Kuidas jälgida välku?
Välk on võimas ja ohtlik ilmastikunähtus, mis ohustab inimesi ja nende vara. Igal aastal hukkub maailmas välgutabamuse tõttu hinnanguliselt paarkümmend tuhat inimest. Välk süütab hooneid ja põhjustab elektrikatkestusi. Äikesetormide tõttu tuleb katkestada vabaõhuüritusi ja suunata ümber lennukeid. Kuna äikesetorme ei ole võimalik ära hoida, on parimaks lahenduseks võimalikult varajased hoiatused.
Need on saanud võimalikuks tänu automaatselt välku registreerivatele süsteemidele, kirjutab Sven-Erik Enno Horisondis.
Esimesena arendati välgu automaatseks vaatlemiseks välja välguloendurid. Välguloendur sarnaneb tavalise raadiovastuvõtjaga ja registreerib umbes 20-30 km raadiuses löönud pilv-maa-välkude poolt tekitatud raadiolained.
Esimest seda tüüpi seadet demonstreeris vene füüsik Aleksandr Stepanovitš Popov juba 1895. aastal. Ulatuslikumalt hakkasid välguloendurid levima siiski alates 20. sajandi keskpaigast. Eestis välguloendureid kasutatud pole, kuid näiteks Soomes oli neid aastatel 1959–1998 töös 50–60.
Välguloenduri tööraadiuse ja registreeritud välkude arvu põhjal saab arvutada välgulöökide sageduse pinnaühiku kohta. See võimaldab omakorda hinnata välgukahjustuste riski. Välgulöökide täpsed asukohad jäävad aga teadmata. Probleemiks on ka loendurite täpse tööraadiuse hindamine. Tugevaid välke registreeritakse sageli ka väljaspool loenduri eeldatavat tööraadiust, samas kui nõrgad välgud võivad jääda märkamata isegi selle läheduses.
Selliste puuduste tõttu välguloendureid tänapäeval enam laialdaselt ei kasutata. Arenenud riikides on need praktiliselt täielikult asendatud palju täpsemaid vaatlusi võimaldavate välgudetektorite võrgustikega.
Välgudetektorite võrgustikud koosnevad detektoritest ja keskjaamast. Detektorid sarnanevad välguloenduritega ning registreerivad välgu poolt põhjustatud elektromagnetlaineid. Erinevalt loenduritest on võrgustikku kuuluvad detektorid internetiühenduses keskjaamaga, kuhu saadavad pidevalt registreeritud välgusignaalide andmeid.
Keskjaamaks on sageli tavaline arvuti ühes detektoritelt saadud info vastuvõtmiseks ja töötlemiseks mõeldud programmidega. Kuna detektorite asukohad on teada, saab nende poolt registreeritud signaalide võrdlemisel välja arvutada registreeritud välkude kellaajad ja geograafilised koordinaadid.
Mida toob välgudetektorite tulevik ja kuidas kaardistada välku kolmemõõtmeliselt? Sellest saab lähemalt lugeda suvises Horisondis ilmunud äikeseuurija, Suurbritannia ilmateenistuse Met Office'i välgudetektorite võrgustiku arendaja Sven-Erik Enno loost „Kuidas jälgida välku?“.