Kaelkirjakud osutusid neljaks eri liigiks ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: Rex Boggs/Creative Commons

Kümnete Aafrika eri paigus uitavate kaelkirjakute pärilikkusainet uurinud teadlased järeldavad, et kaelkirjakuid tuleb vastupidiselt senisele õpikutõele jagada neljaks eraldiseisvaks liigiks. Leiul on märkimisväärne potentsiaal mõjutada loomade kaitseks tehtavaid jõupingutusi.

''Kuigi kaelkirjakute arvukus on viimase 30 aasta jooksul poole võrra vähenenud, ei peetud seda eriliseks murekohaks. Kohe kindlasti polnud nad väljasuremise äärel. Nüüd tuleb aga välja, et mõnest liigist on alles vaid 5000—8000 isendit ehk nad paigutuvad samasse klassi valgete ninasarvikutega,'' nentis Axel Janke, Seckenbergi bioloogilise mitmekesisuse ja kliimauuringute keskuse geneetik ERR Novaatorile antud intervjuus.

Uue liigituse järgi tuleks kaelkirjakud (Giraffa camelopardalis) sõltuvalt nende geneetilisest koodist lõuna-kaelkirjakuteks (G. giraffa) , Masai kaelkirjakuteks (G. tippelskirchi), võrk-kaelkirjakuteks (G. reticulata) ja põhja-kaelkirjakuteks (G. Camelopardalis). Põhja-kaelkirjakute alaliigina tunnustatakse uue liigituse järgi Nuubia kaelkirjakuid (G. camelopardalis camelopardalis).

Geeniuuringuid juhtinud Janke märkis, et liikide välised erinevused on vaevumärgatavad. Loomade genoomi seitsmes piirkonnas leiduvad erinevad mutatsioonid viitavad aga selgelt, et erinevat liiki loomad üksteisega vabas looduses ei paaritu. Isegi nad on võimelised saama vangistuses viljastusvõimelisi järeltulijaid. Kergemini haaratava võrdlusmomendi toomiseks tõi geneetik näitena pruun- ja jääkarud.

''Kui inimesed tavaliselt kaelkirjakute peale mõtlevad, siis tekib neil vaimusilmas kindel pilt, kuid kui nad looduses kõrvuti panna, võib näha, kuidas mõne tähnid on pruunimad, teistel koosneb kasuka muster sirgematest triipudest jne. Võibolla olid juba need erisused piisavad, et loomad üksteist enam ühel hetkel ära ei tundnud,'' spekuleeris Janke.

Liikide eristumise algtõukeks võisid olla tema sõnul geograafilised barjäärid, näiteks jõed, mida muidu äärmiselt liikuva eluviisiga kaelkirjakud minevikus ületada ei suutnud. Evolutsioonilises mõttes leidis lahknemine aset tõenäoliselt suhteliselt hiljuti, vaid 1,5 miljoni aasta eest. Näiteks šimpansite ja nüüdisinimeste ühised eellased uitasid maakeral 7—6 miljoni aasta eest.

Küsimusele, miks kaelkirjakute saladusele alles nüüd jälile jõuti, Janke head vastust anda ei osanud. ''Kuigi kui tõele näkku vaadata, siis kaelkirjakuid ei ole olnud teadlaste silmis seni eriti populaarsed. Me teame isegi nende käitumise kohta üllatavalt vähe, kui võrrelda seda näiteks lõvide, ninasarvikute ja elevantide kohta kogutud teadmistega,'' sõnas Janke. Geeniuuringutest ei tasu sellisel kujul üldse rääkida.

Geneetik loodab kaaslastega, et leiu mõjul tehakse ka kaelkirjakute kaitseks täiendavaid jõupingutusi. ''Võime ette kujutada, et nende bioloogilise mitmekesisuse säilitamine paistab olulisemana kui varem, sest neil on viimase 1,5 miljoni aasta jooksul keskkonna ja haiguste suhtes erinevat sorti kohastumused. Me ei saa enam lihtsalt ühes piirkonnas elavaid kaelkirjakuid asustada paika, kust nad inimeste mõjul kadunud on,'' rõhutas mees.

Viimase 30 aastaga on kaelkirjakute üldine arvukus langenud 150 000 isendilt umbes 90 000ni. Põhja- ja võrk-kaelkirjakuid on alles vaid vastavalt 4750 ja 8700.

Uurimus ilmus ajakirjas Current Biology.



Õpilaste teadusajakirjas Akadeemiake on teadlaste range eelretsenseerimise läbinud kaheksa värsket õpilasteuurimust. Akadeemiakese toimetus tegi koos ERR Novaatoriga kolmest tööst kokkuvõtted.
Taimetarkus
Karulauk.Karulauk.
Laansoo: inimeste taimeteadlikkus võiks olla kõrgem

Botaanik Urmas Laansoo sõnul on viimastel aastatel kasvanud ravim- ja metsataimede populaarsus, kuid inimeste teadlikkus pole menukusele järele jõudnud. Sestap leiab Laansoo, et korilusentusiastid peaksid tegema rohkem kodutööd enne kui metsast tundmatu leht või õis koju tuuakse. 

Ravimtaimena tuntud nõgesest saab matka tarbeks ka hea köie.Ravimtaimena tuntud nõgesest saab matka tarbeks ka hea köie.

Etnobotaanik: rahvas on ikka leidnud taimedele nutikaid kasutusviise

Etnobotaanik Raivo Kalle nendib, et meie eelkäijad on olnud taimeriigiga rohkem ühenduses ja leidnud kõigile metsasaadustele rakendust. Samas on teadlase hinnangul viimastel aastatel taimeteadlikkus kasvanud, mistõttu on ka linnainimesed taastamas sidet loodusega. 

TõstmineTõstmine
Vaid spordijook ei pane lihast kasvama

Hargnenud ahelaga aminohapped leutsiin, valiin ja isoleutsiin kannavad spordijookides koos lühendit BCAA. Leutsiin, valiin ja isoleutsiin moodustavad üle kolmandiku meie lihaskiust. Kuid lihaskasvu täiemahuliseks stimuleerimiseks vaid neist ei piisa.

Denisovlase piimahammas.Denisovlase piimahammas.
100 000 aasta vanune piimahammas heitis valgust salapärasele inimrühmale

Enam kui 100 000 aasta eest kaotas 10–12 aasta vanune laps kaugel Siberi sügavustes ühe oma võimsatest piimahammastest. Tegu polnud tänapäeva mõistes päris tavalise tüdrukuga. Teadlased järeldavad hambast eraldatud DNA põhjal, et denislastena tuntud ürginimesed kasutasid Altai mägedes asuvat Denisi koopast peatuspaigana seniteatust kümneid tuhandeid aastaid varem.

Vanem, kes pahandust teinud või halva hinde saanud last tutistab, annab talle laksu või rihma, soovib oma sõnul õpetada niiviisi lapsele õiget käitumist. Tegelikult näitab selline tegu vanemakohust täitva täiskasvanu toimetulematust oma ärevuse ja stressiVanem, kes pahandust teinud või halva hinde saanud last tutistab, annab talle laksu või rihma, soovib oma sõnul õpetada niiviisi lapsele õiget käitumist. Tegelikult näitab selline tegu vanemakohust täitva täiskasvanu toimetulematust oma ärevuse ja stressi
Laste kehaline karistamine jäägu minevikku

Füüsiline karistamine õpetab pigem vägivalla heakskiitmist kui vastutustundlikku ja teistega arvestavat käitumist ning läbirääkimistel põhinevat probleemide lahendamist, kirjutab Kadri Soo kultuurilehes Sirp. Kadri Soo on Tartu ülikooli ühiskonna­teaduste instituudi sotsiaalpoliitika assistent.

Lennukiirus määrab linnumuna kuju

Üllatavalt paljudel linnuliikidel ei ole munad üldse eriti munakujulised, nii nagu me seda munakuju enamasti ju peamiselt kanamunade põhjal ette kujutame. Kakumunad on peaaegu täiesti ümarad, koolibrimunad on küll piklikud, kuid mõlemast otsast ühesugused, kurvitsalistel aga jälle on munad peaaegu veetilga kujulised. Mis siis linnumuna kuju määrab?