Lugeja küsib: mis toimub inimese psüühikaga raske kehalise pingutuse ajal?
Eesti ultratriatleet Rait Ratasepp võistleb praegu Šveitsis kümnekordsel triatlonil, kus tal tuleb kümme päeva järjest iga päev läbida üks täispikk triatlon. Täna on võistluse kaheksas päev ja Ratasepp hoiab sakslase Richard Widmeri järel teist kohta. Eilse võistluspäeva järel oli nende vahe 33 minutit ja 15 sekundit.
Kümnekordsel ultratritlonil võistlevad sportlased ujuvad kümnel järjestikusel päeval iga päev välibasseinis 3,8 kilomeetrit, seejärel sõidavad üheksakilomeetristel ringidel 180 kilomeetrit jalgrattaga ning siis jooksevad veidi üle kilomeetri pikkustel ringidel maratoni (42,2 km). Samal rajal osalevad ka triatleedid, kes alustasid igapäevaselt sama pikkade distantside läbimist juba kümme päeva varem ja võtavad nii osa 20-kordsest triatlonist.
Mõlemad võistlused nõuavad ka treenitud kestvussportlastelt tohutut füüsilist ja vaimset pingutust. Pingutust, mis ületab paljude ettekujutusvõime piirid.
Mis toimub inimese psüühikaga raske kehalise pingutuse ajal ja kuidas suudab aju anda kehale käskluse pingutust jätkata ka suure väsimuse korral, kommenteerib Tartu ülikooli spordipsühholoogia teadur Aave Hannus.
Vastupidavusalade edukat sooritust iseloomustab üldiselt positiivne meeleolu ja kindlustunne, et ollakse võimeline pingutusega toime tulema. Sportlastele on sellistes olukordades omane keskendumine käesolevale hetkele ning individuaalsete eesmärkide olemasolu ja ka psühholoogiliste strateegiate ning oskuste kasutamine.
Edukad ultrasportlased seavad enda sooritusele väga kõrgeid standardeid. Ent selline kirjeldus iseloomustab ka teiste spordialade tippsooritusi. Vastupidavust nõudva soorituse käigus tuleb sportlasel tegeleda aktiivse eneseregulatsiooniga, mis seisneb mõtete, emotsioonide ja tegevuse kontrollimises.
Vastupidavusaladel kasutatakse mõtete suunamiseks kahte strateegiat.
Üks võimalus on suunata tähelepanu tehnika, rütmi, tempo, strateegiliste otsuste ja lõdvestuse reguleerimisele. Olgu öeldud, et strateegilised otsused tähendavad sedalaadi spordialadel pigem pingutuse ja tempo reguleerimist, mitte konkurentidele reageerimist.
Näiteks Kanada sporditeadlased on leidnud, et kõrgema taseme ultratriatleedid keskenduvad sagedamini enda sooritusele ja möödumise vajalikkuse kaalumisele. Samas tagasihoidlikuma tasemega kaasvõistlejatel kipub olema enam passiivset mõttevoogu, mis sisaldab pigem tahtmatult teadvusesse jõudvaid mõtteid.
Teine strateegia on suunata tähelepanu endaga toimuvalt eemale – teha peastarvutamise tehteid või keskenduda väliskeskkonna jälgimisele. Uuringud viitavad sellele, et tõhusam on tähelepanu enda peal hoidmine, sest väljapoole keskendudes tempo ning pingutus langevad. Ent iga sportlane peaks siiski valima selle keskendumisfookuse, mis just teda paremini aitab.
Lisaks teadvustatud enesekontrollile on huvitav ka see, mis toimub aju närvirakkude ehk neuronaalsel tasemel.
Mõned aastad tagasi uurisid teadlased 4487 kilomeetri pikkuse Trans Europe Foot Race 2009 osalejate peaaju erinevate piirkondade anatoomilisi muutusi ultramaratoni ajal ja kaheksa kuud hiljem.
Nad nägid, et kui enne ultrajooksu ei olnud jooksjate peaaju piirkondade maht tasakaalustatud kontrollgrupist erinev, siis jooksu kestel vähenes jooksjatel aju hallaine maht ja seda peamiselt nendes piirkondades, mis on seotud ennekõike visuaal-ruumilise taju ja keeleliste funktsioonidega. Kaheksa kuud peale ultrajooksu oli jooksjate peaaju maht uuesti taastunud. Uuringu autorid arvavad, et muutuse põhjuseks võib olla vaimne alakoormus – joosti 64 päeva järjest, keskmiselt 70 kilomeetrit päevas, monotoonselt ja valdavalt mööda sirgeid teid.
