Neandertallased rajasid maa-aluseid kiviringe ({{commentsTotal}})

Bruniqueli koopa 3D-rekonstruktsioon.
Bruniqueli koopa 3D-rekonstruktsioon. Autor/allikas: Xavier MUTH - Get in Situ, Archéotransfert, Archéovision -SHS-3D, base photographique Pascal Mora

Prantsusmaal Aveyroni orus asuva Bruniqueli koopa kiviringide vanus ulatub enam kui 175 000 aastani, näidates neandertallasi taas taiplike ja koostöövõimeliste olevustega.

Ajakirjas Nature kirjeldatavad stalagmiitidest ehitatud struktuurid leiti õnneliku juhuse läbi juba 1990. aastal, kui Bruno Kowalsczewski – toona vaid 15-aastane poiss – sattus pärast kolm aastat väldanud 30 meetri pikkuse kitsa tunneli kaevamist galeriisse, mis kasvas avaraks koopaks. Ruumi ei ilmestanud vaid iidsed loomaluud ning laest ja põrandast välja kasvavad stalaktiidid ja stalagmiidid. Keegi oli koopa põrandast murdnud lahti sadu stalagmiite ning kuhjanud need kuueks korrapäraseks struktuuriks.

Leid nõudis selgelt elukutseliste arheoloogide tähelepanu. Aastaid hiljem näitas radiosüsinikul põhinev analüüs, et koopa põrandal vedelenud kontide vanus küündib enam kui 50 000 aastani. Kaltsiidikihi alla mattunud stalagmiitseinad pidid olema veelgi vanemad. Uuringud jäid aga 1999. aastal pärast juhtivarheoloogi Francois Rouzaud äkksurma soiku. Koobas vajus kollektiivses teadvuses unustusse.

Mõne aasta eest püüdis koobas Belgia kuningliku loodusteaduste instituudi paleoklimatoloogi Sophie Verheydeni tähelepanu. ''Ma olen innukas koopauurija ja kuulsin sõpradelt puhkuse ajal piirkonnas ringi reisides ühest kummalisest koopast. Nägin ühes kindlusmuuseumis ka sellest tehtud fotot. Kuna tegelen muu hulgas stalagmiitide põhjal kliima rekonstruktsioonide loomisega, hakkasin ma sellele kohe mõtlema ka töises kntekstis. Kui viimaks ise kiviringide ees seisin, teadsin momentaalselt, et saan nende vanuse määrata,'' meenutas Verheyden ERR Novaatorile antud intervjuus.

Naise jaoks oli isegi veidi üllatav, et keegi polnud proovinud seda varem teha. Paleoklimatoloog võttis ühendust oma prantsuse kolleegidega sh stalagmiitide uurimisele spetsialiseeruva Domonique Genty ja arheoloog Jacques Jaubertiga. Teadlased said loa koopa uurimiseks 2013. aastal. Süstemaatilised uuringud algasid kaks aastat hiljem.

''Kui midagi selle juures raskeks pidada, siis oli see just ligipääs. Ma ei ole väga suurt kasvu, aga isegi mina pidin koopasse roomates ühe käe ette ja teise taha panema. Ja otseloomulikult on seal kõik niiske ja märg – märkmikke ja lampe polnud kuhugi panna,'' sõnas paleoklimatoloog. Ent see kõik tasub tema sõnul vaeva ära: ''see koht oleks oma stalagmiitide, stalaktiitide, lombikeste ja tiigikestega maagiline ka ilma nende struktuurideta''.

Suurem osa enam kui 400 murtud stalgamiidist on asetatud koopa põrandale kahes ringis. Neist suurema läbimõõt küündib pea seitsme meetrini. Väiksem ring on umbes kahemeetrise läbimõõduga. Ülejäänud stalagmiidid on kuhjatud nelja seinu meenutavasse hunnikusse. Nõnda on struktuurid kaugelt liiga keerulised, et need oleks saanud tekkida näiteks koopakarude elutegevuse kõrvalproduktina. Lisaks leidus enam kui 120 stalagmiidi tükil punakaid ja musti triipe, mida ei leia kusagilt mujalt koopast. Tegu pidi olema tulega.

