100 sekundi video: keskaegsete helide jälil – luust vilepillid ({{commentsTotal}})

Tartu ülikooli tudeng Madli Oras tegi oma bakalaureusetöö raames kaks koopiat ja ühe rekonstruktsiooni keskaegsetest luust vilepillidest. Vaata videost, kuidas pillid kõlavad ja loe lähemalt pillide valmimisloost ja eksperimendi tulemustest.

Meid ümbritseb lõpmatu hulk helisid. Hääli on mitut sorti. Ühed kaasnevad igapäevaste tegevustega ja neid ei pruugi tihti tähelegi panna. Teisi tekitatakse sihilikult ja neil on kindle eesmärk. Viimaste hulka kuulub muusika, ag aka erinevad signaalhelid, näiteks uksekell või peatselt algava etenduse märguanne teatris.

Igale keskkonnale ja ajastule on iseloomulikud teatud helid. Kui keskaja inimene satuks tänapäeva, siis küllap mõjuksid meile nii tavalised hääled nagu automüra ja telefonihelinad tema jaoks väga šokeerivalt. Sama suur oleks kontrast vastupidises olukorras. Kas me suudame aga ette kujutada, milline helide kooslus meid ümbritseks, kui leiaksime end ühtäkki näiteks 15. sajandi Tartust? Missugune oli tolleaegne helimaastik? See küsimus ajendas mind uurima luust vilepille – üht killukest artefaktidest, mis annavad tunnistust juba ammu kadunud helimaailmast.

Mida kujutavad endast keskaegsed luust vilepillid?

Luust vilepillid (1) olid nii Eesti alal kui ka ülejäänud Euroopas levinud peamiselt keskajal. Siin võib enamiku leidudest dateerida 13.–16. sajandisse. Luust vilepille on Eestist praeguse seisuga teada umbes paarkümmend. Leiupaikadeks on eelkõige linnad, aga mõned vilepillid on leitud ka asulakohtadelt ja linnuste juurest. Tavaliselt on neid valmistatud lamba või kitse sääreluust ja neil on üks kuni neli sõrmeava. Enamikul leidudel on kõlaava, mille põhjal võib oletada, et neid mängiti valdavalt samamoodi nagu tänapäevast plokkflööti. See tähendab, et huulikusse sisestatakse plokk, tekitades kanali, mille kaudu liigub õhk huulikuavast kõlaava alumise terava servani. Nii sünnib heli, mida saab sõrmeavade abil kõrgemaks ja madalamaks muuta. Kas ja kuidas see meetod keskaegsete vilepillide mängimisel töötab ja kuidas üks luust vilepill kõlab? Kuna arheoloogilisi leide ei tohi iseenesestmõistetavalt töödelda ega mängida, tuli selle teadasaamiseks pillidest koopiad valmistada. Kui eksperimendi käigu ametlik versioon sai kirja bakalaureusetöös, siis nüüd kasutan võimalust rääkida oma kogemusest vabamas vormis.

Keskaegsed luust vilepillid. Joonis: Madli Oras. Fotod: Madli Oras, Sander Nittim, Heidi Luik, Krista Sarv

Ettevalmistused algavad – millised pillid osutusid valituks?

Eksperimendi elluviimisele eelnesid põhjalikud ettevalmistused. Otsustasin teha koopia kolmest arheoloogilisest leiust. Laiahaardelisema eksperimendi tegemiseks vajanuks rohkem aega ja muid ressursse, vähema arvu pillidega oleks saanud väga vähe teavet. Seega tuli kõigepealt valida, millised kolm leidu võiks eeskujuks võtta. Valikut kitsendas asjaolu, et mul oli olemas kaks paremat ja üks vasak lamba sääreluu.

Samuti mõjutas otsust soov leida olemasolevate vahenditega võimalikult mitmekülgset infot.

“Tüüpiline” keskaegne vilepill

Esimeseks prototüübiks valisin ühe tervenisti säilinud leiu, mis paistis esindavat hästi nii-öelda keskmist luust vilepilli Eesti arheoloogilises materjalis (2). See leiti Tartu keskaegse lõunapoolse eeslinna alalt.

Pillil on kolm sõrmeava ja ümar kõlaava, mis on Eesti materjali hulgas enim levinud. Tegelikult on esemel ka üks eriline omadus – nimelt on tegu ühega kahest Eesti leiust, mida on kaunistatud sisselõigatud joonte ja ristidega. Kuna aga ornamendid polnud eksperimendi eesmärkide seisukohast olulised, otsustasin seda asjaolu eirata. Tulevikus võiks pillile pärast mõningast tehnika harjutamist muidugi kaunistused lisada.

