Teadlased leidsid üksildustunnet põhjustavad ajurakud
Inimesed on sotsiaalsed elukad. Pikaajaline kontakti puudumine teiste omasugustega teeb südame sandiks ja ajendab meeleheitlikele tegudele. Rühm neuroteadlasi on nüüd hiirtega tehtud katsetes tuvastanud rühma ajurakke, mis näivad mängivat kandvat rolli üksildustunde tekitamises.
''Tegelikult oli tegu suhteliselt juhusliku avastusega. Uurisime seda piirkonda hoopis teisel põhjusel. Tahtsime teada, kas sellel on mingi seos uimastite väärkasutamisega. Katsete käigus leidsime aga üllatavalt, et sealsetele dopamiini neuronitele ei avalda mõju mitte kokaiin, vaid loomade sotsiaalne isoleeritus. See oli lihtsalt üks katseprotokolli osa,'' meenutas Gillian Matthews, Massachussetsi tehnoloogiainstituudis resideeriv neuroteadlane.
Katsete põhjal asuvad üksildustunde-sarnast olekut esile kutsuvad ajurakud organi tagaosas, dorsaalses raphe tuumas. ''Tegu on meie teada esimese korraga, kui keegi on üksildustunde neuraalset alusainet teaduskirjanduses kirjeldanud,'' lisas ajuteadlane. Seni on raphe tuum olnud tuntud pigem oma serotoniini tootvate neuronite poolest. Virgatsaine mängib teadaolevalt rolli motivatsiooni tekitamises ning on üks sihtmärke depressiooni ja tujuhäirete ravimisel.
Sealsamas asuvatele dopamiini sünteesivatele neuronitele polnud aga seni erilist tähelepanu pööratud. Dopamiin on peamiselt tuntud seoses motoorika, motivatsiooni ja naudingute kujunemisega ''Suurem osa seda sünteesivatest ajurakkudest asuvad aju eesosas. [...] Sealseid suhteliselt hästi uuritud rühmi on seostatud varem sotsiaalsest kontaktist lähtuva naudinguga. See pani meid dopamiinisüsteemi poole vaatama, kuid tundub, et raphe tuuma neuronitel on veidi teistsugune funktsionaalne ülesanne,'' selgitas Matthews.
''Arvame, et need ajurakud aktiveeruvad ja on vajalikud ainult siis, kui loom on teistest isoleeritud ehk seisundis, kus ta tõepoolest sotsiaalset kontakti vajab. Kui me need sunniviisiliselt taolises olukorras vaikima sundisime, siis polnud neil enam motivatsiooni seda otsida, mida tavaliselt näha võib,'' laiendas ajuteadlane.
Neuronitepopulatsiooni edasine uurimine võiks anda vihjeid mitmete sotsiaalsete häirete ravimiseks. ''See aitab meil paremini mõista, kuidas aju sotsiaalset käitumist reguleerib ja mis seda motiveerib. On mitmeid neuropsühhiaatrilisi häireid, mille üheks sümptomiks on sotsiaalsed vajakajäämised. Näiteks autismi puhul eriti on ebapiisavat sotsiaalset motivatsiooni peetud üheks peamiseks teguriks, miks see avaldub,'' mõtiskles Matthews. Samas nendib ta, et hiirte puhul tehtud tähelepanekute inimestele laiendamisel tuleb olla ettevaatlik.
''Kuid siiski on mitmeid paralleele. Paljud meid huvitavad neuronivõrgustikud on olemas nii hiirtel kui ka inimestel. Eriti võib öelda seda dopamiinisüsteemi kohta. Lisaks leidub psühholoogias massiliselt kirjandust inimeste vajaduse kohta kuhugi kuuluda ja sotsiaalseid kontakte säilitada. Sama võib öelda hiirte kohta,'' sõnas ajuteadlane. Näiteks valivad nad võimaluse korral alati puuri, kus on juba mõni nende liigikaaslane.
''Otseloomulikult tahaksime ka inimeste puhul nende ajurakkude rolli otseselt uurida, kuid selleks peame ootama, kuni tehnoloogia areneb. Raphe tuum asub suhteliselt sügaval ajus, on suhteliselt väike ja seal leidub väga mitmeid rakutüüpe,'' nentis ajuteadlane. Hiirte uurimisel tulid appi optogeneetika poolt pakutavad võimalused. On aga kaheldav, et teadlastel lubatakse kunagi puhtalt alusuuringuteks inimeste aju valitud osi viiruste ja vetikageenide abil valgustundlikuks muuta, et seal asuvaid ajurakke seejärel oma suva järgi tööle panna.
Muu hulgas leidsid MIT ajuteadlased hiirtega tehtud katsetes, et kõige rängem mõju näis olevat isolatsioonil hiirtekarjade nn alfa- või domineerivatele isastele. ''Kuna hiirekarjas valitseb alati kindel hierarhia, siis on meil võimalik öelda midagi nende sotsiaalsete suhete kvaliteedi kohta, kuigi me ei saa end otseselt hiirte käpadesse panna. Domineerivate isaste elu on puuris tunduvalt lõbusam kui alamatel, kes saavad võitlustes sagedamini peksa ja pääsevad harvemini toidu juurde,'' selgitas Matthews. Nõnda kaotavad nad ka sotsiaalse keskkonna muutmisel kõige rohkem positiivset.
Hiirte üksildustunnet aitas leevendada nii nende taas liigikaaslaste juurde paigutamine kui ka üksildustunne taga olevate ajurakkude tegevuse pärssimine. Üksindust tundvad inimesed aga taas optogeneetika eripärade tõttu taas viimasele vähemalt lähitulevikus loota ei saa. Evolutsioonilises mõttes poleks see aga ilmselgelt ka tark.
Kuidas teadlased dorsaalse raphe tuuma dopamiini neuroneid üksildustundega seostasid?
1) Teistest eraldatud hiirte raphe tuuma ajurakkude vahelised ühendused olid isolatsiooni
lõpuks oluliselt tugevamad
2) Mida suurem oli ajuosas nähtud ajurakkude elektriline aktiivsus, seda suurem oli hiirte
tahe teiste hiirtega sotsialiseeruda
3) Neuronite kunstlik aktiveerimine pani isegi teistega pidevalt koos olnud hiired
liigikaaslastega suuremat kontakti otsima
4) Piirkonna ajurakkude vaigistamine muutis hiired isolatsioonist tingitud üksildustunde-
laadse seisundi suhtes immuunseks
5) Neuronite vaid kindlas ruumis aktiveerimine pani hiired seda hiljem vältima – kogemus
oli ebameeldiv