Kalorivaene toidusedel leevendab enneaegse vananemise mõju
Geenivea tõttu tavapärasest kordades kiiremini vananevate hiirtega katseid teinud teadlased leidsid, et kalorivaene toidusedel võib pikendada loomade eluiga kuni kolm korda. Töörühm loodab leida järgnevates uuringutes kinnitust, et sarnane sekkumine annab positiivseid tulemusi ka enneaegselt vananevate laste puhul.
Rakutuumas paiknevat pärilikkusainet ei kahjusta mitte ainult erinevad keskkonnategurid nagu ultraviolettkiirgus ja kahjulikud kemikaalid. Teatav risk kaasneb juba rakkude elus hoidmisega. "Ainevahetuse käigus tekib väga reaktiivseid keemilisi ühendeid, mis võivad kahjustada DNA-d. Mida suurem on rakkude energiatarve ja ainevahetuskiirus, seda rohkem pärilikkusaine vabade radikaalide tõttu kannatada saab," selgitas Jan Hoeijmarkers, Hollandis asuva Erasmuse ülikooli molekulaargeneetika professor.
Möödunud kümnendite vältel on näidatud, et kalorivaene dieet pikendab eluiga mitmete liigirühmade seas, alates pärmist ja mesilastest lõpetades rottide ja makaakidega. Samuti näib see vähendavat haigestumist teatud vähivormidesse, diabeeti ja südame-veresoonkonna haigustesse. "Kui saada oleva toidu hulka pikemat aega piirata, investeerib organism rohkem keha hooldamisse, mitte kasvu, mille tulemusel elab see kauem," lisas Hoeijmakers.
Imetajatega tehtud katsetes on suudetud loomade eluiga pikendada tavaliselt kuni 35 protsenti. Seda muljetavaldavam võib tunduda Hoeijmakersi ja tema kollegide poolt nähtud kuni kolmekordne hiirte eluea pikenemine.
Efekti esile kutsumiseks vähendati hiirte toidus kalorite hulka 30 protsenti. Samas ei kasutanud töörühm ka päris tavalisi närilisi. Hiirte genoomis oli rivist välja löödud üks pärilikkusaines tekkivate kahjustuse eemaldamise eest vastutav geen Ercc1.
Hiirtest ja inimestest
Mudelit kasutatakse progeroidsete sündroomide uurimiseks. Äärmiselt haruldaste pärilike haiguste tulemusel vananeb keha tavapärasest oluliselt kiiremini. Algpõhjuseks on vigased pärilikkusaine parandamise mehhanismid. Seoste leidmise juures mängis Hojeimarkers paarikümne aasta eest ühte võtmerolli. Kuna hiirte fenotüüp kattub pea täielikult enneaegselt vananevate laste omaga, loodab professor, et närilistega tehtud katsetes nähtu peab paika ka inimeste puhul.
Eriliselt toob ta välja, et dieedile pandud hiirte ajus oli nende oma voli järgi süüa saanud sama vanadest suguvendadest keskmiselt poole rohkem neuroneid. Samuti suutsid loomad oma keha kauem iseseisvalt liigutada.
"Üks taoliste haiguste põhilisi sümptomeid on ülikiiresti toimuv neurodegeneratsioon. Lapsed võivad suuta näiteks noorena paar sammu teha, kuid nende käimisvõime kaob õige pea. Tihti jäävad nad pimedaks ja/või kaotavad kuulmise. Peamiseks surmapõhjuseks on neuronite kadu," tõdes Hoeijmakers.
"Viimane asi, mida sa selliste laste puhul teha tahaksid, on nad dieedile panna," nentis enneaegsest vananemisest mõjutatud lastega igapäevatöö käigus kokku puutuv Hoeijmakers: "kuid seejuures tasub märkida, et ka lastel endil on tegelikult kehv isu. Keha loomulik reaktsioon viitab justkui lahendusele". Eelnevates uuringutes on muu hulgas leitud, et enneaegsest vananemisest mõjutatud laste ainevahetuskiirus on juba loomupäraselt väiksem.
Kuigi täiendavad katsed peavad näitama, kas täisväärtuslik, kuid kalorivaene toidusedel aitab laste eluiga pikendada sama palju kui hiirte puhul, oleks juba tervemana elatud aja pikenemine Hoeijmakersi sõnul sekkumist väärt. Mees loodab äratada vanemate huvi iga-aastasel progeroidse sündroomiga laste vanemate kohtumisel.
Mõju tavainimestele?
Juhuslikule veebikülastajale võib olla aga veelgi põletavam küsimus, kas kalorivaene dieet aitab pikendada ka tervete inimeste eluiga. Siinkohal on ennustusi teha veelgi raskem. Kuigi ajaloost on teada juhtumeid, kus inimesed on olnud sunnitud pikemat aega poolnäljas elama, polnud neil seejuures võimalik süüa ka täisväärtuslikku toitu. Sellega kaasnevad probleemid võisid varjutada kalorivaese dieedi kasuliku mõju. Samuti võis energianappus pärssida immuunsüsteemi tööd, misläbi poleks lõpptulem olnud ikkagi positiivne.
"Katseid, kus tarbitavate kalorite hulka vähendataks enam kui veerandi võrra, on keeruline ohutult läbi viia. Ja kui need kestavad veel pikemat aega, on raske kindlustada, et inimesed sellisel dieedil iseseisvalt üldse püsivad," nentis värske uurimusega mitte seotud vananemist uuriv Leonardo Guarente Massachusettsi tehnoloogiainstituudist. Siiski ei saa salata, et taoliselt kogutud andmed võiksid anda vihjeid, kuidas sekkumise kasulikku mõju riskivabalt jäljendada.
Ka Hoeijmakers nentis, et praegu võib pikka aega kestnud katsete puudumise tõttu vaid spekuleerida, milline mõju on tarbitavate kalorite arvu kärpimisel tavainimestele. "Ent kuna selle mõju näib olevat elusorganismidele evolutsiooniliselt sedavõrd sisse kodeeritud, poleks ma imestunud, kui võiksime elada kalorite arvu piirates 30—35 protsenti kauem. Muidugi üritan ma ise sellega iga päev algust teha," mõtiskles professor.
Eeskätt võiksid sellest tema hinnangul närvirakkude eriliselt kiire metabolismi tõttu kasu lõigata Parkinsoni või Alzheimeri tõve või mõne muu neurodegeneratiivse häirega diagnoositud patsiendid. Teadusliku toe peavad spekulatsioonidele aga taas andma täiendavad katsed, mille vastu võiks värske töö valguses huvi oluliselt kasvada.
Uurimus ilmus ajakirjas Nature.