Ebatavaline kõrtsipill?

Teisena osutus valituks üks Tallinna vanalinnast leitud 15.–16. sajandi vilepill (3). See on samuti terve, kolme sõrmeava ja ümara kõlaavaga. Sellegipoolest pole leid tavapärane – kui üldiselt on luu mõlemad otsad eemaldatud, siis sellel oli alumine ots täiesti terveks jäetud. Kuigi leidub ka suletud alumise otsaga puhkpille, siis plokkflöödi tüüpi pilli puhul tundus selline mänguviis küsitav. Samas ei paistnud, et ese oleks pooleli jäänud – kõik detailid on korralikult viimistletud. Pilli alumise otsa lähedal on auk, mis asetseb sõrmeavadest eraldi ja mille kaudu võiks õhk pillist välja pääseda. Eksperimendi abil soovisin katsetada, kas ja kuidas saab instrumenti sel viisil mängida.

Mõistatuslik leid

Kolmas väljavalitud ese pärineb Lihula linnuse juures olnud keskaegsest alevikust (4). See sai valitud kui üks intrigeerivamaid leide. Tegu on fragmentaarse esemega, millel on terve otsa lähedal D-kujuline auk ning murdunud otsas poolikuna säilinud pisike ümar auk. Kas need võivad olla kõla- ja sõrmeava? Kui eset tõepoolest kasutati heliriistana, siis kuidas seletada ebatavaliselt suurt kõlaava, mis asetseb pilli ülemisele servale nii läheda!? Kas seda võidi mängida, juhtides õhuvoolu kunstliku ploki asemel hoopis alahuule või keele abil? Viimast meetodit on kasutatud mitmetes piirkondades, sealhulgas soome-ugri rahvaste aladel. Igatahes tekitas leid mitmeid küsimusi, millele vastamiseks tundus eksperiment olevat parim lahendus.

Kuidas toimus materjalide ja tööriistade valik

Prototüübid välja valitud, tuli enne koopiate valmistamist mõelda, kuidas seda täpselt teha ning milliseid materjale ja tööriistu kasutada. See tähendas tasakaalu leidmist autentsuse, lihtsuse ja võimalikult täpsete tulemuste saavutamise vahel. Nagu juba mainitud, kasutasin materjalina lamba sääreluid. Üldjuhul ei saa lamba ja kitse luid vilepillide põhjal eristada. Otsustasin lambaluude kasuks, kuna neid oli lihtsam hankida kui kitse omi. Kõik üksikud luud on muidugi natuke erinevad, aga vähemalt sai jälgida, et suurus klapiks enam-vähem leiu omaga ja et parem luu asendaks ikka paremat luud.

Ploki materjali valik oli pisut keerulisem, kuna Eestis pole säilinud ühtegi vilepilli koos plokiga. Seda võib seletada asjaoluga, et plokke on valmistatud orgaanilistest materjalidest, mis kergesti hävivad. Üldiselt arvatakse, et neid võidi teha peamiselt puidust ja mesilasvahast. Puidust plokke on Euroopas ka leitud. Plaanisin esialgu kasutada mõlemat materjali, alustades mesilasvahaga, kuna seda on kergem töödelda ja seega eri plokivariante katsetada. Lõpuks jäid puidust plokid ajapuuduse tõttu tegemata, aga tulevikus võiks seda kindlasti proovida. Puidu eelised on eelkõige stabiilsus ja vastupidavus – vaha võib näiteks kuuma ilmaga sulama hakata ja vormi kaotada.

Tööriistade autentsuse osas tegin mõningaid järeleandmisi. Eksperimendi eesmärgid olid seotud peamiselt helide ja mänguviisidega, mitte tööprotsessi uurimisega. Seetõttu oli esmatähtis, et kõik servad ja augud oleksid õiges kohas. Kogenematu pillitegijana tundus sel puhul turvaline kasutada nüüdisaegseid tööriistu nagu rauasaag ja akutrell. Viimistlemisel olid abiks ka pussnuga ja liivapaber.

Head lõhnataluvust ja loomingulisust nõudvad ettevalmistused

Kolme luu hankimine osutus suhteliselt lihtsaks ülesandeks. Küll aga polnud luude ettevalmistamine eriti meeldiv tegevus – kuigi ühe luu sai lambapraest, siis kaks tükki tuli ise ära nülgida ja puhastada. Eksperimentaalarheoloogiat tehes ei saa aga pirtsutada, küllap oli see väärt kogemus ja ekstreemne üksnes tänapäeva linnainimese jaoks.

Kaasa võis tunda vaid kõigile arheoloogidele, kes üritasid läheduses oma tööd teha – kuna parasjagu oli talv, toimus kõik siseruumides. Lõpuks ligunesid luud mõnda aega turvaliselt keldrisse suletuna pesupulbrivees, et täiesti puhtaks saada. Jällegi täiesti tänapäevane töötlusviis, mis sai valitud ajanappuse tõttu.

Viimase ettevalmistusena joonistasin hariliku pliiatsiga luudele õigetele kohtadele aukude ja pilli servade piirjooned, millest luu otste ära saagimisel ja aukude puurimisel lähtuda. Fragmentaarse leiu puhul tuli sealjuures veidi improviseerida, sest ese oli ilmselgelt katki ja poolikust august allapoole jääva osa suhtes võis ainult oletusi teha. Lähtudes luu pikkusest ning teiste leidude sõrmeavade arvust ja vahekaugustest, joonistasin luule veel kaks sõrmeava. Nende suuruse osas võtsin eeskuju olemasolevast poolikust august.

Lihufo pilli rekonstrukrsiooni kavand, vasakul pool kujuteldav osa pillist. Foto: Madli Oras

Kuidas pillid valmisid

Et lõpuks asja juurde asuda, sõitsin ühel tuisusel veebruarihommikul koos oma juhendaja Riina Rammaga Viljandimaale. Pillid valmisid pärandtehnoloog Monika Hindi hubases luutöökojas, kus oli väga mugav tegutseda ja kõik vajalikud tööriistad käepärast. Monika ise, kellel oli luust vilepillide valmistamisega juba varasemaid kogemusi, juhendas tööprotsessi ja andis vajadusel nõu.

Kõigepealt tuli luuotsad rauasaega ära saagida. Algus läks pisut konarlikult – esimesed katsetused lõppesid kiiresti kahe murdunud saeteraga. Edasi sain juba tunnetuse kätte ja luud õnnestus enam-vähem sujuvalt läbi saagida. Seejärel lihvisin ebatasaseid saetud pindu liivapaberiga ning puhastasin luutorusid seestpoolt villase riideribaga, et sealt kogu mustus välja saada.

Kõla- ja sõrmeavade tegemist alustasin 1,5 mm teraga akutrelliga. Aukude puurimine võttis vähe aega ja oli kogu protsessi vältel üks lihtsamaid ülesandeid. Kuna augud pidid tulema eri suuruse ja kujuga, jätkasin nende uuristamist pussnoa abil. Muidugi võiks kogu protsess toimuda ainult nuga kasutades – kogemused näitavad, et üksnes noaga augu uuristamine pole sugugi vaevarikas ja aeganõudev ülesanne. Küll ei pruugi vilumatu inimene saada nii täpset tulemust. Samuti ei saa välistada, et keskajal võidi vilepillide tegemiseks kasutada peale noa teisigi tööriistu. Kuigi elektrilisi abivahendeid tol ajal muidugi polnud, olid puurid siiski olemas.

Luuotse saagimine. Foto: Riina Rammo

 

Katsumused mesilasvahaga

Edasi jätkus eksperiment kodustes tingimustes – pillid olid põhiosas valmis, jäi veel plokkide valmistamine. Kuna pehmet mesilasvaha on kerge töödelda, soojendasin seda esmalt ahju kohal. Seejärel voolisin vahast enam-vähem õige suurusega tüki ja surusin selle vilepilli huulikusse, nii et see ulatuks kõlaava ülemise servani.

Nüüd tuli uuristada vahasse kanal. Kui enne tundus, et vilepillide tegemises pole midagi nii rasket, siis nüüd oli kätte jõudnud protsessi keerulisim ja närvesöövaim osa. Nimelt peab kanal olema täpselt õige suuna, kuju ja suurusega, kui tahta pillist selget heli kätte saada. Proovisin kanali tegemist kahe abivahendiga – noa ja kudumisvardaga. Etteruttavalt võib öelda, et vardaga tehtud katsetused osutusid edukamaks. Kui üks kanal ei toiminud, urgitsesin vaha jälle välja, voolisin uuesti ühtseks tükiks ja surusin tagasi huulikusse. See osa eksperimendist vältas suhteliselt pikka aega, sest tihti ei jätkunud kannatust paljudeks järjestikusteks katseteks. Varem või hiljem õnnestus siiski saada kõik kolm vilepilli häält tegema.

