Hiidviiruseid kaitseb immuunsüsteem
Viiruste nomenklatuur ei piirdu enam ammu vaid inimesi haiglavoodisse ja manalateele saatvate haigusetekitajatega. Muu hulgas on tänaseks leitud viirusi, mille suurus on võrreldav bakteritega, viirusi, mis nakatavad teisi viirusi, ja nüüd ka viirusi, millel on oma immuunsüsteem.
Bakterite ja viiruste vahelist piiri ähmastavate hiidviiruste poolt kasutatav süsteem sarnaneb suuresti mõnede bakterite poolt rakendataval kaitsemehhanismile. Viiruse seljatanud bakter lisab oma genoomi viiruste pärilikkusaine lõigu, mis võimaldab viirust kergemini ära tunda ja seega ka selle pärilikkusainet järgmisel kohtumisel kiiremini tükkideks lõigata. Evolutsiooni leitud lahendus on sedavõrd lihtne ja elegantne, et sellest on saanud viimastel aastatel üks rakubioloogide meelepärasemaid tööriistu.
Prantsusmaal asuva Aix-Marseille ülikooli teadlaste töö kinnitab, et evolutsioon on jõudnud sarnase lahenduseni ka viiruste genoomi vormimisel. MIMIVIRE-ks nimetatud kaitsesüsteemiga saavad hiilata mõned mimiviiruste sekka kuuluvad hiidviiruste liigid. Amööbe nakatavad haigustekitajad kasvavad kuni 600 nanomeetri pikkuseks. Kuigi näitaja on võrreldav nähtava valguse lainepikkusega, ületavad mimiviirused oma kasvuga näiteks gripiviiruseid enam kui viis korda.
Esimesed mimiviirused avastati juba 1990. aastate alguses. Nende kaitsemehhanism püüdis aga teadlaste tähelepanu alles hiljuti. Enne seda pidid viroloogid avastama virofaagid – viirused, mis parasiteerivad teistel viirustel. 2008. aastal leiti, et mõned hiidviirused paljundavad end amööbides oma liigikaaslastest aeglasemalt ja nende koopiad ei suuda seda teha enam endise tõhususega. Peagi seostati seda teise amööbides leitud väiksema Sputnikuks nimetatud viirusega. Miniatuurne parasiit kasutas enda paljundamiseks hiidviiruse abi.
Kahe aasta eest märkas Bernard La Scola ja Didier Raoult juhitud töörühm, et teine sarnane virofaag – Zamilon – suudab häirida küll kahe mimiviiruste põlvnemisliini tegevust, kuid mitte kolmanda oma. Hiidviiruseid lähemalt uurides ja nendega täiendavalt katseid tehes leidsid teadlased immuunsete bakteritüvede genoomist parasiidi pärilikkusainet ja seda tükkideks lõigata suutva ensüümi eest vastutava geeni.
MIMIVIRE toimiseks tarvilikke pärilikkusaine lõike teistesse mimiviirustesse siirdades suutsid La Scola ja Raoult väiksemate viiruste vastu immuniseerida ka teiste põlvnemisliinide esindajad.
Kuigi Crispr/Cas9 ja MIMIVIRE on töörühma hinnangul olemuslikult sarnased, pole need siiski täiesti identsed. Sellegipoolest ähmastab see La Scola ja Raoultsi sõnul viirusi bakteritest lahutavat piiri ja tõstab taas tuhast küsimuse, kas viirused on elus, elutud või midagi selle vahepealset. Peale sisseehitatud immuunsüsteemile suudavad mimiviirused valmistada ka veel mitmeid aminohappeid ja keeruka ehitusega valke.
Samuti loodavad teadlased, et see võib pakkuda sarnaselt Crispr/Cas9'le uut tööriista suuremate loomade gneoomi muutmiseks.
Hiidviiruste immuunsüsteemi kirjeldav uurimus ilmus ajakirjas Nature.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa