Muusikamaitse kujunemist mõjutavad lapsepõlve helid
Miks on mõnel inimesel halb muusikaline maitse, teisel jällegi väga hea? Iseasi, muidugi, kuidas mõõta, mis on halb ja mis hea, kuid teadlased on püüdnud välja selgitada, miks osale inimestest meeldib biitlite muusika, teistele Gregoriuse koraal.
Eile ajakirjas Nature avaldatud uuringust selgub, et muusikalised eelistused kujunevad välja ennekõike lapsepõlves kogetud kultuuriliste muusikakogemuste toel ning neil on oluliselt suurem mõju kui bioloogilistel teguritel.
Artikli tulemustes toovad autorid välja, et sellel, kuidas inimene tajub harmoonilisi ja dissonantseid ehk lahkkõlalisi helisid, on sügav kultuuriline taust.
Uuringu juhtivautori Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi teaduri Josh McDermoti sõnul võib selle uuringu tulemuste põhjal oletada, et erinevatest kultuuridest pärit inimesed ilmselt kuulevad helisid erinevalt.
Kuidas see siis päriselus väljendub? Kuna õhtumaade kultuuriruumi muusika tugineb peamiselt harmoonilistel kokkukõlavatel helidel, siis selles kultuuris üles kasvades hakkavad inimesed meeldivaks pidama just selliseid helisid.
Varasemates uuringutes on püütud otsida inimeste muusikamaitsele ja musikaalsusele bioloogilisi põhjusi. Näiteks on välja toodud, et muusikalised intervallid aktiveerivad korraga paljusid kuulmisega seotud närvirakke ning meeldivad helid kannavad endas rakkude jaoks rohkem infot ja seetõttu on harmoonilised helid kõrvale meeldivamad.
Värske uuringu tulemused aga esitavad neile bioloogiale tuginevatele uuringutele väljakutse. Paraku on väga raske uurida, kuidas tajuvad lääne kultuuri muusikat, kes pole sellega oma lapsepõlves kokku puutunud.
Lääne muusikast puutumata
Aga siiski: MIT teadlased võtsid väljakutse ning otsisid üles ühe väikese tsimanedeks kutsutud põlisrahva Boliivia vihmametsas. Neil tõesti ei olnud helilist (ega ilmselt ka muud) kokkupuudet USA või Euroopa popmuusikaga. Kontrollgrupideks olid aga boliivlased, kes olid oma elu jooksul kuulnud küllaldaselt lääne muusikat.
Teadlased mängisid tsimanedele ja kontrollgruppidele ette harmoonilisi ja dissonantseid helisid ning mõõtsid siis nende reaktsioone ehk kas heli meeldis või mitte.
Tulemused näitavad, et tsimaned kuulevad akustilisi erinevusi samaväärselt nendega, kes on harjunud neid kuulma lääne muusikas. Kui enamik inimesi muidu eelistab harmoonilisi helisid, siis tsimanedel puudus selle osas eelistus ehk et nende jaoks ei olnud vahet, kas heli kõlab harmooniliselt või dissonantselt.
„See välistab veenvalt argumendi, et muusikalised eelistused on kaasasündinud,“ märgib McDermott. Duke'i ülikooli neurobioloog Dale Purves lisab, et kultuuril on meie muusikamaitsele selge mõju: „Me armastame muusikat, millega me üles kasvasime.“
Aga ahvid...
Samas on aga erinevate koolkondade neuroteadlased erineval seisukohal, mil määral siiski mõjutab kultuuriline keskkond ning kui palju määrab seda kaas antud bioloogiline potentsiaal. Montrealis asuva McGilli ülikooli neuroteadlane Robert Zatorre toob näiteks makaagid, kellel puudub muusikakultuur, kuid neil on aju kuulmiskeskuses neuronid, mis suudavad eristada intervalle.
Zatorre artikkel ilmus koos McDermotti artikliga Nature uudiste ja vaadete rubriigis.
Siiski nõustub Zatorre sellega, et kultuurikogemusel on mõju sellele, kuidas inimene muusikat teadvustab. Inimeste ajud ja närvisüsteemid on küll kaasa sündinud, kuid oluliselt mõjutatavad. Selle näiteks on kasvõi uuring, milles kõrvutati keelte tonaalsust muusikaliste helidega ning tuvastati, et heliliselt kõlavad keeled erinevalt nagu muusikagi. Teine tunnistus sellest on fakt, et lastel arenevad häälikud lähtuvalt sellest, millises keeleruumis nad kasvavad. Näiteks jaapanlased ei õpi kuulma erinevust r ja l häälikute vahel, osa saarlastest ei õpi ütlema õ häälikut, kuna nende laste varases keelekeskkonnas seda ei esine.
Video: Josh McDermott selgitab helilõikude toel, kuidas uuring tehti ja milliste tulemusteni jõuti
Artikkel on refereeritud MIT uudisvoost.
Toimetaja: Marju Himma