Teaduse, majanduse ja ettevõtluse rool ning mootor on tark inimene ({{commentsTotal}})

Mõiste teadmistepõhine Eesti on sedavõrd sageli kasutatud, et selle sisuline sisu on kasutuses kaduma läinud. Samas aga eksisteerivad teadus ja ühiskond justkui paralleelselt ning koostööd ettevõtluse ja teaduse vahel on jätkuvalt vähe. Arvamusfestivalil jõuti üsna lihtsalt kõlavale järeldusele: teaduse, poliitika ja majanduse sidusaine on tark inimene, kuid möödapääsmatu on muuta ka teaduspoliitikat ja -rahastust.

Arvamusfestivali teadusalal arutati teemal "Teadus kui majanduse mootor ja poliitika rool". Veiko Lemberi juhtimise all arutlesid riigikontrolör Alar Karis, TÜ geneetik ja noorteadlane Lili Milani, Eesti teadusagentuuri projektijuht Liina Eek, Swedbank Eesti juht ja TTÜ külalisprofessor Robert Kitt.

Faktid:

1) Riigikontroll on välja toonud, et riik küll ostab teadusuuringuid, kuid vähem kui poolt neist võetakse ka tegelike poliitikaotsuste tegemisel aluseks.

2) Eesti ettevõtted tellivad ülikoolidelt ligikaudu kuue miljoni euro eest aastas teadus ja arendustegevusi. Kuid see on suurusjärgus, mis moodustab vaid murdosa ühest keskmisest teadusgrandi summast. “Mida tähendab teaduspõhine majandus? Kas see tähendab teadust, kus saavad tööd ainult teadlased?” küsis Robert Kitt retooriliselt ja jätkas küsimusega, kas vähem haritud inimestel, kes teadlaseks ei kvalifitseeru, ei olegi teadmistepõhises ühiskonnas rakendust?

Meil on vaja vertikaalset hajutatust võimalikult paljudes tööstusharudes – tööd on vaja pakkuda võimalikult paljudele, kuid nad ei tohi teha triviaalset tööd, kirjeldas Kitt. Oluline on, et loodud teaduslikud patendid suudetaks realiseerida ka riigi sees, rõhutas Kitt. Robert Kitt leiab, et majanduse seisukohast on oluline, kui palju on võimalik teaduses tehtu eest luua lisandväärtust tootvaid töökohti.

Alar Karis nentis, et sageli toimitakse igapäevaelus, olgu selleks poliitikat või ettevõtlust tehes, ilma et tuldaks võimaluse peale küsida ekspertarvamust teadlastelt. Kui meie poliitikud taipaksid mõnikord küsida oma arvamuse kõrvale ka mõne teadlase arvamust, oleks see juba suur samm edasi, leidis Alar Karis.

Teadlased haigekassale teaduse kasulikkust tõestamas.

Lili Milani tõi näite, kuidas teadlased soovisid saada uut DNA analüüsi metoodikat. Selle soetamiseks pidid teadlased tõestama, kuidas tasub rahaliselt ära analüüsiks tarviliku tehnika ostmine.

Selleks arvutati välja, kui palju maksab üks päev laste intensiivravi osakonnas ning kui palju aega ja sellega ühes ka raha hoitaks kokku, kui selle DNA analüüsi meetodiga lapsi diagnoosida. Selleks aga pidid teadlased ise tõestama nii haigekassale kui ka arstidele tehnoloogia investeeringu vajadust, et see lisataks kompenseeritava diagnostika nimekirja.

Teema liikus sellelt näitelt kiirelt edasi rakendusuuringute juurde ning Robert Kitt tõi välja, et iga teadusliku (alus)uuringu puhul tuleks silmas pidada, millises valdkonnas reaalselt oleks neid uuringuid vaja. Ta on varem toonud välja, et selleks tasuks vaadata, milles Eesti tugev on. Kolm sellist valdkonda on puit, toit ja maavarad – kuid kas alusuuringuid tehakse ka just neis valdkondades?

Doktorikraadiga või tark inimene?

Liina Eek tõi välja, et ministeeriumide juurde loodud teadusnõuniku kohad on käegakatsutav väljund, kuidas strateegias Teadmistepõhine Eesti välja toodud doktorikraadiga inimeste koolitamise eesmärk – igal aastal võiks doktorikraadi kaitsta 300 inimest – on vilja kandnud. Samas aga sekundeeris sellele mõttele kohe Robert Kitt väitega, et miks ei seata ministeeriumides doktorikraadi kohe vastavale töökohale saamise eelduseks – näiteks ministriks saamiseks.

Alar Karis aga sedastas, et tarvis pole doktorikraadi kui kriteeriumit iseeneses, vaid tarvis on tarku inimesi. Selle tõdemuseni jõudsid mitu korda tagasi nii panelistid kui ka arutelu kuulama tulnud inimesed.

