Video: 58 aasta jagu kosmoseprügi 60 sekundiga
Inimtekkeline prügi ei tekita probleeme vaid maapeal, vaid ka avakosmoses. Maa orbiidil tiirleb tänaseks hinnanguliselt enam kui 23 000 kosmoseprügi tükki, mille läbimõõt ületab viit sentimeetrit. University College Londoni astronoom Stuart Grey on loonud nüüd arvutianimatsiooni, mis peegeldab rusupilve arengut viimase 58 aasta vältel.
Maa orbiit hakkas aeglaselt kosmiliseks prügimäeks muutuma alates 1957. aastast, kui lõpetas akude tühjenemise järel töö Nõukogude ja maailma esimene tehiskaaslane Sputnik 1. Madala orbiidi tõttu põles see atmosfääris ära õnneks juba aasta hiljem. Oluliselt paremini tehisobjektide orbiidile saatmisega seonduvaid varjukülgi esile 1961. aasta juunis kanderaketi Ablestar plahvatus. Orbiidile tekkis hetkega umbes 300 tükist koosnev rusupilv.
Aastal 1978 nentis USA kosmoseagentuuri NASA teadlane Donald Kessler, et kosmoseprügi probleem võib muutuda sedavõrd akuutseks, et tulevikus võib tekkida kokkupõrgete kaskaad, mis muudab Maa orbiidi mitmeks põlvkonnaks kasutuskõlbmatuks. Isegi paari sentimeetrise läbimõõduga objektide energia on orbitaalsetel kiirustel toimuval kokkupõrkel võrreldav granaadi plahvatusega. Toona tiirles Maa orbiidil veidi enam kui 5500 suuremat rusutükki.
Hoiatusele vaatamata on kosmoseprügi hulk viimastel kümnenditel satelliitide kokkupõrgete ja ka hiinlaste satelliidivastase relva katsetuse tõttu hüppeliselt kasvanud. Kokku tiirles 2012. aasta seisuga orbiidil rohkem kui 23 000 rusutükki, mille läbimõõt ületas viit sentimeetrit. Väiksemate objektide arv ületas poolt miljonit.
Näide satelliidivastase relva katsetuse ja kahe satelliidi (Kosmos 2251 ja Iridium 33) kokkupõrke järelmõjudest. NASA
Prügi hulka aitab visualiseerida University College Londoni Stuart Grey Londoni Kuningliku Seltsi advendikalendri raames koostatud simulatsioon. Alusandmetena kasutas astronoom veebikeskkonna space-track.org andmekogu.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa