Hoolikalt valitud bakterikooslus võib kaitsta alatoitumuse eest
Alatoitumus on maailmas endiselt kuni viieaastaste laste juhtivaks surmapõhjuseks. Kolm uurimust viitavad nüüd, et lapsi võiks toitainete nappuse halvimate tagajärgede eest kaitsta kõhus elava mikroobikoosluse muutmine. Kiirelt juurutatavat valmislahendust tööd siiski veel ei paku.
Eelnevalt on inimeste soolestikku mikrobioomi uurides täheldatud, et tüsedate ning saledate ja normaalkaalus olevate inimeste bakteriaalne koosseis erineb oluliselt. Samuti on leitud, et alatoitumuse all kannatavate laste mikroobikooslus sarnaneb nendest nooremate, kuid piisavalt süüa saanud laste omale. Teisisõnu, laste mikrofloora areng näib alatoitumuse mõjul aeglustuvat sarnaselt nende luustikule ja organitele.
Esimese möödunud nädalal avaldatud töö autorid lootsid esmalt välja selgitada, kas ebaharilik mikroobikooslus on alatoitumuse põhjus või tagajärg. Kuna laste endaga oleks selleks tarvilike katsete tegemine raske ja olemuslikult ka ebaeetiline, võtsid nad Malawis elavatelt tervetelt ja alatoitumuse all kannatavatelt lastelt vaid nende soolestiku mikrofloorast ülevaate andvaid proove. Samad mikroobikooslused pandi kasvama steriliseeritud soolestikuga hiirtes.
Loomade toidulaud oli pärast mikroobikoosluse siirdamist nende toitainete nappuse poolest võrreldav alatoitumuse all kannatavate Malawi laste omaga. Töörühm leidis kontrollitud tingimustes tehtud katsetes, et terveid lapsi iseloomustav ''hea'' mikrobioom võimaldas kasvada hiirtel oma liigikaaslastest suuremaks.
Washingtoni ülikooli meditsiinikooli teadlased eesotsas Jeffrey Gordoniga ei peatunud aga seal. Töörühm otsustas kindlaks teha, kas kasuliku mikroobikoosluse moodustavad bakterid suudavad ''halbadest'' mikroobidest võitu saada või täita vabu ökoloogilisi nišše. Kui inimeste puhul oleks selleks vaja olnud appi võtta rooja siirdamine, siis hiired söövad juba loomupäraselt teiste väljaheiteid. Nõnda tuli erineva mikrobioomiga loomad panna elama vaid samasse puuri.
Töörühm leidiski, et ''ebatäiusliku'' mikrobioomiga loomade bakterikooslus hakkas seepeale muutuma, millel oli positiivne mõju ka nende kasvule.
Sarnase järelduseni jõudsid Prantsusmaal asuva ENS Lyon'i teadlased, kes uurisid soolestiku mikroobikoosluse puudumise mõju loomade kasvule. Seekord näisid bakterid seda tegevat teisese insuliinisarnase kasvufaktori IGF-1 kaudu. Kuigi nii tavapärase mikrobioomi kui ka vaid ühe bakteriliigi poolt koloniseeritud loomade organism tootis esmast kasvufaktorit võrdses koguses, vallandus selle tagajärjel IGF-1 viimaste puhul vähem.
Normaalset kasvu aitas taastada täiendav kasvufaktori manustamine. Mikrobioomi hoolikamalt uurides leidsid nad, et kasvuhormooni hulka aitas tõsta ka vähemalt üks laktobatsillide hulka kuuluv bakteriliik.
Gordon tegi kolleegidega aga ka teise katse. Seekord rajanes see tähelepanekul, et võrreldes alatoitunud Malawi laste emadega sisaldab normaalselt arenenud laste emade rinnapiim rohkem siaalhapet. Senise arusaama kohaselt mängib see olulist rolli näiteks imikute aju arengu juures. Eksperimente tehti taas Malawi lastele iseloomuliku mikrofloora ja võrreldava toidulauaga hiirtega. Seekord said mõned loomad aga lisaks ka lehmapiimast eraldatud või imikute toidusegus leiduvat siaalhapet.
Seekord tunnistas töörühm, kuidas suuremaks kasvasid täiendavalt siaalhapet saanud loomad. Samas ei avaldanud see aga mingit mõju, kui hiirte soolestik oli eelnevalt bakteritest puhtaks pühitud.
Kuigi tulemused viitavad seega, et alatoitumuse kahjulikku mõju on potentsiaalselt võimalik laste mikroobikoosluse muutmisega, näiteks toidulaua siaalhappega täiendamise kaudu, pehmendada, hoiatavad töörühmad, et enne konkreetsete soovituste andmist tuleb teha veel täiendavaid alusuuringuid. Näiteks võivad lisandite mõjul hakata vohama ka ''kahjulikud'' bakterid, mis võivad viia ülekaalulisuse ja tekitada sooltes põletikku.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa