Seis Läänemeres: viigerhüljes on kadumas, hallhüljes püsib ({{commentsTotal}})

Viigerhülge poeg. Autor: Shawn Dahle/ Wikimedia Commons

Mida näitab keskkonna kohta see, kui tippkiskjaks peetava liigi asurkonna suurus on meres kõigest sajandiga kuni 95 protsenti kahanenud? Tartu ülikooli loodusmuuseumi sarjas "Õhtu loodusteadlasega" esinenud loomaökoloog Mart Jüssi võttis vaatluse alla põhjused, miks viigerhüljes on Läänemerest kadumas.

Meile koduses Läänemeres elab kokku kolm hülgeliiki: hallhüljes, randal ja viigerhüljes. Alles hiljuti aasta loomana kilbile tõstetud viigrite elu käib praegu üsna kurvasti. Juba veerand sajandit hülgeid uurinud Mart Jüssi sõnul on viigerhüljes ehk rahvakeeli vigri arktilise loomuga ning vajab elu jätkamiseks jäätuvaid meresid. Paraku pole viimaste kümnendite vaikselt kerkivad temperatuurid ja kahanev jääkate neile hõlpu toonud.

Kui maailmas hinnati viigerhülge arvu möödunud kümnendil 5-7 miljonile isendile, siis Läänemeres toimus mereressursside kasutamise ja keskkonnaseisundi muutuste tõttu 20. sajandi jooksul nende arvukuse tervelt kolmekümnekordne langus. Ränk saatus liigile, kelle evolutsioon on kestnud 20 miljonit aastat ja kelle jõudmine Läänemerre umbkaudu 10 000 aastat tagasi tõi seda kanti asustama ka inimese ehk otse öeldes – meie hülgeküttidest esivanemad.

Põhjuseid viigrite populatsiooni kahanemiseks on mitmeid. Ühest küljest on hakanud nappima paljunemiseks sobivaid jääolusid ning sestap on Soome lahes elavad viigerhülged sunnitud pelgupaika otsima lahe idaosast. Erinevalt hallhülgest nemad rannal poegida ei saa. Vaatlused näitavad, et inimpelglik viiger võib parema paiga puududes asuda elama koguni linna: nõnda paljastavad raadiomärgised ühe isendi asumise Kroonlinna tehissaarel, mis ometi jääb mitmerealise autotee vahetusse lähedusse.

Punasega kukkuv kõver tähistab Soome lahe viigerhüljeste populatsioonikollapsit, mis on toimunud kõigest mõnekümne aastaga. (Foto: Sven Paulus / ERR Novaator)

Olukorrale lisab tumedamat tooni tõik, et Soome lahe idaosa pole just puhtaima keskkonnaga kant. Aga samas on seal poegmiseks hädavajalik jääpind. “Praeguse soojenemise jätkumine tähendaks seda, et viiekümne aasta pärast on Läänemeres ainus jääga kaetud koht Botnia laht. Kas see tähendaks, et vimmased viigrid peaks sinna kolima,” jättis Jüssi küsimuse õhku.

Tema sõnul on viimaste dekaadide teadus toonud hüljeste bioloogia kohta head infot ning tänaseks on pilt üsna terviklik, ehkki avastamisruumi veel jätkub. Oma osa on siin mängida ka innovatsioonil. Kui näiteks maa peal elavaid loomi seiravad teadlased saavad GPS-i signaali lihtsalt kätte, siis hülgeuurijad pidid pead kokku panema ning leiutama GPS-seadme, mis töötaks ka sukelduvate loomade puhul. Taolise jälgijaga varustatud hülged annavad lisaks väärtuslikku infot mere temperatuuri, rõhu ehk sukeldumissügavuse, vee soolsuse ning muu vajaliku kohta.

Hülged tippkiskjatena annavad infot selle kohta, millised protsessid merekeskkonnas tegelikult toimuvad. Näiteks Fääri saartel täheldati möödunud sajandil laste tähelepanuhäirete sagenemist. Uurimine selgitas, et inimeste poolt keskkonda paisatud mürgid jõuavad läbi kalade hüljesteni, mõjutades nende tervist ja sigimisvõimet. Paraku ei ole ainult hülged selles ahelas viimaseks lüliks ning osa raskemetallidest jõuab ka inimorganismi. Loomaökoloogi sõnul oli hüljes siinkohal eelhoiataja ning pärast seda juhtumit hakati keskkonnamürkidele ja toiduohutusele suuremat tähelepanu pöörama.

Omaette murekohaks lisaks hüljeste populatsiooni kahanemisele uued, liigilt-liigile levivad haigused. Nõnda tuli Taanist mullu teateid linnugrippi surnud hüljestest, samas kui Kaspia meres elavaid loivalisi on tuhandete kaupa maha niitnud koerte katk. Lisaks kalade ülepüügile on see üks põhjusi, mis Jüssi sõnul sealset hülge asurkonda jätkuvasse langusesse viib.

Hülgeuurijast loomaökoloog Mart Jüssi on loivalisi uurinud veerand sajandi jagu. (Foto: Sven Paulus / ERR Novaator)

Erinevalt viigrist on hallhülge seisund üsna hea, neil on Läänemeres piisavalt ruumi ja ka süüa. Toidupoolise osas hea kohanejana tuntud liik on valmis sööma igasuguseid kalu. Samas on märke mis tekitavad küsimuse, kas ta söödavast kalast ikka küllaldaselt vajalikku energiat saab. “Hülgele meldib piisavalt arvukas, rasvane ja aeglane kala,” lausus Jüssi. Andmete kohaselt on teada, et kaubaks lähevad hästi nii räim kui ka ümarmudil.

Seda, et hallhülge jahilooma staatusesse viimine võiks populatsiooni kahandada Jüssi väga ei usu. Praeguseid reegleid järgides on tema hinnangul väga raske hülgeid üle küttida ning 53 looma laskmiseks antud loast on realiseeritud vaid kümmekond. Kokkuvõttes on aga tähelepanu vaja pöörata kaitsekavadele, sest kui viigri arvukus on nõnda drastiliselt langenud, siis tähendab see, et senised kaitsemeetmed pole olnud piisavalt tõhusad. “Kaitse all olev, ent siiski välja surev tippkiskja näitab nii mõndagi oma elukeskkonna kohta,” võttis Jüssi teema kokku.



Grafeeni abil nutiseadmega õhureostust mõõtma

Tartu ülikooli füüsikud avaldasid järjekordse töö õhukese süsinikukihi ehk grafeeni tulevaste kasutusvõimaluste kohta. Ei pruugi minna rohkem kui mõni aasta, mil meist igaühe mobiiltelefonis on sensor, mis aitab välisõhu reostatust mõõta ning puhtama õhuga liiklemisteid valida. 

Metsad mõjutavad nii kohalikku kui üleilmset kliimat

Metsad täidavad planeedi jahutamisel mitmekülgset rolli ja ei piirdu ainult süsinikdioksiidi talletamisega.

Uuring: hunnid langesid roomlaste propaganda ohvriks

Ajalooürikutes kirjeldatakse antiikaja lõpul Euroopasse tunginud hunne sageli "maad tabanud katku" või isegi millegi hullemana. Vana-Rooma riigi piirialadel elanud inimeste säilmeid uurinud teadlased leiavad aga, et lihtinimeste tasandil oli hunnide ja roomlaste kooselu märksa rahumeelsem.