Samal ultrajooksul osalejaid iseloomustas ka tavainimestest oluliselt parem valutaluvus, ent ei ole selge, kas see kujuneb valu, krampe ja vigastusi põhjustava spordialaga tegelemise tulemusel või on tegemist individuaalse eripäraga, mis võimaldab ultrajooksu äärmuslike väljakutsetega toime tulla.
Äärmuslike spordialade üks väljakutseid on ka äärmuslik unevõlg, mis moonutab teadvuse seisundeid. Unedeprivatsioonis ehk vajalikust unest ilmajäänud sportlane ei pruugi enam hästi orienteeruda selles, mis toimub. Ultrasportlased kirjeldavad ajataju moondumist, näiteks olukordi, kus nad ei pannud tähele, mil näiteks jalgrattalt maha tulid ja kõndima hakkasid ning “ärkavad” sellest seisundist üsna segaduses ja peavad ennast seejärel uuesti koguma.
Mida mõtleb kümnekordse triatloni rajal Rait Ratasepp ja kuidas ta ennast motiveerituna hoiab? Vastab Rait Ratasepp:
10 päeva kestvaks ultratriatloniks treenimiseks ei ole olemas käsiraamatut, millest saaks näpuga järge ajada. See on omaette teekond, mis muudab maailmavaadet ja arusaama sellest, mis kõik on võimalik, kui midagi väga tahta. Ettevalmistuse põhieesmärgiks on enda veenmine, et ma suudan sellega hakkama saada.
Ma ei teeks seda kõike, kui ma seda ei armastaks.
Ma ei lähe ühtegi trenni ega võta ühtegi katsumust ette vastu tahtmist. See ei tähenda muidugi seda, et mul enne rasket trenni veidi õõnes tunne sees ei oleks. Muidugi on, sest nende trennide eesmärk ongi viia end mugavustsoonist välja tundmatusse – õppimine ja areng toimub just seal ning see viib ka võistlussituatsioonis edasi. Kuna kõik uus on huvitav ja inspireeriv, siis pikki ja võtmetähtsusega trenne ehitan üles samal põhimõttel. Teisisõnu öeldes, mulle meeldib, kui iga sellise treeninguga ühele poole saamine on justkui omaette eneseületus.
Nii füüsiline kui ka vaimne ettevalmistus sellisteks suurteks katsumusteks algab väga vara. Kui mina teadsin oma hooaja plaane juba aasta ette, kõik mu rasked laagrid, väiksemad võistlused ja trennid olid pühendatud sellele, et ma oleksin hooaja põhivõistlusteks valmis, siis minu põhikonkurent sakslane Richard Widmer otsustas alles vahetult pärast 3,5 nädalat varem toimunud kolmekordset ultratriatlonit Saksamaal, et tuleb ka Šveitsi kümnekordsele. Siinkohal oleks endalgi põnev teada, kuidas ta end vaimselt nii lühikese ajaga niivõrd raskeks katsumuseks valmis seab.
Enesekindlust, et saan üliraske võistlusega vaimselt hakkama, on andnud minu teised hooaja põhikatsumused. Saksa kolmekordne ning vaid endale korraldatud Eesti viiekordne ultratriatlon – need kogemused andsid juurde kindlust, et pean füüsiliselt ja vaimselt rasketele tingimustele hästi vastu.
Rasketes võistlusolukordades motiveerib mind edasi liikuma teiste võistlejate nägemine. Näen nende nägudest, et ka neil on raske ja et erinevad ilmastikumõjutused teevad neile ehk veelgi enam liiga kui mulle – kuuel päeval seitsmest on siin Šveitsis pea 30-kraadine temperatuur olnud.
Alahinnata ei tasu ka tugeva põhikonkurendi mõju minu sooritusele. Mulle meeldivad tugevad võistlused, kus tean, et olen andnud endast maksimumi. Praegusel kümnekordsel ultratriatlonil annab eesolev konkurent selleks veel enam põhjust, kuid oluline on siiski meeles pidada, et konkurendi tagaajamisest on minu jaoks olulisem teha enda võistlust ning liikuda omas tempos edukalt üks päev korraga kümne täispika triatloni läbimise poole.
Kõige olulisemaks pean aga teha oma võistlust, sest kõige tähtsam on lõpetada teadmisega, et ma nautisin seda rasket katsumust ning olin võimeline iga päev hea tervise juures taaskord alustama.
Rait Ratasepale on võimalik kaaasa elada tema Facebooki kontol facebook.com/Rait-Ratasepp.
Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool