Haridusekspert räägib, kuidas mõõdetakse Eesti hariduse tervist
Nädala alguses ütles Praxise analüütik Hanna-Stella Haaristo, et ainult PISA testi tulemuste põhjal ei saa kujundada hariduspoliitikat. ERR Novaator usutles haridus- ja teadusministeeriumi analüüsiosakonna juhatajat Aune Valku, kes rääkis, kuidas haridussüsteemi toimivust mõõdetakse ning kuidas sellest lähtuvalt tehtud otsused välja paistavad.
Kvantitatiivsed uuringud, nagu näiteks PISA test, kirjeldavad rahvusvahelises võrdluses, kui hästi saavad õpilased hakkama näiteks põhioskustes. „See on kindlasti nende pluss,“ nendib Valk. Miinus on aga see, et need mõõdavad just neid konkreetseid asju, kuid mitte enamat, lisab ta.
Seega vajatakse enam kriteeriume, millega hinnata haridussüsteemi ja -poliitika toimuvust, märgib Valk.
Riigi tasandi näitajad on kokku lepitud Eesti elukestva õppe strateegias ning nende edenemist saab jälgida HaridusSilmas, kus hariduse tulemuslikkuse alajaotuses on võimalik jälgida paljude näitajate seisu ka kooli ja kohaliku omavalitsuse tasandil. PISA testi ja teiste õpitulemusi mõõtvate näitajate kõrval on seal ka näitajad katkestamise, edasi õppimise ja selle edukuse kohta. Samuti hariduse korraldamise tõhususe kohta. www.haridussilm.ee
Eesti hariduspoliitikat peegeldab kõige paremini „Elukestva õppe strateegia 2020“. Selles on antud viis olulist eesmärki, milles väljendub, mida Eesti hariduses oluliseks peetakse:
- muutunud õpikäsitus;
- pädevad ja motiveeritud õpetajad ja koolijuhid;
- elukestva õppe võimaluste ja töömaailma vajaduste vastavus;
- digipööre elukestvas õppes;
- võrdsed võimalused elukestvaks õppeks ja õppes osaluse kasv.
Üks asi, mida iga inimene vast kõige enam märkab, on koolivõrgu korrastamine ehk see, kui mõnel pool suletakse kool ning selle asemele tuleb näiteks riigigümnaasium.
Muudatus, mida tavainimene ei pruugi märgata on näiteks õpetajakoolituse muutumine, mis samm sammult väljendub muutuvas õpikäsituses. See võtab aega ning selle mõjud avalduvad aastate pärast. Üks selline visalt tulev muutus on viimasel ajal mõttevahetust tekitanud üldpädevuste küsimus: kui palju pööratakse meie õppekavades tähelepanu sotsiaalsete oskuste, loovuse, ettevõtlikkuse ja teiste ülekantavate oskuste arendamisele?
Hariduspsühholoog Grete Arro rääkis „Terevisioonis“, et küsimus on selles, kui palju suudetakse teha korraga kaht asja: õpetada hästi ainealaseid teadmisi ja samal ajal arendada lastes loovust, sotsiaalseid oskusi ja kriitilist mõtlemist.
Aune Valgu sõnul on juba kümme aastat olnud sotsiaalsed oskused kirjutatud üldpädevustena sisse ka õppekavadesse. „Kohati tundub, et head aineteadmised ja üldiste oskuste omandamine on omavahel vastuolus. Või vähemalt on osadel õpetajatel selline taju, et kui nad järgivad ranget distsipliini ja kasutavad vanemaid meetodeid, kus tuleb fakte rangelt ära õppida, siis on tagatud paremad teadmised. Ja teatud juhtudel võib neil olla õigus,“ selgitab Valk. Näiteks on suurema autoritaarsusega võrreldes teiste Põhjamaadega seletatud Soome haridusedu ja selle vähenemisega selle edu vähenemist.
