, vägivaldsete liikide sugulasliigid on tõenäolisemalt samuti vägivaldsed. Kuid evolutsiooniline pärand pole ainult geneetiline pärand. Suguluses olevad liigid jagavad sageli ka teisi iseloomujooni, nagu sotsiaalne käitumine ja territoriaalsus.

Ent sul on täiesti õigus, vaatamata fülogeneetilise komponendile, näitab uurimus selgelt, et tegelik inimpopulatsiooni või ühiskonna vägivaldsus sõltub täpsetest ökoloogilistest, sotsiaalsetest, käitumuslikest ja kultuurilistest teguritest. Näiteks ennustavad mudelid, et meie liigi sai teiste inimeste käe läbi hukka keskmiselt iga 50s inimene. Seevastu keskajal sai analüüsi kohaselt teise inimese tõttu hukka enam kui üks inimene kaheksast.

Seega, ükskõik kui vägivaldsed me ka minevikus olnud oleme, meil on võimalik sellest taagast oma sotsiaalset keskkonda muutes pääseda.



Ühe minuti loeng: mis muudab koolilapsed õnnetuks?

Kuigi on lihtne arvata, et õpilaste mureliku meele põhjus on kooliväsimus, võib olla väsimus hoopis märk mõningatest puuduvatest õpioskustest, leiab Tallinna ülikooli haridusteaduste instituudi teadur Grete Arro.

Video: TalveAkadeemia teaduspäev

Tartus ja Tallinnas toimunud Tudengiteaduse nädal tipnes teaduskeskuses Ahhaa toimuva teaduspäevaga. Ettekandeid tudengite uurimistöödest sai jälgida ka ERR Novaatori vahendusel. Teadustööde selleaastaseks läbivaks märksõnaks oli sel aastal jätkusuutlikkus.

Energiatootjate süsinikuheitmete maht ei kasva

Maailma energiasektori süsinikdioksiidiheitmete hulk ei kasvanud mullu kolmandat aastat järjest.