Struktuuride vanuse määramiseks analüüsis töörühm stalgamiitide ja neid katva kaltsiidikihi uraani ning tooriumi sisaldust. ''Erinevalt radiosüsiniku meetodist võimaldab see dateerida suhteliselt täpselt isegi kuni 600 000 aasta vanuseid stalagmiite. Bruniqueli koopas ei murtud neid muidugi nii kaua aega tagasi, kuid sellegipoolest rajati struktuurid ligikaudu 174—178 tuhande aasta eest,'' selgitas Verheyden.

Järeldus on muljetavaldav – seni on kõige vanemate üheselt dateeritud struktuuride vanuseks hinnatud vaid 20 000 aastat. Arvestades, et esimesed nüüdisinimesed asusid Euroopat asustama umbes 40 000 aasta eest, pidid selle taga olema suhtelised ürgsed neandertallased, pakkudes taas kinnitust, et tegu polnud tahumatute ja rumalate koopainimestega.

Mõneski mõttes oleks võinud koopainimeseks nimetamist pidada kümnete tuhandete aastate eest isegi komplimendiks. ''Kuna Bruniqueli koobas asub sügaval maa all, pidid struktuurid ehitanud inimesed olema taoliste paikade uurimises vilunud. Näiteks tule kasutamine oli nende jaoks midagi loomulikku, rääkimata rajatud struktuuride keerukusest. Viimaks, kuna seda kõike ei saa väga hästi üksi teha, pidid nad olema ilmselt võimelised ka kõrgetasemeliseks koostööks,'' spekuleeris Verheyden. Seni on koobaste uurimist seostatud vaid nüüdisinimestega.

Paleoklimatoloog nendib, et hetkel jääb ühese vastuseta veel küsimus, mis sundis neandertallasi üleüldse pimedasse koopasse tungima ja seal kiviringe ehitama. Eriti arvestades, et muid jälgi elutegevusest koopast leitud ei ole. Nagu tavaliselt, peavad antropoloogid ja arheoloogid tõenäoliseks põhjuseks kultuurilisi või religioosseid tagamaid – näiteks mõnda rituaali.

Järgmise sammuna plaanib Verheyden kolleegidega uurida täpsemalt kaltsiidikihtide kasvukiirust, mis annaks aimu toona valitsenud kliimatingimusest ning otsida koopa algset sissepääsu. ''Tunnel, mida meie kasutasime, oleks olnud koopakarude ja neandertallaste jaoks selgelt liiga väike,'' sõnas teadlane.



Lepapoidel on emased klassikaliselt isastest suuremad.

Oled sa isane või emane – suurus loeb

Mehed on suuremad kui naised – enamasti. Nii on see vähemalt inimestel ja suuremal hulgal imetajatel. Suudame ju igaüks ette kujutada võimsat hõbeselga või suurte sarvedega põdrapulli. Olukord on vastupidine juhul, kui sa oled putukas – näiteks äädikakärbsete puhul tasub suur olla just emastel.

Robootikavõistlus

Teadusajakirjanikud: huviringid on kõva teaduse poole kaldu

Millistes huviringides võiksid lapsed käia, et neil tekiks huvi ühe või teise teadusvaldkonna vastu? Robootikaring, väikesed loodushuvilised, füüsikaring, IT ring... Kas ja miks paistab huviharidus ühekülgne, kaldu loodus- ja täppisteaduste poole?

Tartu Ülikooli kliinikumi geneetikakeskuse Tallinna filiaali juhataja Riina Žordania ja õde Svetlana Kašnikova 2011. aastal.

Inimgeneetika Eestisse tooja pälvis elutööpreemia

“Minu elus on palju salme, aga refrään on ikka meditsiinigeneetika,” parafraseerib Riina Žordania Eesti filmiklassikat, kui võtab Rakveres Eesti inimesegeneetika ühingu aastakonverentsil vastu elutööpreemia.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: