Kaelkirjakud osutusid neljaks eri liigiks ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: Rex Boggs/Creative Commons

Kümnete Aafrika eri paigus uitavate kaelkirjakute pärilikkusainet uurinud teadlased järeldavad, et kaelkirjakuid tuleb vastupidiselt senisele õpikutõele jagada neljaks eraldiseisvaks liigiks. Leiul on märkimisväärne potentsiaal mõjutada loomade kaitseks tehtavaid jõupingutusi.

''Kuigi kaelkirjakute arvukus on viimase 30 aasta jooksul poole võrra vähenenud, ei peetud seda eriliseks murekohaks. Kohe kindlasti polnud nad väljasuremise äärel. Nüüd tuleb aga välja, et mõnest liigist on alles vaid 5000—8000 isendit ehk nad paigutuvad samasse klassi valgete ninasarvikutega,'' nentis Axel Janke, Seckenbergi bioloogilise mitmekesisuse ja kliimauuringute keskuse geneetik ERR Novaatorile antud intervjuus.

Uue liigituse järgi tuleks kaelkirjakud (Giraffa camelopardalis) sõltuvalt nende geneetilisest koodist lõuna-kaelkirjakuteks (G. giraffa) , Masai kaelkirjakuteks (G. tippelskirchi), võrk-kaelkirjakuteks (G. reticulata) ja põhja-kaelkirjakuteks (G. Camelopardalis). Põhja-kaelkirjakute alaliigina tunnustatakse uue liigituse järgi Nuubia kaelkirjakuid (G. camelopardalis camelopardalis).

Geeniuuringuid juhtinud Janke märkis, et liikide välised erinevused on vaevumärgatavad. Loomade genoomi seitsmes piirkonnas leiduvad erinevad mutatsioonid viitavad aga selgelt, et erinevat liiki loomad üksteisega vabas looduses ei paaritu. Isegi nad on võimelised saama vangistuses viljastusvõimelisi järeltulijaid. Kergemini haaratava võrdlusmomendi toomiseks tõi geneetik näitena pruun- ja jääkarud.

''Kui inimesed tavaliselt kaelkirjakute peale mõtlevad, siis tekib neil vaimusilmas kindel pilt, kuid kui nad looduses kõrvuti panna, võib näha, kuidas mõne tähnid on pruunimad, teistel koosneb kasuka muster sirgematest triipudest jne. Võibolla olid juba need erisused piisavad, et loomad üksteist enam ühel hetkel ära ei tundnud,'' spekuleeris Janke.

Liikide eristumise algtõukeks võisid olla tema sõnul geograafilised barjäärid, näiteks jõed, mida muidu äärmiselt liikuva eluviisiga kaelkirjakud minevikus ületada ei suutnud. Evolutsioonilises mõttes leidis lahknemine aset tõenäoliselt suhteliselt hiljuti, vaid 1,5 miljoni aasta eest. Näiteks šimpansite ja nüüdisinimeste ühised eellased uitasid maakeral 7—6 miljoni aasta eest.

Küsimusele, miks kaelkirjakute saladusele alles nüüd jälile jõuti, Janke head vastust anda ei osanud. ''Kuigi kui tõele näkku vaadata, siis kaelkirjakuid ei ole olnud teadlaste silmis seni eriti populaarsed. Me teame isegi nende käitumise kohta üllatavalt vähe, kui võrrelda seda näiteks lõvide, ninasarvikute ja elevantide kohta kogutud teadmistega,'' sõnas Janke. Geeniuuringutest ei tasu sellisel kujul üldse rääkida.

Geneetik loodab kaaslastega, et leiu mõjul tehakse ka kaelkirjakute kaitseks täiendavaid jõupingutusi. ''Võime ette kujutada, et nende bioloogilise mitmekesisuse säilitamine paistab olulisemana kui varem, sest neil on viimase 1,5 miljoni aasta jooksul keskkonna ja haiguste suhtes erinevat sorti kohastumused. Me ei saa enam lihtsalt ühes piirkonnas elavaid kaelkirjakuid asustada paika, kust nad inimeste mõjul kadunud on,'' rõhutas mees.

Viimase 30 aastaga on kaelkirjakute üldine arvukus langenud 150 000 isendilt umbes 90 000ni. Põhja- ja võrk-kaelkirjakuid on alles vaid vastavalt 4750 ja 8700.

Uurimus ilmus ajakirjas Current Biology.



Endel Tulving pälvis oma mälu-alaste tööde eest väga maineka auhinna.Endel Tulving pälvis oma mälu-alaste tööde eest väga maineka auhinna.
Lugu, kuidas mootorrattaõnnetus aitas avastada episoodilist mälu

Eesti päritolu Kanada eksperimentaalpsühholoog Endel Tulving kirjutab Sirbis loo sellest, kuidas mootorattaõnnetuse läbi teinud noormehe uurimine aitas tal "avastada" episoodilist mälu.

Tartu Ülikooli bioinformaatika professor Jaak Vilo.Tartu Ülikooli bioinformaatika professor Jaak Vilo.
Vilo: riigist sõltub, kas IT-firmadele jagub tehisintellekti arendajaid

Kui veel viie aasta eest soovisid IT-ettevõtted peamiselt programmeerijaid ning tehisintellekti spetsialistide vastu oli huvi leige, siis nüüd otsivad needsamad firmad tikutulega just tehisintellekti arendajaid. Tartu ülikooli bioinformaatika professor Jaak Vilo ültes teadussaates „Labor“, et praegu on riigi valik, kui palju neid tippspetsialiste suudavad ülikoolid koolitada.

Kepleri teleskoobiga, milles kasutatud Bernhard Schmidti leiutatud optilist süsteemi, on tänaseks avastatud üle 2000 eksoplaneedi.Kepleri teleskoobiga, milles kasutatud Bernhard Schmidti leiutatud optilist süsteemi, on tänaseks avastatud üle 2000 eksoplaneedi.
Naissaare poisi leiutis aitab teiste tähtede juures planeete otsida

Naissaarelt pärit pärit Bernhard Schmidti leiutatud optilise süteemi abil on tänaseks avastatud juba tuhandeid eksoplaneete.

Maaülikoolis kloonitud lehm Augustiina.
Maaülikool üritab leida kloonimisele alternatiivi

Eesti Maaülikool töötab rahvusvahelises koostöös välja tehnoloogiat, mille abil kloonimise asemel edaspidi geenikonstrukt otse looma viljastatud munarakku viia.

WannaCry rünnakut oleks viga siduda ühe üksiku tegijaga.WannaCry rünnakut oleks viga siduda ühe üksiku tegijaga.
Küberekspert lunavararünnakust: tarvis läheks palju suuremat vapustust

Maailmas kümneid tuhandeid arvuteid tabanud WannaCry rünnakut oleks viga seostada vaid ühe organisatsiooni või rühmitusega, leiab küberjulgeoleku ekspert James Scott. Inimeste valvsuse tõstmiseks ja küberhügieeni parandamiseks läheb tarvis aga märksa suuremat vapustust.