Vähiekspert soovitab Eestil USA eeskujul patsiente rohkem harida ({{commentsTotal}})

Maailmakuulsa Dana Farberi vähiinstituudi uurija-professor Nikhil Munshi visiit Tartu ülikooli ja hematoloogia-onkoloogia kliinikumi. Teda võõrustasid dotsent Edward Laane ja professor Hele Everaus ning hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakonna j
Vaata galeriid
7 pilti
Foto: Maailmakuulsa Dana Farberi vähiinstituudi uurija-professor Nikhil Munshi visiit Tartu ülikooli ja hematoloogia-onkoloogia kliinikumi. Teda võõrustasid dotsent Edward Laane ja professor Hele Everaus ning hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakonna j Autor/allikas: Andres Tennus

Nikhil Munshi on maailmakuulsa Dana-Farberi vähiinstituudi uurija-professor. Tema aastakümnete pikkune teadustöö keskendub luuüdivähi ühe vormi ehk müeloomi ravivõimaluste parandamisele. Eesti avalikkuses räägiti sellest haigusest põhjalikumalt kaks sügist tagasi, kui Vahur Kersna avaldas raamatu “Ei jäta elamata”. Kersna haigulooga on väga hästi kursis ka Munshi, kes möödunu nädalal Tartu ülikoolis akadeemilise loenguga esines.

See ei olnud esimene kord, kui Inda päritolu USA vähiteadlane Munshi eestlastega teadmisi ja kogumusi vahetab. Esimest korda käis ekspert Eestis juba 2012. aastal Balti hematoloogia konverentsil, kus koolitas noorteadlasi ja arste ning esines esimesel müeloomi patsiendiseminaril. Kaks aastat hiljem külastas professor juba üldlaulupidu, õpetas noorteadlasi Tartu ülikooli kliinilise meditsiini doktorikoolis ja kohtus peaminister Taavi Rõivasega.

Just patsientide ning nende lähedaste teadlikkuse tõstmine haigusest ning ravi kõrval ka nende psühholoogiline ja sotsiaalne toetamine on Munshi südameasjaks olnud juba aastakümneid.

“Me õpetame patsientidele, mis haigus neil on. Räägime bioloogiast ja teadusuuringutest ning mis kõige tähtsam: uutest ravimitest. Sellest, kuidas uued ravimid nende elukvaliteeti parandavad, anname neile lootust."

Munshi hinnangul on Tartu ülikooli dotsent Edward Laane ja professor Hele Everaus patsientide harimist jõudsalt ka Eestile kohandamas. Samas tunnustab ta, et kultuurid on erinevad ja täna pole võimalik Ameerika stiili üks-ühele Eestis rakendada, sest selline patsientide harimine võtab aega. Ometi peaksid aja jooksul ka Eesti patsientide teadlikkuse tõstmise ja toetussüsteemid paranema. “Lisaks suurepärasele teadusele tuleb alati arendada hariduslikke ja sotsiaalseid meetmeid. See on suur pingutus, kuid haigetele väga vajalik,” sõnas Munshi.

Teadlikkus vähendab hirmu

Ta tõi näiteks USA, kus patsientide harimine on osa ühiskonnast ja kuid nentis, et patsiendile tema haiguse kohta liiga palju infot andes jääb alati oht, et ta hakkab ka rohkem muretsema. Sellepärast tuleb teavet jagada targalt ja pakkuda vajadusel ka psühholoogilist abi nii haigele kui tema lähedastele.

Munshi sõnul püütakse aga mõnel pool maailmas, näiteks Hiinas ja Indias, kust ta ise pärit on, patsiendi eest vähidiagnoosi sootuks varjata, et neid muretsemisest säästa. Professori arvates on sellel aga vastupidine efekt, sest teadmatus paneb inimesi rohkem muretsema kui teadmine. “Haiglas muretsevad patsiendid oma elu pärast niigi, kuid diagnoosi teadmata, ei saa nad sellest ka kellegagi rääkida, mis teeb olukorra nende jaoks eriti raskeks.”

Sellepärast on USA-s levinud praktika, et kohe pärast diagnoosi määramist öeldakse isegi lastele: sul on vähk. “Sul on vähk, aga me saame seda ravida,” on vähiuurija sõnul oluline sõnum tema patsientidele, sest vastasel korral patsient mõistaks nagunii, et arst jätab midagi rääkimata ja nii ei saaks nad üksteist usaldada.

“Korraldame USA-s suuri patsiendi seminare, kus mõnikord on koos isegi pooltuhat inimest. Kutsume nad terveks päevaks kokku ja räägime neile kuidas müeloomi diagnoositakse, mida müeloomi number nende ravikaardil tegelikult tähendab, kuidas haigust ravitakse, kuidas patsient peaks toituma,” selgitas Munshi, kes alustas müeloomi uuringuid veerandsajandit tagasi.

Praegu on turul umbes tosin uudset müeloomi ravimit ja USA-s, kus need koos suure erialase kompetentsiga kõik kättesaadavad on, elavad müeloomihaiged pärast diagnoosi saamist kvaliteetset elu veel vähemalt kümme või enam aastat.

“Kui ma alustasin müeloomi uuringutega 25-aastat tagasi, oli väga vähe ravimeid ja diagnoosi saanud patsiendid elasid keskmiselt vaid kaks aastat. Täna on meil umbes 12–15 uut ravimit, ja USA patsiendid elavad kümme ja enam aastat.

“Me saame patsientidele anda lootust, et see diagnoos ei tähenda maailma lõppu. Kui vanasti kuulsid patsiendid, et neil on müeloom või mõni muu vähk, arvasid nad, et nad surevad kohe ära. Nüüd saame öelda, et see ei ole tõsi. Vähidiagnoosi käsitletakse tänapäeval üha sarnasemalt diabeediga. Me õpetame, et ravi saades on võimalik jätkata normaalselt elu.”

Eesti edusammud müeloomiravis

Eesti müeloomi patsientide elulemus paraku veel nii hea ei ole kui USA-s. Aastas haigestub Eestis luuüdivähki umbes 60 inimest. Eesti vähiregistri andmetel oli 2000-2008 diagnoositud keskmiselt 57 patsienti aastas. Registrist nähtub, et enamasti haigestuvad vanemad 60.–70. aastates inimesed, kellest vaid kolmandik elavad diagnoosiga viis aastat, see tähendab, et patsientide viie aasta elulemus on 30 protsenti.

Samas on TÜ kliinikumi hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakonna juhataja Ain Kaare sõnul müeloomi ravis elutähtis transplatsioonide arv aasta-aastalt kasvanud, sest kliinikumi luuüdivähi alased kogemused ja teadmised on kasvanud ja protseduure julgetakse teha üha vanematele patsientidele. “Kui me transplatsioonidega alustasime, siirdasime tüvirakke vaid suhteliselt noortele, kuni 45-aastastele patsientidele, eelmisel aastal oli meie vanim patsient, kellele tüvirakke siirdasime 75-aastane,” rääkis Kaare.

Aastas tehakse Tartus kümmekond protseduuri, Tallinnas 15–16. Seega toimub Eestis müeloomihaigetele suurusjärgus 25 siirdamist. Kuid müeloomi elulemuse paranemise on toonud eelkõige uued ravimid ja nende kättesaadavus.

Edward Laane täpsustab, et müeloomi haigete 30 protsendiline viie aasta elulemus põhineb 2000.–2010. aasta andmetel ehk ajal, mil Eestis ei olnud uued ravimid veel kättesaadavad. “Alates 2008. aastast oli saadaval vähesel määral bortezomiibi ja talidomiidi, alates 2011. aastast on olukord aga tunduvalt paranenud, sest saame ravis kasutada nii bortezomiibi, talidomiidi kui ka lenalidomiidi,” rääkis Laane ja jätkas: “Hoolimata sellest, et boretzomiibile on seatud ebaõiglaselt suured piirangud, saame juba järgmistel aastatel teada, kui palju on uued ravimid aidanud müeloomi elulemust Eestis parandada.”

Tartu ülikooli teadlased Everaus ja Laane nõustuvad professor Munshiga, et järgmise sammuna tuleks Eesti müeloomipatsientide ravi tõhustamiseks ja põhjalikeks teadusuuringute tegemiseks luua korralik vähiregister ning koepank.