Rakendusuuring vs “publitseerida, publitseerida, publitseerida”

Arutelu kuulajate hulgas olnud TTÜ professor Mart Min tõi välja, et ühiskonna ja teaduse lahku kasvamise aluseks on teaduspoliitika senine korraldus. Selle aluseks on “publitseerida, publitseerida, publitseerida”, nentis Min ja jätkas, et publitseerimine on aluseks nii Eesti-sisese kui ka rahvusvahelise rahastuse saamiseks.

Kuulajaskonnast kommenteeris teemad siseministeeriumi ametnik, kes ütles, et ülikoolide teadlased ei osale tihti isegi mitte riigihangetes, et teadusuuringutega ministeeriumile sisendit anda, ehkki see võiks olla just koht, kus teadust poliitika kujundamise kaudu ühiskonna huvides annaks rakendada. Samas aga viitabki seesama probleemitõstatus just Marti Mini osutatud asjaolule, et teadlaste ellujäämise aluseks on publitseerimine ja selle kõrvalt ei pruugi jääda aega rakendusuuringute tegemiseks.

Alar Karis tõi ühe põhjusena asjaolu, et kui rakendusuuring teha ülikooli alt, tuleb projektirahast maksta veel 20 protsenti suuremat ülikoolile, kuna ülikool võtab iga välisrahastusega projekti pealt üldkululõivu viiendiku ulatuses. See aga tähendab, et eraisiku või osaühinguna riigihankes osalemine on kasulikum.

Teise aspektina tõi Karis välja, et ülikoolidel ei ole jaksu pudi-padiga tegelemiseks ehk väikesemahuliste uuringutega tegelemiseks lihtsalt ei jätku jõudu ja vahendeid.

Samale asjaolule osutas ka Robert Kitt, et kui panustada oma energiat näiteks Horisont 2020 teadusrahstusprojekti kirjutamisse ja saada rahastus 3–4 aastaks või osaleda hankes, mis annab tööd 3–4 kuuks, siis teadlasel on kasulikum valida ilmselt suuremahuline rahvusvaheline teadusprojekt.

Eesmärk omaette ei saa olla teadmistepõhine majandus, vaid see, et teistmoodi enam ei saa, sedastas Kitt. Tema sõnul tuleks baasfinantseerimisega toetada rakendusuuringuid, mida annab kommertsialiseerida.



Endel Tulving pälvis oma mälu-alaste tööde eest väga maineka auhinna.Endel Tulving pälvis oma mälu-alaste tööde eest väga maineka auhinna.
Lugu, kuidas mootorrattaõnnetus aitas avastada episoodilist mälu

Eesti päritolu Kanada eksperimentaalpsühholoog Endel Tulving kirjutab Sirbis loo sellest, kuidas mootorattaõnnetuse läbi teinud noormehe uurimine aitas tal "avastada" episoodilist mälu.

Tartu Ülikooli bioinformaatika professor Jaak Vilo.Tartu Ülikooli bioinformaatika professor Jaak Vilo.
Vilo: riigist sõltub, kas IT-firmadele jagub tehisintellekti arendajaid

Kui veel viie aasta eest soovisid IT-ettevõtted peamiselt programmeerijaid ning tehisintellekti spetsialistide vastu oli huvi leige, siis nüüd otsivad needsamad firmad tikutulega just tehisintellekti arendajaid. Tartu ülikooli bioinformaatika professor Jaak Vilo ültes teadussaates „Labor“, et praegu on riigi valik, kui palju neid tippspetsialiste suudavad ülikoolid koolitada.

Selgusid energiasäästu konkursi Negavatt võitjad

Tartus selgusid Keskkonnainvesteeringute Keskuse (KIK) energia- ja ressursisäästu konkursi Negavatt neljanda hooaja võitjad.

Maa ülaatmosfäär.
Raadioside tekitas Maa ümber kaitsva mulli

Raadiosideks kasutatavate madalasageduslike raadiolainete ja kõrge energiaga osakeste vastastikmõju tekitab aeg-ajalt Maa ümber mulli, mis aitab kaitsta planeeti päikesetormide laastava mõju eest, nähtub Ameerika Ühendriikide kosmoseagentuuri (NASA) vaatlustest.

 

WannaCry rünnakut oleks viga siduda ühe üksiku tegijaga.WannaCry rünnakut oleks viga siduda ühe üksiku tegijaga.
Küberekspert lunavararünnakust: tarvis läheks palju suuremat vapustust

Maailmas kümneid tuhandeid arvuteid tabanud WannaCry rünnakut oleks viga seostada vaid ühe organisatsiooni või rühmitusega, leiab küberjulgeoleku ekspert James Scott. Inimeste valvsuse tõstmiseks ja küberhügieeni parandamiseks läheb tarvis aga märksa suuremat vapustust.