Majandusekspert teadusrahastusest: majanduse seisukohast peab küsima, mis on haridusse ja teadusesse investeeringute tootlus ({{commentsTotal}})

Robert Kitt
Robert Kitt Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Eesti majanduse seisukohast pole oluline kui suur on teaduse rahastamise summa SKP-st, vaid kui suurt lisandväärtust selle eest antakse, leidis Swedbanki Eesti juhatuse esimees Robert Kitt, kes pidas eelmisel nädalal Teaduste Akadeemias ettekande.

„Me ei peaks suhtuma teadusrahasse kui mingisse eelarvelisse rahasse – see on investeering ja investeerima peab täpselt nii palju, kui on sealt näha tulu,“ ütles Kitt. Tema hinnangul on oluline vaadata, kas investeeritakse miljon ja selle pealt ei teenita midagi või investeeritakse miljon ja teenitakse selle pealt kümme miljonit eurot.

Kuidas aga suhtuda sellesse, kui ühte teadusharusse investeeritakse kümneid miljoneid ja sellest sünnib palju rahvusvahelisi teaduspublikatsioone, kuid ühiskonda rakendusena ei jõua eriti midagi? „Siis on ju kõik hästi, sest igalt poolt muidugi ei saagi rakendust tulla. Praegu tundub pigem pendel olevat seal osas, et me ei otsigi ühisosa.“

„Kui ettevõte investeerib teadus- ja arendustegevusse, teeb ta seda eesmärgiga sealt tagasi teenida. Kuid kas meil teaduse riikliku rahastamise puhul on kriteerium, kui palju see toob majandusse tagasi? Pigem mitte,“ märkis Kitt.

Toit, puit ja maavarad

Eesti teadus-, arendus- ja innovatsioonistrateegias „Teadmistepõhine Eesti“ on välja toodud kolm kasvuvaldkonda: tervisetehnoloogiad ja -teenused, info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad ning tõhus ressursikasutus. Robert Kitt tõi aga välja, et Eestil on kolm valdkonda, milles ollakse kindlalt tugevad: toit, puit ja maavarad. Kitti sõnul on võimalik neile kolmele üles ehitada n-ö terviklik vertikaal, millest saab tootmise ehitada üles toorainest kuni lõpptooteni.

Kas tsentraalselt saab planeerida ehk kas riiklikult peaks üldse ette kirjutama, millised on need fookus- või kasvuvaldkonnad? Robert Kitt on seisukohal, et taoline tsentraalne planeerimine ei tööta. „Exceli tabel võib küll näidata õigesti, aga pole kindel, et ta näitab õigeid asju,“ sedastas Kitt oma ettekandes.

Võtame näiteks suurtööstuse. Eestist kadus rasketööstus pärast Nõukogude Liidu lagunemist ning selle taastamine ei näi kuigi võimalik. Sellele väitele tõi Robert Kitt aga vastuargumendiks Balti Laevaremonditehase (BLRT), mis Eesti mõttes kvalifitseerub rasketööstuse elujõuliseks näiteks. BLRT on suur tööandja ja tööstusharu hea näide: nad suudavad pakkuda tööd nii keevitajatele ja disaineritele, mistõttu lõpuks tõuseb ettevõtte antav lisandväärtus väga suureks.

„See ongi see, miks ma ütlen, et tsentraalne planeerimine Eestis ei tööta. Kui võtta objektiivsed kriteeriumid, siis tundub, et metallitööstus ei peaks Eestis töötama – aga töötab ju!“

Teise näitena toob Kitt Eesti puidutööstuse. Avalikkus teab ehk rohkem puitmajadest kui ühest Eesti suurimast ekspordiartiklist. Vähem teatakse aga, et Eesti on väga edukas uksepiitade ja aknalengide tootja. „Ülisuur äri, lisandväärtus väga korralik,“ märkis Kitt ja lisas, et ei peaks häbenema seda, kus juba ollakse edukas. „Eesti ei pea mõtlema, kuidas tuua siia autotööstust, vaid leida oma nišš.“