Doktor Munshi räägib videos vähiravi arengutest ja väljakutsetest:

Kuidas müeloom tekib?

Professor Nikhil Munshi sõnul räägib ta patsiendiseminaridel, et kõigil inimestel on plasmarakud, mis on olulised immuunsüsteemi osad, mis toodavad antikehi. Plasmarakud kasvavad vajadusel organismi kaitsmiseks suuremaks ja võitlevad nii haigustekitaja vastu.

Kui immuunsus mingi haiguse vastu peaks olema saavutatud või haigustekitaja võidetud, siis plasmarakud lõpetavad oma töö ja antikehade tootmise, piltlikult öeldes suiguvad plasmarakud unele.

Plasmarakkude uinumine ja ärkamine toimub inimese organismis 24 tundi ööpäevas 7 päeva nädalas, kuni me sureme. See ongi iga inimese tervise saladus. Kuid mõnel inimesel võib juhtuda, et geenides toimuvad muutused ja ühel päeval ei oska need plasmarakke enam magama saata ja rakud jätkavad kasvamist – need on inimesed, kellel on vähk. Kui sellised plasmarakud satuvad inimese luuüdis olema, põhjustab see müeloomi, mis on üks luuüdikasvajatest.

Luuüdikasvajad on veel leukeemiad ning ka lümfoomid on vereloome, täpsemalt lümfisüsteemi kasvajad, mis samuti luuüdis paikneda võivad. Leukeemiad jaotuvad ägedateks ja kroonilisteks leukeemiateks. Üldise arusaama kohaselt peetakse luuüdikasvajaks ägedat leukeemiat.

Kui patsientidele selgitada, kuidas geenid töötavad ja nad mõistavad oma haigust, suudavad nad sellega ja paremini elama õppida.



Endel Tulving pälvis oma mälu-alaste tööde eest väga maineka auhinna.Endel Tulving pälvis oma mälu-alaste tööde eest väga maineka auhinna.
Lugu, kuidas mootorrattaõnnetus aitas avastada episoodilist mälu

Eesti päritolu Kanada eksperimentaalpsühholoog Endel Tulving kirjutab Sirbis loo sellest, kuidas mootorattaõnnetuse läbi teinud noormehe uurimine aitas tal "avastada" episoodilist mälu.

Tartu Ülikooli bioinformaatika professor Jaak Vilo.Tartu Ülikooli bioinformaatika professor Jaak Vilo.
Vilo: riigist sõltub, kas IT-firmadele jagub tehisintellekti arendajaid

Kui veel viie aasta eest soovisid IT-ettevõtted peamiselt programmeerijaid ning tehisintellekti spetsialistide vastu oli huvi leige, siis nüüd otsivad needsamad firmad tikutulega just tehisintellekti arendajaid. Tartu ülikooli bioinformaatika professor Jaak Vilo ültes teadussaates „Labor“, et praegu on riigi valik, kui palju neid tippspetsialiste suudavad ülikoolid koolitada.

Selgusid energiasäästu konkursi Negavatt võitjad

Tartus selgusid Keskkonnainvesteeringute Keskuse (KIK) energia- ja ressursisäästu konkursi Negavatt neljanda hooaja võitjad.

Maa ülaatmosfäär.
Raadioside tekitas Maa ümber kaitsva mulli

Raadiosideks kasutatavate madalasageduslike raadiolainete ja kõrge energiaga osakeste vastastikmõju tekitab aeg-ajalt Maa ümber mulli, mis aitab kaitsta planeeti päikesetormide laastava mõju eest, nähtub Ameerika Ühendriikide kosmoseagentuuri (NASA) vaatlustest.

 

WannaCry rünnakut oleks viga siduda ühe üksiku tegijaga.WannaCry rünnakut oleks viga siduda ühe üksiku tegijaga.
Küberekspert lunavararünnakust: tarvis läheks palju suuremat vapustust

Maailmas kümneid tuhandeid arvuteid tabanud WannaCry rünnakut oleks viga seostada vaid ühe organisatsiooni või rühmitusega, leiab küberjulgeoleku ekspert James Scott. Inimeste valvsuse tõstmiseks ja küberhügieeni parandamiseks läheb tarvis aga märksa suuremat vapustust.