Samas sõltub palju ka lastest. Seda viimast fakti toetab ka möödunud aastal ilmunud Eve Kikase ja tema kolleegide teadusartikkel, milles rõhutati, et õpihuvilistele lastele sobivad paremini tänapäevased mängulisemad aktiivõppe meetodid, samas kehvema õpihuviga lastele sobivad paremini rangemat korda eeldavad õpimeetodid, mis aga õpetavad vähem sotsiaalseid oskusi.
„Raske on panna õpilasi rääkima ja arutama, kui neil puuduvad algteadmised,“ sedastab Aune Valk.
Järgnevad aastad aga toovad ka Eesti hariduspoliitikas kaasa just suurema tähelepanu üldpädevuste arendamisele ja mõõtmisele. Kavas on välja töötada elektroonsed vahendid erinevate üldpädevuste mõõtmiseks alates juba algkoolist.
Riik hakkab senisest ulatuslikumalt analüüsima rahulolu haridusega
Haridus- ja teadusministeerium hakkab koostöös Tartu ülikooliga välja töötama mõõtevahendeid, mis võimaldavad hinnata õppurite, õpetajate ja teiste osapoolte rahulolu üld-, kutse-, kõrgharidus- ning täiskasvanute õppega.
Kõigepealt luuakse rahulolu hindamise kontseptsioon, sest nii suuremahuline mõõtmine peab põhinema rahvusvaheliselt tunnustatud teadustulemustel ning eri riikide headel kogemustel. Kontseptsioon on plaanis saada valmis aprillis-mais ning küsimustikud 2016. aasta lõpuks. Esimesed hindamised toimuvad järgmisel aastal.
Eesmärk on hinnata õppijate, lapsevanemate, õpetajate (sh õppejõud ja koolitajad) ning vilistlaste ja tööandjate rahulolu hariduse eri aspektidega – kuidas vastavad õppe sisu ja saavutatud tulemused ootustele, kuidas toetavad koolid elukestvaks õppeks vajalikke oskusi ja hoiakuid, milline on tagasiside õpikeskkonna, sotsiaalsete suhete ja tugiteenuste kohta.
Rahulolu üleriigiline mõõtmine annab võrreldavat tagasisidet nii koolidele, koolipidajatele, õpilastele kui ka vanematele.
Aune Valgu sõnul aitab rahulolu hindamine märgata õppeasutuste tugevusi ja ka arendamist vajavaid külgi. „Eesti ühiskonnale ja majandusele on oluline, et inimesed õpiks. Arengud tehnoloogias ning majanduses eeldavad enda pidevat harimist ning selle eeldus on haridussüsteem, mis toetab huvi õppimise vastu. Näiteks tööandjate ja vilistlaste tagasiside aitab parandada koolides antavate oskuste vastavust tööturu ootustele,“ rõhutas Aune Valk.
Taustaküsimustikud riigieksamite juures
Eelmisel aastal toimus rahulolu mõõtmise pilootprojekt üldhariduskoolides. Matemaatika ja eesti keele teise keelena põhikooli lõpueksami ning gümnaasiumi riigieksami sooritajad ja nende õpetajad täitsid küsimustikke, mis andsid infot, millised on õpilaste hinnangud suhetele kaasõpilastega, rahulolu õpetajatega ning arvamused kooli kohta. Samuti seda, kuidas need hinnangud on seotud eksamitulemustega.
Küsitlustulemuste analüüsid näitavad, milliste valdkondadega on õpilased rahul ja millistega pigem mitte. Näiteks 56 protsenti õpilastest oli ühtviisi rahul nii oma kooliga üldiselt kui ka õpetajate ja kaasõpilastega.
Tulemused kinnitasid, et õpilaste rahulolu on seotud nende hakkamasaamisega koolis. Madal rahulolu kooli ja õpetajatega on seotud madalamate õpitulemustega. Rahulolu hindamine annab koolidele väärtuslikku tagasisidet õpilaste toimetuleku kohta, kooli tugevuste ja kitsaskohtade kohta.
Eksamitele ja tasemetöödele lisatakse ka edaspidi taustaküsimustikke, et uurida õpikogemusi ja õpetamispraktikaid eksamiaines ning saada infot kooli õpikeskkonna kohta ja mõista nende seoseid õpitulemustega.