Tudengid eriala tulevikust: millised on meie keele ja suhtluse piirid 50 aasta pärast? ({{commentsTotal}})

#tulevik, #moodnesuhtlus, #signaalid
#tulevik, #moodnesuhtlus, #signaalid Autor/allikas: August Varustin

Mulle tundub, et see, mida me mõistame lugude jutustamise kunstina, on vaja ümber sõnastada. Sest see, kuidas me räägime päeva jooksul juhtunud sündmustest või mida tegelikult mõtleme, kui näeme maailma kõige ilusamat päikeseloojangut, on muutunud, räägib Tartu ülikooli kirjanduse ja teatriteaduse üliõpilane Hanna Linda Korp.

Tavaliselt mõistetakse hea jutu all haaravat, põneva sündmustiku ja meeldejääva esitusega lugu, millel on selgelt eristatav algus, keskpaik ja lõpp ning ka puänt. Huvitavas jutus on iga sõna kaalul. Aga kas sellised reeglid mitte ei piira seda, mille jaoks inimesed tegelikult lugusid jutustavad – mulje või läbielamise mõtestamiseks, hoiatuseks, õpetuseks või lihtsalt meelelahutuseks? Niisiis: tähtis on sõnum, mida tahetakse edastada, aga viis, kuidas seda teha, on tahes-tahtmata ajas muutuv.

Chalice’i laulurida «Ja vahel piisab pilgust ka / kui tundeid pole sõnadesse tõlgitud» («Minu inimesed», 2007) ja väljend «Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna» saavad sõnaliselt muutunud maailmas uue tähenduse.

Aina vähem räägivad inimesed omavahel selliseid jutte, mis olid veel paarkümmend aastat tagasi osa igapäevaelust.

Ma ei saagi tagantjärele teada, kui huvitav vestluskaaslane mul rongis oleks olnud (see vuntsidega onu, kes lahendas ristsõnu ja järas isukalt šokolaadiküpsist), kui ma poleks kogu tee muusikat kuulanud. Kuid sellegipoolest vahetavad inimesed omavahel sõnumeid, vestlevad pildi- või helikeeles.

Vaatan Instagramist, et fotograafist sõber on lisanud foto roosadest rannaplätudest, pildi alla on kirjutatud «souvenirs from #venice baby», ja teades semu roosavaimustust, on selge, et tema päev on igati korda läinud. Pildid muutuvad märkideks, mis räägivad iseenda eest ja iseenda keelt.
Seesuguseid visuaalseid teateid ei tasuks sugugi alahinnata – mitte alati pole inimesed oma maailma nii keeleliselt mõtestanud kui viimase saja aasta jooksul, kuid samas tuleks nendesse ka ettevaatlikult suhtuda. Interneti- ja mobiilirakendused on paratamatult ideoloogia vahendamise platvormid, mis väljendub kas või selles, millises vormis inimesed üksteisega suhelda saavad.

Näiteks Twitteris võidab see, kes suudab välja mõelda parima hüüdlause, sest seal ei ole ruumi põhjalikule arutelule. Ja Instagrami menukamad postitajad koguvad tuntust just nimelt õigete hashtag’ide ehk märksõnade kasutamisega. Masside kõnetamiseks on vaja nendega õiges keeles rääkida. See aga võib omakorda ohtlik olla, sest tihtipeale puudub inimestel kriitiline oskus sõnumite taga olevat ideoloogiat ära tunda.

Aga kui 2015. aastaks on osa inimsuhtlusest aina lühemaks muutunud, siis kuidas räägime üksteisega 2065. aastal?

Ilma liialdamata võib väita, et tänased kõrgtehnoloogilised lahendused tunduvad poole sajandi pärast sama aegunud ja veidrad, nagu meile näivad terve toa suurused arvutid, telegrammid ja teised sidevahendid, mis olid kunagi asendamatud.

Kuidas väljendame tänu, pahameelt, rõõmu, kaastunnet? Veelgi enam – mis on alles jäänud lihtsatest ja igapäevastest lugudest: «Tead, kes mulle täna tänava peal vastu tuli? Sa ei kujuta ette!» Ning millises vormis toimub inimese sisekõne?

Juri Lotman märgib oma 1990. aastal ilmunud teoses «Universe of the Mind: A Semiotic Theory of Culture», et lisaks tavapärasele kahe inimese vahelisele suhtlusviisile on olemas ka autokommunikatsioon ehk inimese kõne iseendaga. Lotmani järgi saab autokommunikatsioon alguse inimesevälisest ajendist, näiteks maastikust, luulest või muusikast.

Pärast ajendi saamist ja iseendale sõnumi saatmist ei ole inimene enam seesama, kes enne. Kahtlemata võib ka suhtluskeskkond inimest sisemiselt mõjutada ja nõnda jõuangi oma põhiideeni: milline suhtluskeskkond meid viiekümne aasta pärast ümbritseb?

Ühe võimaliku stsenaariumi järgi ei pea inimesed omavahel enam inimkeeles suhtlema.

See idee oli, muide, ka Uku Masingu pikaaegne unistus! Sõnad kui sellised ei puutuks üldse asjasse, sest need ei suuda nagunii mõtet edukalt ja terviklikult väljendada.

Seda mõtet edasi arendades võiks ju unistada ka sellest, et just nagu sipelgadki, suhtlevad inimloomad omavahel keemilises keeles, vahetavad signaale ja mõistavad üksteise sõnumeid täielikult. Siis ei oleks arusaamatusi ega konflikte, aga samas poleks ka enam tabavaid metafoore, võrdlusi, omadussõnu… Ühesõnaga – poeetiline meelelaad, mis keelele nii palju juurde annab, kaoks nagu tina tuhka.

Samas võiks ju küsida, kas mitte keel ei olegi see, mis teeb inimesest inimese? Kui jah, siis võiks poole sajandi pärast meie keeleline süsteem sisaldada peale esmatasandi ehk sõnade ka tundevärahtusi, lõhnu, värve – et suulise teabe kõrval kajastuks keeles ka see, mida Valdur Mikita nimetab mitmiktajuks.

Ka digitaalne suhtlus jõuaks uuele tasandile ning nagu kehakeelgi, muutuks see alateadlikuks. Emotsioone (ning mitte tundeid kirjeldavaid tekste), mida tulevikusotsiaalmeediasse postitaksime, tajuks sõber, kes signaali kätte saab, samamoodi, nagu täna tajume kellegi naeratust.

Keel ja seega ka jutud, mida üksteisele (ning iseendale) räägime, muutuksid palju väljendusrikkamaks ja mitmekihilisemaks. Ludwig Wittgenstein on öelnud kuulsa lause: meie keele piirid on meie maailma piirid. Mina loodan, et viiekümne aasta pärast on maailm lõpmata palju avardunud.

"Tudengid eriala tulevikust" on sari, kus Tartu ülikooli ajakiri Universitas Tartuensis palus üliõpilastel vaadata oma eriala tulevikku ja panna kirja see, mida nad seal kardavad või loodavad näha.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool



Arvuti.Arvuti.
Töö, mis reedab inimese

Kusagil kultuuriruumis liigutab sõnumituuleke tarkusetera, et kui tahad näha inimese tegelikku iseloomu anna talle alkoholi. Alaealistele ja karsklastele peaks sobima versioon, milles peab inimese une pealt üles ajama. Ka siis pidavat avanema võimalus näha ärkvel oldud ajal tähelepaneliku valve all enda teada hoitud ehtsamat palet.

Tartu Ülikooli bioinformaatika professor Jaak Vilo.Tartu Ülikooli bioinformaatika professor Jaak Vilo.
Vilo: riigist sõltub, kas IT-firmadele jagub tehisintellekti arendajaid

Kui veel viie aasta eest soovisid IT-ettevõtted peamiselt programmeerijaid ning tehisintellekti spetsialistide vastu oli huvi leige, siis nüüd otsivad needsamad firmad tikutulega just tehisintellekti arendajaid. Tartu ülikooli bioinformaatika professor Jaak Vilo ültes teadussaates „Labor“, et praegu on riigi valik, kui palju neid tippspetsialiste suudavad ülikoolid koolitada.

Kahte tüüpi mitteväikerakk-kopsuvähk metaboliseerib glükoosi erinevalt. Glükoositransporter GLUT1 (pildil roheline) on kopsu lamerakk-kartsinoomi rakkudes (paremal) palju enam levinud kui kopsu adenokartsinoomi rakkudes (vasakul).Kahte tüüpi mitteväikerakk-kopsuvähk metaboliseerib glükoosi erinevalt. Glükoositransporter GLUT1 (pildil roheline) on kopsu lamerakk-kartsinoomi rakkudes (paremal) palju enam levinud kui kopsu adenokartsinoomi rakkudes (vasakul).
Suhe suhkru ja vähi vahel võib olla arvatust magusam

Texase ülikooli teadlased Dallases leidsid, et teatud tüüpi vähk on suhkrust sõltuvam kui teised. See võib tähendada uut suunda tulevastes ravivõimalustes, kus toitumisalaste muutustega võiks ehk olla võimalik vähi progresseerumist aeglustada.

Arukask (Betula pendula) Soomes.
Maaülikooli teadlased andsid panuse arukase genoomi järjestamisse

Helsingi ülikooli professorite Jarkko Salojärvi ja Jaakko Kangasjärvi teadusrühm, kuhu kuulusid ka Eesti maaülikooli teadlased, avaldas arukase genoomiuuringu tulemused. Kaskede loodusliku kohanemismehhanismi mõistmine lisab uusi teadmisi geenitehnoloogiasse ning metsade biotehnoloogiasse.

WannaCry rünnakut oleks viga siduda ühe üksiku tegijaga.WannaCry rünnakut oleks viga siduda ühe üksiku tegijaga.
Küberekspert lunavararünnakust: tarvis läheks palju suuremat vapustust

Maailmas kümneid tuhandeid arvuteid tabanud WannaCry rünnakut oleks viga seostada vaid ühe organisatsiooni või rühmitusega, leiab küberjulgeoleku ekspert James Scott. Inimeste valvsuse tõstmiseks ja küberhügieeni parandamiseks läheb tarvis aga märksa suuremat vapustust.