Viive-Riina Ruus: eesti keele staatus ühiskonnas peaks paranema
Eesti keele staatus ei sõltu üksnes koolist või emakeeleõpetajatest, vaid sellest, milline on keele sotsiaal-kultuuriline roll ja tähtsus, leiab haridusteadlane ja Tallinna ülikooli emeriitprofessor Viive-Riina Ruus.
ERR Novaator palus Viive-Riina Ruusil süüvida juba varem kajastatud Tartu ja Tallinna ülikooli keeleteadlaste korraldatud üliõpilaste eesti keele oskuse taseme kordusuuringu tulemustesse ning arutleda ilmnevate kitsaskohtade ja võimaluste üle (kõrg)hariduses laiemalt.
Esmakursuslaste eesti keele oskus
Uuringus väidetakse, et põhikooliõpilaste lõpueksami keskmised tulemused on aastatega halvenenud, ning selles nähakse märki kirjaoskuse ja üldise keelepädevuse nõrgenemisest. See tõdemus tekitab ärevust ja õigustatud kartust, et tulevaste üliõpilaste keeleoskuse tase üha langeb.
Asjaolu, et 2010. aasta uuringu üldtulemused ei erine statistilises mõttes 2015. aasta tulemustest (vastavalt 56,98 ja 56,94 punkti), annab alust järelduseks, et meie kõrgkoolide esmakursuslaste eesti keele oskus on viie aasta kestel püsinud üsna stabiilsena. Siiski pälvib tähelepanu, et tulemuste hajuvus on sel ajavahemikul suurenenud, mis kõneleb sellest, et oskuste tase on hakanud polariseeruma.
Seejuures on oluline tähele panna positiivset nihet: võrreldes 2015. aastaga oli aastal 2010 suurem nii nõrga keeleoskusega (oli 43%, nüüd 40%) üliõpilaste kui ka tippsooritajate (oli 20%, nüüd 30%) osakaal.
Negatiivsetest trendidest tuleb esile tagasilangus suulise teksti mõistmises: sama ülesande eest saadi 2010. aastal keskmiselt 53,9 ja 2015. aastal 38,9 punkti. Tekkinud on ka märgatav erinevus üliõpilaste suhtumises: aastal 2015 oli rohkem neid, kes jätsid testi pooleli, lisaks oli raskem leida üliõpilasi, kes ülepea soostuksid testi täitma.
Näib, et tulemuste tõlgendamisel oleks vajalik neid kõrvutada teiste Eestis tehtud uuringutega ja näiteks analüüsida, kui tõenäoline võib olla seos eesti keele staatuse halvenemisega. Kui 2012. aasta uuringu andmetel oli 41 protsenti noortest valmis andma oma tulevastele lastele ingliskeelse hariduse ja sel seisukohal on seos samade noorte arvamusega, et nende tulevaste laste täiskasvanuks saamise ajal ei ole eesti keelel tööelus praktilist tähtsust (sellest kirjutab lähemalt Martin Ehala “Inimarengu aruandes 2014/2015”), siis on üsna ootuspärane, et eesti keele pädevust kontrollivat testi ignoreeritakse.
Kuulamisvõime taandumine
Uuring osutab suurele tagasilangusele esmakursuslaste suutlikkuses loengus kuuldut reprodutseerida. Autorid nendivad, et see võib olla seletatav asjaoluga, et testi sooritajatele kuulamiseks antud tekst, mis oli viis aastat tagasi aktuaalne, pole seda enam nüüd. Ent uurimismetoodilistele probleemidele vaatamata tekib ikkagi küsimus sellest, kas valimisse sattunud üliõpilaskond, kellest üle poole suudab kuuldud tekstist talletada ainult üksikuid detaile, on ikka kõrgkooliküps ning mis on selle kehva valmiduse põhjus(ed).
Nüüdisaja pedagoogikas kiputakse loengut üldiselt halvustama (kuigi ülikoolidel on sajanditepikkune ajalugu loenguvormi kasutamisel), pidades seda passiivseks õppemeetodiks. Ka kõrgkoolipedagoogikas rõhutatakse, et loeng on iganenud töövorm ja tuleks asendada aktiivsete meetoditega, mille abil õppija peaaegu ei satugi passiivse kuulaja rolli.
Kogu tänapäeva kommunikatiivne keskkond töötab sel viisil, et ei osata tähelepanelikult kuulata vähegi pikemaid verbaalseid tekste.
Muutunud on väidetavalt ka kommunikatsiooniharjumused: korraga on töös mitu meediakanalit, tähelepanu pole keskendatud ühe allika konkreetsele sisule ja nii edasi.
Põletav küsimus on infoühiskonnas ka visuaalkultuuri esiletõus ja kirjakultuuri rikastumine erinevate vormidega (vt lähemalt Indrek Ibruse artiklit “Inimarengu aruandes 2014/2015”). Seega on selge, et noorte eesti keele ja kommunikatsioonipädevuste muutumise kirjeldamine vajab laiahaardelisi ja metoodiliselt rikkamaid kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid uuringuid, mis hõlmaksid suhtluspädevuse kõiki komponente ja nendevahelisi seoseid.
Arvestades suhtluse üleilmastumist on eriti soovitatav teha rahvusvahelisi võrdlusuuringuid. Kõige selle eeldus on aga uurimisproblemaatika laiendamine ja süvendamine.
Vaadeldav uuring ei võtnud fookusse rääkimist, nagu ka mitte kirjutamist ja lugemist – näiteks, milline on üldse noorte lugemisrepertuaar, sealhulgas sotsiaalvõrgustikes? – ning eriti kuulamist ei võimaldanud süvitsi uurida suhteliselt vähenõudlik uurimismetoodiline repertuaar. Peatähelepanu oli õigekeelsusel ja ses osas oli olukord enam-vähem rahuldav.
Kasvatusteaduste tudengite eesti keele oskus
Uuringu kokkuvõttes sedastatakse, et testitulemused olid paremad õigusteaduse ja humanitaarteaduste üliõpilaste hulgas (vastavalt 72 ja 65 punkti 100-st) ning kehvemad kasvatusteaduste üliõpilaste hulgas (52 punkti), ent ometi on selles valdkonnas keeleoskus eriti tähtis.
Nõustun täielikult oskuse tähtsusse puutuva väitega, kuid kasvatusteaduste üliõpilaste soorituse kohta tekkis paar küsimust. Esiteks, kas valim (17 tudengit) on ikka piisav kaugeleulatuvate järelduste tegemiseks? Kahtlen selles. Teiseks, kas valim hõlmas peale klassiõpetajaks õppijate ka põhikooli mitme aine õpetajaks ja gümnaasiumiõpetajaks pürgijaid ning neid, kelle eriala on puhtalt kasvatusteadused (õpetajakutset omandamata)?
Eesti õpetajate koolitamise süsteem lubab arvata, et valimis olid ülekaalus klassiõpetajad. Ma ei taha väita, et nende kirjaoskus poleks ülitähtis, ent mulle näib, et olukord olnuks veelgi kurjakuulutavam, kui selline madal tase iseloomustaks ka meie gümnaasiumiõpetajaid.
Õpetajate oskused
Huvipakkuv on keeleoskuste uuringu andmete võrdlemine teiste meile kättesaadavate uuringute tulemustega (näiteks uurimusega õpetajahariduse perspektiivist Riigikogu Toimetiste 31. numbris).
Tänu rahvusvahelisele täiskasvanute oskuste uuringule akronüümiga PIAAC, mille käigus mõõdeti 24 riigi 16–65-aastaste inimeste infotöötlusoskusi (funktsionaalset lugemisoskust, matemaatilist kirjaoskust ja probleemilahendusoskusi tehnoloogiarikkas keskkonnas), on meil ülevaade ka Eesti õpetajate vastavatest oskustest. Neid on põhjalikumalt tutvustanud uuringu Eesti koordinaator Aune Valk.