Kogu plokkidest põhjustatud meelehärmi kõrvale jätkus töö käigus ka rõõmu. Üllatuslikult tekitas vähim probleeme Lihula fragmentaarse leiu koopiast ilma plokita heli kättesaamine, mis näis alguses ambitsioonikaima ettevõtmisena. Alahuule ja keele õigesti suunamine osutus selle instrumendi puhul väga lihtsaks – juba esimesel katsel õnnestus kuuldavale tuua suhteliselt tugev ja selge heli.

Valmis vilepillid. Foto: Urmas Oras

Järeldused

Mida võib kõige eelneva põhjal järeldada? Missuguseid teadmisi eksperiment andis ja kas tulemused vastasid püstitatud eesmärkidele? Mille poolest kolm instrumenti üksteisest erinevad? Kuidas kõlab üks luust vilepill ja miiliste meetoditega saab seda mängida?

Tartu nii-öelda keskmise vilepilli koopia toon oli kolmest kõige valjem ja sellega õnnestus saavutada suurim heliulatus. Pilli puhul oli veel huvitav, et seda õnnestus ainsana ülepuhumise tehnikaga ühe oktaavi võrra kõrgemalt mängida. Kuigi ma ei pannud oma eksperimendis eri mängutehnikate katsetamisele erilist rõhku, võib üht keskmist luust vilepilli minu arvates küll täisväärtuslikuks muusikariistaks pidada. Kolm sõrmeava pole just palju, aga helikõrgust saab muuta mitmel viisil, näiteks sõrmeavasid ja alumist otsa osaliselt kinni kattes või pilli eri tugevusel puhudes.

Tallinna suletud alumise otsaga pilli koopia osutus mängitavaks, aga mõningate mööndustega. Selle toon oli ilus ja selge, aga väga vaikne. Samuti sai seda ainult väga õrnalt puhuda, muidu kadus heli täiesti ära. Seega tundub, et kuigi alumise otsa lähedal olev auk toimib, ei ole see väga efektiivne. Samas peaks pilliga rohkem katseid tegema – võib-olla seisnes probleem halvasti tehtud plokis, näiteks liiga kitsas kanalis.

Lihula fragmentaarse leiu rekonstruktsiooni oli mugavam mängida ilma plokita. Kuigi kunstlik plokk toimib ka, on huulikus selle jaoks väga vähe ruumi ja puidust plokki võib olla sinna üpris keeruline paigaldada. Kui sõrmeavasid oli rohkem kui üks, asetsesid need ilmselt teistmoodi kui minu rekonstruktsioonil – viimase puhul muutis iga sõrmeava helikõrgust vaevumärgatavalt.

Kokkuvõttes leian, et eksperimendiga võib rahule jääda. Lisaks mitmele küsimusele vastamisele on taolised ettevõtmised uurijale suurepärane võimalus asetada end uuritava kohale ja kogeda eseme valmistamise protsessi. Kuigi ma ei keskendunud tootmistehnoloogiale, sain ikkagi aimu, missuguseid oskusi on vilepilli tegemiseks vaja. Selgus, et tehnikate esialgne omandamine võib minna päris kiiresti, samas nõuab vilumuse tekkimine muidugi aega. Eksperimendid on pillide ja mineviku helimaailma uurimisel hädavajalikud, nagu iga teise meeltega seotud uurimisteema puhul. Käesolev eksperiment andis igatahes indu edasisteks katsetusteks – kõigile küsimustele ei õnnestunud ammendavalt vastata ja töö käigus tekkis ka mitmeid uusi küsimusi.

Artikkel ilmus Eesti arheoloogia aastakirjas Tutulus.

Toimetaja: Kristjan Jung, Tartu ülikool



Nakatumine HPV-ga võib seostuda kasvajate tekkega

HPV vaktsiinist: ausalt ja emotsioonideta

Järgmisest aastast saavad Eesti tütarlapsed vaktsineerida end tasuta inimese papilloomiviiruse vastu. Sõltuvalt vaktsineeritute arvust on võimalik sellega nende eluea jooksul hoida ära kümneid surmaga lõppevaid vähijuhtumeid. Teaduspõhise otsuse kasulikku mõju ähvardavad aga ühismeedias kriitikameeleta jagatavad postitused.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: