Südantlõhestavad filmid tugevdavad sotsiaalsidemeid
Kurbus, valu ning pisarad – draama kütkestab inimesi ikka ja jälle, olgu selleks ''Titanic'' või ''Tantsija pimeduses''. Näilises masohhismis peituvaid evolutsioonilisi eeliseid otsinud teadlased järeldavad, et üheskoos südantlõhestavate lugude kuulmine või filmide vaatamine tugevdab rühmasiseseid sotsiaalsidemeid ja tõstab valuläve.
''Päeva lõpuks käivitab see ajus endorfiinisüsteemi, mis teeb meil tuju heaks ja tekitab muidu mõnusa olemise. Kuid lisaks otsestele isiklikele eelistele, mis peegeldub näiteks tugevamas tervises, töötab see ka teisel tasandil – sa tunned end osana kogukonnast juba pelgalt füsioloogilise reaktsiooni tõttu. See on oluline, kuna terviserikete puhul on üheks kõige olulisemaks teguriks, mis ellujäämise väljavaateid mõjutab, just sinu sotsiaalse võrgustiku suurus ja ulatus,'' selgitas Oxfordi ülikooli antropoloog Robin Dunbar ERR Novaatorile.
Töö järeldused põhinevad pea 240 vabatahtlikuga tehtud katsetel, kellest osa pandi vaatama neutraalse sisuga dokfilme ja teised draamafilmi ''Stuart: A life Backwards''. Tõestisündinud lool põhinev linateos portreteerib lapsepõlves seksuaalselt väärkoheldud ja hiljem kodutuks jäänud puudega meest, kes lõpetas oma elu rongi viskudes. ''Mõned katsealused, sh ka mehed lahkusid seansilt pisarad voolamas,'' meenutas Dunbar. Sellega polnud nende piinad aga õhtuks lõppenud.
Uurimisalused pidid istuma seina najal nurkistes nii kaua, kui nad vähegi suutsid. ''Rooma tool'' pakub antropoloogi sõnul inimeste valulävest objektiivsemat pilti, kui mitmed traditsioonilisemad subjektiivsel kogemusel põhinevad katsed. (''Kui sulle elektrilöögi annan või käe talvel Läänemerre pistan, võid öelda, et sul on ebameeldivalt valus ka siis, kui keha oleks võimeline rohkemaks,'' muigas Dunbar.) Harjutusega muutub aga sundasend lihastele lihtsalt varem või hiljem talumatult valusaks. Peamiseks valuläve mõjutavaks teguriks on seejuures aju endorfiinide tase.
Analüüs näitas, et Stuarti kannatusi näinud inimeste valulävi oli keskeltläbi Briti arheoloogiamuuseumi telgitaguste ning Iiri geoloogia ja arheoloogiaga tutvust teinud kontrollrühmast 17 protsendi võrra kõrgem. Ent nagu tavaks, ei mõjutanud emotsioonidest pakatav teos kõiki võrdselt.
''Umbes kolmandik ei tundnud selle peale üldse midagi, nagu juba isiklike kogemuste põhjal aimata võiks. Kuid eksperiment näitas lisaks, et inimesed, kellele film korda ei läinud, ei tunnetanud seansi järel ka sotsiaalse sidususe kasvu. Selle alusel võib oletada, et viimase taga on just endorfiinisüsteem ja emotsionaalne reaktsioon. Tasub märkida, et samad ajupiirkonnad reageerivad ka füüsilise valule ehk aju käsitleb neid kahte samamoodi,'' selgitas Dunbar.
Eelnevates katsetes on nähtud sarnast endorfiini taseme tõusu ka näiteks pärast tantsimist, laulmist ja komöödiate vaatamist. Nõnda oletab Dunbar, et see võiks pakkuda ka vähemalt osaliselt selgitust sellele, miks naudivad inimesed ilukirjandust ja lugusid laiemalt sedavõrd palju.
Samas nendib ta, et kuigi katsetes nähtu toetab konstrueeritud sündmusteahelat, sõltub põhjus-tagajärg seoses otsene demonstreerimine eeskätt ajuteaduse arengust. ''Aju endorfiinide taset on sellesse nõela torkamata praktliselt võimatu otseselt mõõta ja senikaua ei saa me teisi mudeleid lõplikult kõrvale heita,'' möönis Dunbar.
Uurimus ilmus Londoni Kuningliku Seltsi toimetistes.