Ühe Minuti Loeng: kassi nurrust vibroakustilise teraapiani ({{commentsTotal}})

Miks kaslased nurruvad? Ühe võimaliku evolutsioonilise põhjusena kasutavad nad nurru rahulolu väljendamise kõrval ka enda ravimiseks. Eestis on madalsageduslike siinushelide rakendusvõimalusi uuritud 1988. aastast, mis päädis hiljuti seeriatootmisesse läinud vibroakustilise teraapiaseadme loomisega, märgib Tallinna ülikooli Haapsalu tervisedenduse ja taastusravi kompetentsikeskuse vibroakustika ekspert Ivar Vinkel.

Kodukasside, servalite, otselotide ja puumade nurrumise uurimisel on leitud teiste sageduste hulgas intensiivseid 25 ja 50 Hz sagedusi. Need on kaks sagedust, mis enim aitavad kaasa luu kasvule ja luumurdude paranemisele.

Vibroakustilise teraapia pioneeriks võib pidada Norra eripedagoogi ja muusikateraeuti Olav Skillet, kes pani 1980. aastatel massaažilauale ubadega täidetud koti ja kummagile poole sellest kõlarid nii, et need olid vahetus puutekontaktis kotiga. Kui Skille oma muusikateraapia seansside käigus pani lapsed selle koti peale, siis spastiliste laste puhul pani ta tähele spasmolüütilisi toimeid, mis olid kooskõlas tema varem leitud niinimetatud muusika universaalidega.

Aastal 1982 kirjeldas Olav Skille vibroakustilist teraapiat järgmiselt: see on meetod, mille puhul teraapilistel eesmärkidel kasutatakse madalsageduslikke siinushelisid vahemikus 30 – 120 Hz, kombineerituna muusikaga. Ehk siis inimene selle asemel, et ise nurruma õppida, võib heita spetsiaalsele seadmele, millesse konstrueeritud helielementide kaudu saab ta vibratsiooni oma kehasse, lisaks muusika või looduslikud helitaustad oma kõrvadesse.

Õigesti valitud ja õige tugevusega madalsageduslik siinusheli resoneerub organismi omavõnkesagedustega, vereringe ja ainevahetus paranevad.

Uurimuste kohaselt saab vibroakustilist teraapiat rakendada näiteks stressi ja kurnatusega seonduvate tervisevaevuste leevendamiseks, unetuse, ärevushäirete, autismi ja depressiooni ravis, Parkinsonismi ja fibromüalgia ravis, valu, lihaspingete ja hingamisraskuste vähendamiseks ning kõrgenenud vererõhu alandamiseks.

Eestis alustati vibroakustilise teraapia rakendamist ja uurimist 1988. aastal Tallinna Pedagoogikaülikooli terviseuuringute laboris Olav Skille ja professor Saima Tamme juhendamisel. 2014. aastal alustati TERE KK-s vibroakustilise teraapia uue Eesti seadme loomisega. 2015. aastal läbis see suure lamamistooli sarnane voodi rea katsetusi ja leidis äramärkimist Ameerika Tööstusdisainerite Liidu 35-le aastapäevale pühendatud rahvusvahelisel konkursil. Alates 2016. aastast toodetakse seda Eestis SMARTdo OÜ poolt.

Vinkel tutvustab loodud seadet 14. mail Muuseumiöö 2016: Öös on laineid raames Tallinna ülikooli Teadlaste Foorumis kell 21.00-23.00. Enne seda, kell 19.00-20.30 on võimalik kuulata tema loeng/praktikumi ''Loodushelide toimest inimesele ja kasutamisest linnakeskkonnas''. Vajalik on eelregistreerumine.

[Toimetaja märkus: suur osa vibroakustilise teraapia kasulikke mõjusid demonstreerivaid katseid on tehtud väikeste katserühmadega, vähem kui ~30 inimest ning enamikel juhul polnud tegu pimekatsetega.]

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa



Jõulud ei jäta külmaks ka ERR Novaatorit. Jõuluõhtule eelneval kümnel päeval ilmub iga päev Tarmo Soomere jõulukalendrisse „Dekaad“ uus pühadega haakuv fakt, näpunäide või soovitus. Loo nägemiseks liiguta kursor kuupäevale.

teadustöö õigeusu koolide ajaloost
pinged akadeemilise vabaduse ümber
Tööstusdoktorantuur on doktoriõppe erivorm, kus doktorant teeb teadustööd ettevõttele.

Väljavõtted tippülikoolide nõuetest, kuidas teadlased ühiskonda panustavad

Viimaste päevade tulised sõnavõtud teemal kui palju võib ülikool ette kirjutada, keelata või lubada teadlastel teaduspõhist arvamust või ka uuringid väljaspool ülikooli. Sirp tegi ülevaate erinevate maailma tippülikoolide reeglitest, mis ütlevad, millistel alustel võib teadlane oma tööd ühiskonnale anda. Siit on ehk Eesti ülikoolidelgi palju õppida.

Kust pärines Tšeljabinski meteoor?

Meteoorkehad lõhkevad sissetunginud õhu survel

Kosmosest tuleb Maa peale palju kraami, iga päev umbes 60 tonni kosmilist tolmu ja 10 grammist raskemaid meteoorkehi igal aastal umbes 50 000 tonni. Suuri kehi nagu 2013. aasta Tšeljabinski meteoorkeha langeb Maale õnneks suhteliselt harva. Nüüd selgub aga värskest teadustööst, et Maa atmosfäär kaitseb Maa pinda kosmosekivide eest veel paremini, kui seni arvatud.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: