Tüviraku-uurijad kutsuvad vältima tulemuste üleskiitmist
Uute teadustulemuste kajastamisel laskutakse sageli liialdustesse. Eriti juhul kui tegemist on viimastel aastatel hüppeliselt arenenud valdkondadega nagu tüviraku-uuringud. Rahvusvaheline tüviraku-uuringute selts viitab nüüd oma erialal tegutsevatele teadlastele suunatud juhtnöörides muu hulgas vajadusele võtta oma tulemuste meediakajastuse eest varasemast suuremast vastutus.
Võti paremas suhtluses
''Entusiasm ja optimislikult spekulatsioonid on teadustöö ja innovatsiooni loomulik osa ning võib olla konstruktiivne jõud, mis aitab saada nii rahastust kui ka stimuleerida teadusringkondade kasvu. Pikemat aega kestev üleskiitmist, defineerides seda teaduslikult tõestamatute liialdustena, ei tohiks näha aga tervikuna positiivse jõuna,'' märkis soovituste nimekirja koostada aidanud Alberta ülikooli professor Timothy Caulfield kolleegidega ajakirjas uute eeskirjadega kaasnevalt ajakirjas Science ilmunud kommentaaris.
Tüviraku-uuringute seltsi juhtnöörides tuuakse välja, et meditsiinikirjanduse populaarteaduslik käsitlus on tihti ideaalist kaugel. Sageli liialdatakse potentsiaalset tõusva tuluga. Riske ja kliiniliste rakendustega seonduvaid riske kiputaks seevastu sageli alatähtsustama. Arstides, patsientides ja avalikkuses laiemalt tekkinud põhjendamatuid lootused võivad aga moonutada nii tervishoiupoliitikat kui ka luua viljaka pinnase veel teaduslikult tõestamata teraapiaid pakkuvate ettevõtete turundustööks, mida leidub maailmas tänaseks sadu.
Seejuures viidatakse, et senisest suurem vastutuse tulemuste õiges valguses näitamise eest peaksid võtma ka teadlased ise. Ootus on põhjendatud. Näiteks aasta alguses ilmunud analüüs viitab, et järeldusi positiivsete sõnadega iseloomustavate sõnade osakaal teadusartiklite kokkuvõtetes on alates 1970. aastatest aasta-aastalt meditsiinikirjanduses stabiilselt kasvanud. Negatiivse konnotatsiooniga sõnade osakaal on jäänud aga samaks.
Nii soovitatakse teadlastel muu hulgas tungivalt hoiduda veel retsenseerimise protsessi mitte läbinud töödega kiitlemisest. Alles käimasolevate uuringute puhul tuleb eraldi välja tuua, et nende kliiniline tõhusus pole veel tõestatud ning need võivad osutuda hoopis kahjulikuks.Avaldatud tulemustele õige konteksti andmiseks oleks näiteks kasu nende võrdlemisest juba kliinilisse rakendusse jõudnud teraapiatega. Tulevikku vaatavad väited peavad olema täpsed, ettevaatlikud ja vaoshoitud.
Samuti viidatakse, et teadlaste töö ei tohiks lõppeda ajakirjanikele intervjuu andmisega. Hoolitseda tuleb selle eest, et täpne on nii pressiteate kui ka artiklite sisu ja nõuda vajadusel paranduste tegemist. Kuigi viimase eelduseks on muu hulgas tihedam koostöö ülikooli pressiosakondadega, mängib üha tähtsamat rolli väärarusaamade kummutamises ka sotsiaalmeedia. Kasu tõuseks ka otsesest huvirühmadega – näiteks patsiente ja arste koondavate liitudega – suhtlemisest.
Caulfield nendib kolleegidega, et kuigi teaduskommunikatsioon on olemuslikult kompleksne, võiks kindlatele liialdamisvormidele tähelepanu juhtimine kujutada head lähtepunkti.
Alusuuringud ja kliinilised rakendused
Meediaga suhtlemise osas antavad soovitused moodustavad 27 leheküljel antavatest näpunäidetest ja juhtnööridest vaid väikese osa. Enamus tekstist lahkab patsientide ning tüvirakkude ja embrüote uurimisega seonduvaid eetikaküsimusi, millest osa on muutunud aktuaalseks alles viimastel aastatel toimunud kiirete arengute tõttu.
Nende üheks näiteks on alles selle kuu alguses avaldatud uuring, milles suudeti inimembrüoid elus hoida 13 päeva. Katse kompas riiklike eetikakomisjonide poolt analoogsetele uuringutele seatavat kahe nädala piiri. Eelnevalt polnud embrüote sedavõrd kaua elus hoidmine võimalik tehnilistel põhjustel. Nüüd sõltub see aga pigem ühiskonna arengust.
Sarnaselt võimaluste piire avardanud uued senisest täpsemad genoomi muutmise tehnikad. Kuna ühiskonnas laiemalt pole endiselt konsensust, millal või mis puhul taolisi muudatusi teha võib ning selle ohutuses pole veel veendutud, soovitab selts säilitada võimalus alusuuringuteks, sh geenide muutmist hõlmavateks katseteks. Inimembrüote sarnasel viisil kliinilistes oludes muutmine peab olema aga selgelt keelatud.
Eraldi pühendatakse tähelepanu indutseeritud pluripotentsetele tüvirakkudele, millel on inimembrüotest eraldatavate tüvirakkudega sarnased omadused ja võrreldav arengupotentsiaal. Sisuliselt võimaldas Nobeli preemia vääriline avastus muuta keharakud ükskõik millisteks teisteks keharakkudeks. Tüviraku-uuringute seltsi soovituste kohaselt ei peaks nendega tehtavaid uuringuid reguleerima üldjuhul samadel alustel ja selle võiks jätta uurimisasutuste nagu ülikoolide enda hoolde.
Ettevaatlikum tuleks olla alles tuult tiibadesse saava uurimissuunaga, kus uuritakse indutseeritud tüvirakkude organiseerumist embrüo-sarnasteks struktuurideks. Inimembrüotega tehtavaid katseid iseloomustavat erikohtlemist tuleks rakendada juhul, kui moodustunud struktuuridel on reaalne potentsiaal areneda inimeseks.
Sarnaselt vajavad täiendavat järelvalvet mitokondrite siirdamist hõlmavad katsed. Kuigi protseduuri rakendamine kliinilistes oludes said Suurbritannias möödunud aasta alguses rohelise tule, nendib tüviraku-uuringute selts, et pärilike muudatuste tegemine on sellega potentsiaalselt veel tundmatute riskide tõttu vastuvõetamatu.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa