Rainer Kattel: majandusareng läbi e-tiigri kodustamise ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Alates 2008. aasta majanduskriisist ootame Eesti majanduse teist tulemist: kiiret tõusu ja sellega kaasnevat kiitust julgete valikute eest. Teine tulemine on jäänud ära ja Euroopa majanduslik ja poliitiline kriis viitavad sellele, et majanduse areng on eelkõige poliitiliste reformide taga kinni. Eesti kontekstis tähendab see e-riigi kodustamist.

Eesti taasiseseisvumisest saadik on nii Eesti kui Euroopa majanduse arengut saatnud kaks olulist trendi. Ühest küljest on globaliseeruv kaubavahetus muutnud keeruliseks kodu- ja välismaiste osaliste eristamise väärtuse loomisel (kes ikka poes mäletab, kellele kuulub Rimi). Teisalt on majanduspoliitika tehnokratiseerunud - eksperdid teavad, pole ju mõtet vaielda majanduslike seaduspärasuste üle, kirjutab TTÜ Ragnar Nurkse instituudi ideedepangas instituudi innovatsioonipoliitika professor Rainer Kattel.

See on viinud olukorrani, kus lihtsustatult öeldes ei mahu enam keskus (suuremad linnad) ja ääremaa ühe majandusliku mütsi alla. Näeme seda nii Euroopa Liidu mastaabis (Kreeka ja Saksamaa ei sobitu kuidagi ühtsesse raamistikku), kui liikmesriikide tasandil, kus Brexit on kõige värskem tagajärg taolisest arengutest. Sarnaseid jõujooni näeme ka USAs.

Majandusliku kuuluvustunde lõhestumine

Taolisel majandusliku kuuluvustunde lõhestumisel on paratamatult poliitilised tagajärjed, eriti olukorras, kus poliitilised parteid omandavad üha enam äriühingutele omaseid jooni pakkudes eelkõige karjääri- ja elatiseteenimise võimalusi ning üha vähem maailmavaate esindamist. Majandusliku kuuluvustunde lõhestumisele on järgnenud poliitilise kuuluvustunde jahenemine ning poliitilise klassi ja laiemalt eliidi umbusaldamine.

Lihtsustatult seisab nii Eesti kui Euroopa ees sama ülesanne: majandusliku kuuluvustunde rekonstrueerimine, vastasel juhul tänased probleemid ainult süvenevad ning poliitiline hind kasvab. Ilmselt on sellised protsessid kapitalismi sissekodeeritud – kiirele kasvuperioodile järgneb poliitiline kohandumine.

Seda peegeldab jõukuse koondumine, ääremaastumine ja nendega kaasnevad sotsiaalsed protsessid. Polariseerumine on muutunud normiks: näiteks oskame vanu tööstuslinnakuid ainult selliselt arendada, et algsed elanikud on sunnitud sealt lahkuma.

Lihtsustatult seisab nii Eesti kui Euroopa ees sama ülesanne: majandusliku kuuluvustunde rekonstrueerimine, vastasel juhul tänased probleemid ainult süvenevad ning poliitiline hind kasvab. Ilmselt on sellised protsessid kapitalismi sissekodeeritud – kiirele kasvuperioodile järgneb poliitiline kohandumine.

Need kohandumised võivad võtta erinevaid toone ja suundi. 19 sajandi lõpus seisnes kohandumine Bismarcki Saksamaal idees, et ühiskonnana võiksime üritada end teatud sotsiaal-majanduslike riskide suhtes kindlustada. Nii sündis idee nii sotsiaalseid riske (nt tervise-, tööõnnetus-, pensionikindlustuse kaudu) kui ka majanduslikke riske (nt läbi tööstusinvesteeringute tagamise läbi keskpanga; või ühiste tehniliste standardite loomise kaudu) kindlustada. Mitte alati ei lõpe poliitilised kohandumised hästi, mõelgem 1930ndatele.

Jagamismajanduse riske saab maandada sotsiaal-majanduslike poliitikatega

Milliste riskide suhtes peaksime täna end ühiskonnana kindlustama? Kõige lihtsam on sellele küsimusele vastata läbi selle, milliseks me arvame, et tuleviku majandus kujuneb. Ühest küljest kaovad läbi robotite kasvava kasutamise paljud senised töökohad; teisalt võimaldab infotehnoloogia uute valdkondade ja töökohtade teket.

Kui me vaatame neid uusi tekkivaid valdkondi, siis nende peamine ühisnimetaja on kooselamise kasutamine peamise majandustegevusena: mitte lihtsalt teenuste pakkumise, vaid omandi jagamise kaudu (nt jagame kõik igapäevaselt mobiilide kaudu väga palju infot, iga guugeldus on ka infojagamine).

Valdkonnad nagu haridus, tervishoid ja energeetika on suurte jagamismajanduse muutuste lävel läbi asjade internetti kolimise jms. Sellisel jagamisel või võrgustikel põhinevatel äridel on kaks olulist riski, mida peab sotsiaal-majanduslike poliitikatega üritama maandada: oht, et võrgustiku mitmekesisus on väike (nt liiga vähe kliente või liiga palju sarnaseid osalejaid) ja et võrgustikud koonduvad väikese ringi omanike kätte (nii nagu täna näeme seda paljude jagamismajanduse lipulaevade puhul alates Google’st kuni Uberini), kelle huvid kattuvad harva ühiskonna vajadustega. Mõelgem siinkohal küsimustele, kas ja kuidas Facebook kureerib oma uudistevoogu; või kuidas saab üks Eesti tootja eksportida Hiina turule, ilma sealset kultuuri ja inimesi tundmata.

Eesti peab leiutama uue omandivormi

Majanduspoliitiliselt on täna Eestis kahte sorti tegevusi, mis üritavad kuidagi poliitilisi ja sotsiaalsed kohandumisprotsesse mõjutada: ühelt poolt erinevad efektiivsusest kantud poliitikad nagu haldusreform, koolivõrgu koondamine, jne; teisalt majandusdiplomaatia. Efektiivsusele suunatud meetmete probleem on selles, et nad teevad muu hulgas ka probleemide edasise süvenemise efektiivseks: piltlikult öeldes, mida parem on ääremaalt keskusse viiv tee, seda kiiremini sealt inimesed ja tegevused ka lahkuvad. Seda ilmestab täna hästi Tartu mõju Lõuna-Eestis.

Kui Eesti majandusest jääb oluliseks ainult Tallinn ja e-residendid, siis ei tasu imestada, kui ülejäänud elanikud poliitilises ja väärtuste mõttes selja pööravad.

Majandusdiplomaatia kaudu üritame leida lahendusi ja võimalusi, kuidas teised riigid saaksid kasutada Eesti e-lahendusi (nt Soome) või kuidas e-lahendusi eksportida (nt läbi e-residentsuse). Sellise majanduspoliitilise avangu suurim oht seisneb selles, et ta võimendab ülalmainitud efektiivsusmeetmete negatiivseid tagajärgi: avalike teenuste arendamine koondub e-lahenduste ja nende eksportimisele, samal ajal kui Eesti siseselt erinevused virtuaalsete (tinglikult: e-residendid) ja suure osa reaalselt hääbuvate võrgustike (tinglikult: ääremaad) vahel kasvavad.

Kui Eesti majandusest jääb oluliseks ainult Tallinn ja e-residendid, siis ei tasu imestada, kui ülejäänud elanikud poliitilises ja väärtuste mõttes selja pööravad.

Järelikult on vaja kohapeal luua piisaval hulgal uusi tooteid ja teenuseid, mis kasutavad võrgustikel või jagamisel põhinevaid ärimudeleid ning mille jaoks on kohapeal olemas ka piisavalt suur hulk (kultuuriliselt, keeleliselt, jne) mitmekesist tarbijat. Sisuliselt tähendab see seda, et me peame leiutama uudse omandivormi, mis võimaldab koos luua ärimudeleid, ent mis ei baseeruks ühisomandil.

Piltlikult öeldes ei ole meil vaja uusi ametiühinguid, vaid viise, kuidas võrgustikke ülalpidavaid platvorme ühiskonnale võimalikult kasulikuks muuta. E-riigi alustaristu x-tee näol on meil sisuliselt ainsana maailmas juba esimene samm selles suunas tehtud. Mujal on taolised platvormid erakätes.

Uue omandivormi hägused piirid

Tänane eraomandi vastandamine ühisomandile on lihtsalt väga kulukas. Ka meil seisneb autode peamine kasutamine nende parkimises avalikus ruumis, koolimajad on pärastlõunast hommikuni tühjad, jne. Globaalselt näeme, et kuigi maksumaksjad maksavad kinni lõviosa uute ravimite arendamise kulud, on paljud neist ikkagi ääretult kallid (maksame millegi eest, mis peaks juba meile kuuluma).

Kuidas kasutada tühjalt seisvaid autosid, avalikku ruumi ja kuidas muuta ühiste rahadega loodud teadussaavutusi kättesaadavamaks on ainult mõned näited küsimustest, mis peaksid olema majanduspoliitilise diskussioonide keskmes ja nende kõigi keskmes on vajadus uue omandivormi järele.

Meil ei ole vaja valimissüsteemi või parteide rahastamise reformi, vaid uutmoodi võimalusi poliitiline kodanik olla.

Uue omandivormi esmaseid häguseid kontuure võime näha ka nt bitcoin ja teiste krüptorahade puhul, kus puuduvad keskne ühisomand ja –kontroll. Kas me suudame selliseid detsentraliseeritud tehnoloogilisi võimalusi ära kasutada selleks, et luua uusi kohalikke avalike ja eralahendusi, tooteid ja teenuseid? Või saavad need detsentraliseeritud omandivormid juba eos kaaperdatud olemasolevate majanduslike huvide poolt nagu täna juba mitmel pool näha? Kuidas kasutada uusi tehnoloogiaid nagu blockchain Põhja-Tallinnas, Valgas, Jõhvis kodanike võimestamiseks ja uute ärivõimaluste loomiseks? Kas oskame luua uusi institutsioone, mis toovad esile ja aitavad lahendada eriarusaamu sellest, kes oleme ja kuhu läheme?