Üldhariduskooli õpetajatest (valimis oli 132 õpetajat) 60 protsenti oli lõpetanud haridusteaduse eriala või läbinud õpetajakoolituse. PIAAC tõi esile, et Eesti haridus- ja kasvatusteaduste ning õpetajakoolituse lõpetanute funktsionaalne lugemisoskus on uuringus osalenud riikide seas üks kehvemaid, kusjuures nooremate õpetajate tulemus oli viletsam kui vanemaealiste oma.
Eesti piires on just õpetajakoolituse ja haridusteaduste eriala lõpetajate funktsionaalse lugemisoskuse ja matemaatilise kirjaoskuse keskmised tulemused kõige nõrgemad, kui võrrelda neid kõrgharitud inimestega teistelt erialadelt.
Murelikuks teeb Eesti õpetajakoolituse lõpetanute suur osakaal nende seas, kelle probleemilahenduse oskused tehnoloogiarikkas keskkonnas on väga halvad (allpool esimest taset), kusjuures heade oskustega inimeste osakaal on võrdluses teiste riikidega Eestis samuti kõige väiksem.
Lihtsustatult väljendudes tuleb tõdeda, et Eesti koolides õpetavad keskeltläbi tagasihoidliku kirjaoskusega inimesed, kes ei suuda kõrgtasemel lugeda, probleeme lahendada ega matemaatiliselt mõtelda.
Seega on ootuspärane, et koolijuhid kaebavad heade õpetajate vähesuse üle. Paraku kahaneb aasta-aastalt soov tulla õppima õpetajakoolitusse. Paljudel juhtudel on tehtud valik selle kasuks pigem seetõttu, et esimesena eelistatud erialale ei saadud sisse – õpetajakoolitus tundub olevat kõige lihtsam tee kõrghariduse ja magistrikraadini.
Maailmapraktikast on teada, et tulemuslikes haridussüsteemides seatakse õpetajakoolituse läbimise eeltingimuseks kandidaadi kuulumine keskhariduse lõpetajate kohordi parimate hulka. Hongkongis ja Singapuris tulevad õpetajaks pürgijad 30 protsendi, Soomes 10 protsendi ja Lõuna-Koreas isegi 5 protsendi parima gümnasisti seast.
Õpetajaameti staatus ühiskonnas on kahtlemata seotud ka õpetajate tasustamisega. Eesti paistab OECD riikide seas praegu silma õpetajate madalaima palgataseme poolest (vt OECD haridusindikaatorite 2015. aasta kogumikku “EAG: OECD Indicators”).
Kuidas mobiliseerida ühiskonda eesti keele ja kultuuri edendamiseks?
Artikli aluseks olev ülikoolide esmakursuslaste eesti keele oskuse uuring tekitas niisiis rohkesti küsimusi ja vastupandamatu igatsuse laiaulatuslike, süvitsi minevate (meta)uuringute järele. Vaja oleks kõrvutada olemasolevaid andmeid, teha nende põhjal järeldusi eesti (suhtlus)kultuuri seisundi kohta ning anda praktilisi soovitusi selle hoidmiseks ja rikastamiseks, sealhulgas selle valdkonna poliitika kujundamiseks.
Kahtlemata on haridusel siinkohal kandev roll, kuid sirgjoonelistest soovitustest koolile või emakeeleõpetajale ei piisa.
Uuringu põhjal tohib ehk väita, et kui tudengid tunnevad õigekeelsust hästi, on kool või emakeeleõpetaja saanud oma tööga hakkama vähemalt rahuldavalt. Kuid ühiskonnas valitsev kommunikatiivne kultuur tervikuna ei ole kooli, ülikooli ega ministeeriumi kontrolli all, vaid on kooskõlas üldiste sotsiaal-kultuuriliste suundumustega. Seega peaksime mõtlema, mil moel on võimalik ühiskond kaasa tõmmata eesti keele ja kultuuri edendamisse.
Toimetaja: Signe Opermann, Tartu ülikool