Mihkel Kama: teadusrahastuse kriisi laastavat mõju aitaksid leevendada noorteadlastele suunatud uurimistoetused ({{commentsTotal}})

Mihkel Kama
Mihkel Kama Autor/allikas: erakogu

Eesti praegune teadusrahastuse seis on sedavõrd kehv, et projekti ebaõnnestumise korral on noorteadlaste võimalus uuesti raha saada nullilähedane, kirjutab Leideni ülikooli astrofüüsik Mihkel Kama. Abi oleks noorteadlastele ja väiksematele uurimisrühmadele suunatud uurimistoetustest, millega saaks Eestisse meelitada ka andekaid doktorante välismaalt.

Kui me räägime sellest, et tahame teha Eestis tugevat teadust ja tippteadust, siis lisaks sellele, et meil on vaja andekaid inimesi, on meil vaja selleks ka raha. Minu üks suuremaid muresid hetkel ongi Eesti riikliku teadusrahastuse olukord.

Kui me mõtleme teadusrahastuse peale laiemalt, siis on meil vaja mõelda kahe aspekti peale. Mis on see kogusumma, mis välja jaotatakse, ja mis on printsiip, mille alusel teadlastele raha antakse. Printsiibiks võib olla näiteks see, et pool rahast on n-ö baasrahastus erinevatele institutsioonidele, garanteerimaks teatud hulgale kvalifitseeritud teadlastele enam-vähem stabiilne töökoht.

Selle baasrahastuse kõrval võivad olla kõrge konkurentsiga prestiižssed grandid tippteaduse tegemiseks, st kui keegi on teinud aastaid teadustööd, jõuab mingi hea avastuseni, mille baasilt saaks tema arvates teha juba midagi suuremat, saab ta taotleda erilisemat rahastust, et palgata lisainimesi ja osta lisatehnikat.

Eestis on need mõlemad mehhanismid olemas, aga rahastuse kogusumma on nii väike, et sellest ei piisa ei baasrahastuseks ega prestiižsseteks grantideks. Hetkel on raha tegelikult nii vähe, et neid suuremaid prestiižeid grante möödunud korral välja ei kuulutatudki. Võib juhtuda, et seda ei toimu ka järgmine kord. Selline krooniline alarahastus viib teatud binaarsuseni.

Kui me kujutame, et meil on haiglas tööl arstid, siis tahame loomulikult, et nad oleksid kõrgel tasemel. Selleks valime arste, keda haiglasse tööle palkame, hoolikalt ja usaldame neid teatud piires. Kui arst töötab intensiivravis ja kaotab kümnest erakorralisest väga raskelt haigest patsiendist kolm, siis teda sellepärast ei vallandata. See on loomulik, et selles vallas on ebaõnnestumisi.

Sama lugu on ka teadusega. Eesti praegune teadusrahastuse seis viib aga selleni, et teadusrühmal või ka nooremal teadlasel, kes töötab võibolla üksinda, on pärast mingi projekti ebaõnnestumist, kuhu ta on investeerinud kaks-kolm aastat ja kust mingi läbimurdvat avastust ei tule, järgmine kord raha saamise võimalus praktiliselt nullifitseeritud. Sellist võimalust pole, sest tal pole kõrge prestiižiga publikatsioone. Tulemusi, mille baasilt teha uusi uuringuid.

See viib lõpuks selleni, et meie katsed luua püramiidile säravat tippu viivad kogu püramiidi vundamendi lagunemiseni. Teadlased lahkuvad Eestist või vähemalt teadusest.

Üks võimalik mehhanism, mis aitaks seda võibolla veidi leevendada, oleks panna igal aastal riiklikus mastaabis kõrvale väike summa, nt 500 000 eurot. Selleks, et teha tõesti stabiilne garanteeritud rahastusmehhanism noortele või vähemalt väga aktiivsetele väikeste teadusrühmade juhtidele. See poleks väga atraktiivne mitte ainult Eesti kodukootud teadlastele, vaid ka laiast maailmast tulnud teadlastele.

Miks laiast maailmast? Maailma teaduse tippkeskustes on tegelikult tohutu doktorikraadiga inimeste üleküllus. Toodetakse väga palju doktorante ülikoolides nagu Yale, Cambridge, kõikjal... Selgelt ülikoolid kõiki neid inimesi ise ei palka, sest ka teaduse karjäärimudel on püramiidikujuline.

Eestis teaduse arengule võiks see olla aga väga hea, kui suudaksime siia meelitada mõned noored maailmakogemusega inimesed, kes on näinud teistsugust akadeemilist kultuuri ja suudaksid siin üles ehitada uurimisrühmi ja ka moodsaid uurimisteemasid.

Arvan, et see 500 000 eurot aastas, kui me sellise rahvusvahelise konkurentsi või grandi looksime, aitaksid seda teha. See on suhteliselt väike summa, millega Eesti n-ö teaduspõhine majandus lõpuks käima tõmmata.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa



Arvuti.Arvuti.
Töö, mis reedab inimese

Kusagil kultuuriruumis liigutab sõnumituuleke tarkusetera, et kui tahad näha inimese tegelikku iseloomu anna talle alkoholi. Alaealistele ja karsklastele peaks sobima versioon, milles peab inimese une pealt üles ajama. Ka siis pidavat avanema võimalus näha ärkvel oldud ajal tähelepaneliku valve all enda teada hoitud ehtsamat palet.

Tartu Ülikooli bioinformaatika professor Jaak Vilo.Tartu Ülikooli bioinformaatika professor Jaak Vilo.
Vilo: riigist sõltub, kas IT-firmadele jagub tehisintellekti arendajaid

Kui veel viie aasta eest soovisid IT-ettevõtted peamiselt programmeerijaid ning tehisintellekti spetsialistide vastu oli huvi leige, siis nüüd otsivad needsamad firmad tikutulega just tehisintellekti arendajaid. Tartu ülikooli bioinformaatika professor Jaak Vilo ültes teadussaates „Labor“, et praegu on riigi valik, kui palju neid tippspetsialiste suudavad ülikoolid koolitada.

Kahte tüüpi mitteväikerakk-kopsuvähk metaboliseerib glükoosi erinevalt. Glükoositransporter GLUT1 (pildil roheline) on kopsu lamerakk-kartsinoomi rakkudes (paremal) palju enam levinud kui kopsu adenokartsinoomi rakkudes (vasakul).Kahte tüüpi mitteväikerakk-kopsuvähk metaboliseerib glükoosi erinevalt. Glükoositransporter GLUT1 (pildil roheline) on kopsu lamerakk-kartsinoomi rakkudes (paremal) palju enam levinud kui kopsu adenokartsinoomi rakkudes (vasakul).
Suhe suhkru ja vähi vahel võib olla arvatust magusam

Texase ülikooli teadlased Dallases leidsid, et teatud tüüpi vähk on suhkrust sõltuvam kui teised. See võib tähendada uut suunda tulevastes ravivõimalustes, kus toitumisalaste muutustega võiks ehk olla võimalik vähi progresseerumist aeglustada.

Arukask (Betula pendula) Soomes.
Maaülikooli teadlased andsid panuse arukase genoomi järjestamisse

Helsingi ülikooli professorite Jarkko Salojärvi ja Jaakko Kangasjärvi teadusrühm, kuhu kuulusid ka Eesti maaülikooli teadlased, avaldas arukase genoomiuuringu tulemused. Kaskede loodusliku kohanemismehhanismi mõistmine lisab uusi teadmisi geenitehnoloogiasse ning metsade biotehnoloogiasse.

WannaCry rünnakut oleks viga siduda ühe üksiku tegijaga.WannaCry rünnakut oleks viga siduda ühe üksiku tegijaga.
Küberekspert lunavararünnakust: tarvis läheks palju suuremat vapustust

Maailmas kümneid tuhandeid arvuteid tabanud WannaCry rünnakut oleks viga seostada vaid ühe organisatsiooni või rühmitusega, leiab küberjulgeoleku ekspert James Scott. Inimeste valvsuse tõstmiseks ja küberhügieeni parandamiseks läheb tarvis aga märksa suuremat vapustust.