Need on kõik küsimused tehnoloogia ja täpsemalt e-riigi kasutamisest poliitilisteks ja majanduslikeks reformideks. Eesti majanduse kasvuväljavaated on seotud uue ühtekuuluvustunde loomisega, mis on samas kultuuriliselt avatud. E-riik peab muutuma laialdaseks taristuks, mis on turvaline ja detsentraliseeritud; sisuliselt peab e-riik suutma luua uusi kohaliku demokraatia vorme. Meil ei ole vaja valimissüsteemi või parteide rahastamise reformi, vaid uutmoodi võimalusi poliitiline kodanik olla.

E-riik peab kodunema ja omale kodanikud ja ettevõtjad leidma.

Toimetaja: Allan Rajavee



Õpilaste teadusajakirjas Akadeemiake on teadlaste range eelretsenseerimise läbinud kaheksa värsket õpilasteuurimust. Akadeemiakese toimetus tegi koos ERR Novaatoriga kolmest tööst kokkuvõtted.
Taimetarkus
Karulauk.Karulauk.
Laansoo: inimeste taimeteadlikkus võiks olla kõrgem

Botaanik Urmas Laansoo sõnul on viimastel aastatel kasvanud ravim- ja metsataimede populaarsus, kuid inimeste teadlikkus pole menukusele järele jõudnud. Sestap leiab Laansoo, et korilusentusiastid peaksid tegema rohkem kodutööd enne kui metsast tundmatu leht või õis koju tuuakse. 

Ravimtaimena tuntud nõgesest saab matka tarbeks ka hea köie.Ravimtaimena tuntud nõgesest saab matka tarbeks ka hea köie.

Etnobotaanik: rahvas on ikka leidnud taimedele nutikaid kasutusviise

Etnobotaanik Raivo Kalle nendib, et meie eelkäijad on olnud taimeriigiga rohkem ühenduses ja leidnud kõigile metsasaadustele rakendust. Samas on teadlase hinnangul viimastel aastatel taimeteadlikkus kasvanud, mistõttu on ka linnainimesed taastamas sidet loodusega. 

TõstmineTõstmine
Vaid spordijook ei pane lihast kasvama

Hargnenud ahelaga aminohapped leutsiin, valiin ja isoleutsiin kannavad spordijookides koos lühendit BCAA. Leutsiin, valiin ja isoleutsiin moodustavad üle kolmandiku meie lihaskiust. Kuid lihaskasvu täiemahuliseks stimuleerimiseks vaid neist ei piisa.

Denisovlase piimahammas.Denisovlase piimahammas.
100 000 aasta vanune piimahammas heitis valgust salapärasele inimrühmale

Enam kui 100 000 aasta eest kaotas 10–12 aasta vanune laps kaugel Siberi sügavustes ühe oma võimsatest piimahammastest. Tegu polnud tänapäeva mõistes päris tavalise tüdrukuga. Teadlased järeldavad hambast eraldatud DNA põhjal, et denislastena tuntud ürginimesed kasutasid Altai mägedes asuvat Denisi koopast peatuspaigana seniteatust kümneid tuhandeid aastaid varem.

Vanem, kes pahandust teinud või halva hinde saanud last tutistab, annab talle laksu või rihma, soovib oma sõnul õpetada niiviisi lapsele õiget käitumist. Tegelikult näitab selline tegu vanemakohust täitva täiskasvanu toimetulematust oma ärevuse ja stressiVanem, kes pahandust teinud või halva hinde saanud last tutistab, annab talle laksu või rihma, soovib oma sõnul õpetada niiviisi lapsele õiget käitumist. Tegelikult näitab selline tegu vanemakohust täitva täiskasvanu toimetulematust oma ärevuse ja stressi
Laste kehaline karistamine jäägu minevikku

Füüsiline karistamine õpetab pigem vägivalla heakskiitmist kui vastutustundlikku ja teistega arvestavat käitumist ning läbirääkimistel põhinevat probleemide lahendamist, kirjutab Kadri Soo kultuurilehes Sirp. Kadri Soo on Tartu ülikooli ühiskonna­teaduste instituudi sotsiaalpoliitika assistent.

Lennukiirus määrab linnumuna kuju

Üllatavalt paljudel linnuliikidel ei ole munad üldse eriti munakujulised, nii nagu me seda munakuju enamasti ju peamiselt kanamunade põhjal ette kujutame. Kakumunad on peaaegu täiesti ümarad, koolibrimunad on küll piklikud, kuid mõlemast otsast ühesugused, kurvitsalistel aga jälle on munad peaaegu veetilga kujulised. Mis siis linnumuna kuju määrab?