Kitt on seisukohal, et ei ole vahet, mis on see valdkond, kus suuremat lisandväärtust anda. Kus aga on need valdkonnad, kust taoline lisandväärtusega kasv võiks tulla? Seda on võimatu ennustada, leiab nii Robert Kitt kui ka akadeemik Urmas Varblane. „Need kohad peavad ise tekkima. Jaak Vilole kasvab Tartus terve koolkond ja tekib järjest tugevaid start-up'e. Me ei saa ette dikteerida, et tuleb tegeleda selle või teisega. Tsentraalsed meetmed, et teeme suured investeeringud sinna või sinna, see ei tööta.“

Hariduslikud eneseotsingud peaks ise kinni maksma

See viib aga tagasi Robert Kitti ettekandes kõlanud mõtete juurde teadusse ja arendusse investeerimisest. Römeri endogeenne kasvumudel sedastab: Y=AxKxL ehk majanduse kogutoodang sõltub keerukustaseme (A) ning ressursside (K-kapital ja L-tööjõud) korrutisest. Kitt käis välja mõtte, et keerukustase sõltub majanduse teaduse struktuuride kattuvusest. Ehk mida rohkem kattuvad teaduse ning ettevõtluse tegevusalad, seda rikkam on riik. Näiteks, kui Jaak Vilo käe all tehakse tippteadust ja sellest sünnib palju lisandväärtust loovaid ettevõtteid, siis maksimeeritakse ka riigi rikkust. Kui aga tippteadust ei kommertsialiseerita, siis on paratamatu, et mingi osa lisandväärtusest liigub riigist välja – patentide omanikele.

Tööjõu osas tasuks aga küsida, mis on ülikoolide eesmärk – olla teadusasutus või koolitaja. Pikas perspektiivis peavad ülikoolid tagama hariduse ja kultuuri säilimise ja arengu. Lühikeses perspektiivis on eesmärgid materiaalsed – tagada kvalifitseeritud tööjõud majanduse arenguks. Kitt leidis, et Eesti ei saa valida ühte või teist äärmust – oluline on koolitada majandusele vajalikke spetsialiste ning võimendada innovatsiooni ja tippteadust seal, kus selle alged on juba tekkinud.

Just viimase üle on arutatud ka möödunud aastal välja tulnud teadus- ja arendusnõukogu ehk Gunnar Oki raporti valguses. Raportis tuuakse välja nn sunnismaisuse teema ehk kohustus jääda pärast õpinguid mõneks ajaks Eesti tööturule või kohustada neid, kes suunduvad tööle välismaale, maksma kinni oma õpingud.

Majandusteadlasena ei näe Robert Kitt seda aga nn sunnismaisusena. „Kui me ei julge panna oma kodanikke riski alla, et nad peavad siia jääma, siis miks me oma kodanikele seda haridust üldse pakume?“ Tema hinnangul ei ole mõistlik, kui noored käivad riigi kulul eneseotsingute mõttes õppimas natuke üht, siis teist eriala ja lõpuks ei suudagi tööturul kvalifitseeritud spetsialistina tööle asuda.

„Võib-olla oleks võinud selle raha kulutada mõnele kutsekoolile, et poisid, kes on näiteks mingil põhjusel 8. klassis koolist välja kukkunud, oleks nemad saanud neid koolitada korralikeks tööinimesteks selle asemel.“ Eneseotsingud, reisimine ja on toredad, aga õpingute osas peaks tema hinnangul küsima, kes selle kinni maksab.



Kaelusega Euroopa naarits Hiiumaal.

Liikide kuues väljasuremine - kas ka Eestis?

Igal aastal avastatakse üle maailma sadu uusi taime- ja loomaliike – nende seas taimed, mis sisaldavad võimalikke ravimeid rasketele haigustele ja loomad, kelle insenerioskustest oleks õppida nii mõndagi. Juhtub ka, et äsja leitud liik on avastamisega samal ajal juba hääbumas. Kas väikeses Eestis tasub üldse liikide väljasuremise pärast muretseda?

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: