Arutelu: kas sperma- ja munarakudoonorlus peaks olema anonüümne?
On üksjagu inimesi, kes leiavad, et sperma- ja munarakudoonori anonüümsus on hea ning seda peaks kaitsma. Samas on mitmes riigis valitud seadusandluse tee, mille kohaselt doonor ei ole enam anonüümne, kuna see rikub sündiva lapse õigust teada infot oma vanemate kohta.
Rahvusvahelisel ESHRE reproduktiivmeditsiini konverentsil pühendati eraldi teemaplokk sperma- ja munarakudoonorluse anonüümsusele. Oma argumentatsiooni jagasid ERR Novaatoriga viljatusele spetsialiseerunud pere- ja paariterapeut Petra Thorn ja Maastrichti ülikooli eetikakomitee liige Wybo J. Dondorp.
Anonüümsuse vastu: paremad peresuhted
Psühholoogiataustaga nõustaja Petra Thorn tõi välja, et ajalooliselt on doonorluse infot salastatud, kuna kardeti, et lapsed võivad sattuda segadusse, kes on nende “pärisvanemad”.
Lisaks on meeste viljatus olnud aastakümneid tabuteema, mistõttu perekonnas tehtud doonorviljastamine oli justkui häbiasi, millest ei räägitud – ei lastele ega lähedastele.
Samuti tähendas see, et juriidiliselt kaitses anonüümsus võimaluse eest, et vanem või laps läks nõudma doonorvanemalt alimente. Lisaks kartsid seda ka arstid, kes protseduure tegid.
Praeguseks on aga doonorlus ja kunstliku viljastamise abil saadud lapsed laialdaselt levinud ning kogu teemakäsitlus edasi arenenud. Võimalik on saada nõustamist ja doonorluse-alast teavet.
Petra Thorn toob välja erinevatele uuringutele tuginedes, et kohtumine oma geneetilise vanemaga ning läbikäimine doonor- ja perekondliku vanemaga on normaalne ja turvaline.
Näiteks Austraalias Victoria osariigis tühistati doonori anonüümsuse nõua tagasiulatuvalt. Samuti on selge, et katseklaasilaste ja oma geneetiliste vanematega kasvavate laste arengus ja kohanemises ei ole erinevusi.
2005. aastal oli väga elav arutelu Saksamaal selle üle, kas doonorite anonüümsus peaks olema tagatud. Ühe hirmuna toodi välja, et anonüümsuse kaotamine toob kaasa doonorite arvu languse. Petra Thorn toob välja andmestiku, mille kohaselt ei ole doonorite hulk langenud.
Lapsevanemate valik kas lapsele doonorlusest rääkida või mitte, on erinevates riikides ja kultuuriruumides erinev. On kohti, kus doonorlus ei ole jätkuvalt aktsepteeritud ning seal jätavad lapsevanemad pigem lapsele nende geneetilise päritolu kohta rääkimata.
2013. ja 2015. aastast on aga Saksamaal kohtukaasused, kus lapsed nõudsid informatsiooni oma doonorvanema kohta. Mõlemal puhul langetas kohus otsuse lapse ja neid kasvatavate vanemate kasuks.
Anonüümsuse poolt: valikuküsimus ja paralleel adopteerimisega
Maastrichti eetikakomitee liige, teadlane Wybo Dondorp leiab aga, et doonori anonüümsus peaks olema lapse perekondlike vanemate otsustada.
Tema argument on, et OI ehk open identity ehk mitteanonüümse doonorluse puhul ei ole ka toodud välja otsest kahju, mis anonüümsusest tuleks.
Tema hinnangul peaks doonori anonüümsus olema valitav. Kuivõrd vanemaks olemine tähendab rohkemat kui lihtsalt oma seemne- või munaraku annetamist, siis ei peaks doonoril olema kohustust olla osa järglase elust.
Seega peaks Dondorpi hinnangul olema doonoril võimalus valida, kas olla järglase jaoks anonüümne.
Ta toob selle puhul paralleeli adopteerimisega, kus laps antakse kasuvanematele kasvatada ning bioloogiline vanem ei sekku lapse ellu. Doonorvanemaid peaks seega kohtlema sarnastel alustel.
Kui lapse eest hoolitsemisega ei tule perekondlikud vanemad toime ning vajavad doonorvanemate abi, peaks üldse kaaluma, kas sellistele inimestele üleüldse lubada doonormaterjalist kunstviljastamist.
Tema vastuargument lapse õiguse kohta teada, kes on tema bioloogilised vanemad, on: kui seda last ei oleks doonormaterjalist üldse eostatud, siis teda lihtsalt ei eksisteeriks, ühes sellega puuduks tal ka õigus ja võimalus küsida oma bioloogiliste vanemate kohta.
Kuidas on aga pärilike terviseriskidega? Kas doonorlusest sündinud lastel peaks olema õigus teada oma geneetiliste vanemate terviseandmeid, et nii olla teadlikum enda terviseriskidest? Selle tarvis soovitab Dondorp doonorite kohta terviseriskide info kogumist. Terviseriskide puhul, mis ilmnevad pärast doonorlust, oleks mõistlik välja töötada kommunikatsioonisüsteem, mis võimaldaks järeltulija teavitamist.
Dondorp toob aga välja, et praeguse anonüümsuse kaotamise valguses tegelikult ei ole kaalutud läbi kõiki riske, mida bioloogiliste vanemate teadasaamine teeb lastele, nende kasvamisele perekonnas ja hilisemale arengule täiskasvanueas.