Meediakasvatuse õppejõud: likvideerida tuleks vanemate liigoptimism, et nutivahend üksi arendab ({{commentsTotal}})

Kindlasti jääb midagi lapsele külge ka üksi nutivahendiga tegutsedes, aga väikelaste ehk 0-3-aastaste uuringutes täheldatakse, et nii kui täiskasvanu sekkub ehk juhendab ja selgitab, siis lapse õppimise efektiivsus suureneb märgatavalt.
Kindlasti jääb midagi lapsele külge ka üksi nutivahendiga tegutsedes, aga väikelaste ehk 0-3-aastaste uuringutes täheldatakse, et nii kui täiskasvanu sekkub ehk juhendab ja selgitab, siis lapse õppimise efektiivsus suureneb märgatavalt. Autor/allikas: Quinn Dombrowski/Creative Commons

Väikelaste vanemad seisavad üha sagedamini küsimuste eest kui vanalt võiks lapsel lubada tegutseda nutiseadmes, mida tal seal lasta teha, kui kaua, mida ta sealt õpib ning kuidas last juhendada? Just viimast, kuidas lapsevanemad väikelapsi nutiseadmes juhendavad, uurisid hiljuti Tallinna ülikooli (TLÜ) haridusteaduste instituudi teadlased Elyna Nevski ja Kristi Vinter.

Eesti haridusteaduste ajakirjas avaldatud artikli tulemustest rääkis ERR Novaatorile TLÜ haridusteaduste instituudi direktor ja meediakasvatuse õppejõud Kristi Vinter.

Teie uuringust selgus, et peredes, kus vanemad seavad piiranguid nutiseadmete kasutamisele, kasutavad lapsed nutiseadmeid sagedamini kui ilma piiranguteta peredes. Miks see nii on?

Ma arvan, et tõenäoliselt on siin küsimus selles, et need vanemad, kes juba oskavad n-ö raporteerida oma sekkumist, on ka tähelepanelikumad selle osas kui palju lapsed nutiseadmeid kasutavad. Ajalise mõõtme oskavad need vanemad tõenäoliselt täpsemini välja tuua kui need, kes ei lapse nutiseadmekasutust üldse ei jälgi.

Vanemaid uurides on välja tulnud, et tihtilugu nad ei taju, mis see arvuti või nutivahend lapse ümber üldse on. See on ju telefon, tahvelarvutid ja mitmed muud elektroonilised asjad. Kui vanem oskab oma lapse käitumist detailsemalt kirjeldada, järelikult ta ka jälgib last rohkem ja on tagasisidestamises täpsem.

Ameerika lastearstide ühenduse soovitusel ei tohiks alla kahe-aastane laps veeta ekraani ees rohkem kui kaks tundi. Mida ütlevad praegused uuringud – kui palju veedab keskmine laps aega ekraani ees?

Küsimus on ka selles, kui palju on selles n-ö taustaekraani. Ekraan ei ole ainult nutivahend, mille kasutamist selles konkreetses uuringus vaatasime. Tegelikult on ekraan ka taustaks mängiv televiisor. Arvata võib, et ekraani läheduses on laps ilmselt rohkem kui tund või kaks päevas.

Aeg kui ta aktiivselt ekraaniga tegutseb – julgen arvata ka selle uurimuse tulemustele toetudes, et see jääb umbes tunni-kahe kanti.

Märgite artiklis, et vanemad kasutavad laste tegevuse juhendamisel korraga nii aktiivse kui keelava juhendamise elemente. Mis need elemendid on ja kuidas hinnata kumb strateegia on parem, halvem või tõhusam?

Aktiivne juhendamine on natuke võrreldav üheskoos raamatu vaatamise, piltide uurimise või sellega, et lapsega lihtsalt arutletakse selle üle, mis tema ümber on ning õpetatakse last ümbritsevat maailma tundma ja märkama.

Ekraani eripära on aga selles, et tegemist on raamatust oluliselt intensiivsema meediumiga, mis on üledoseerituna lapse ajule liiga suur kognitiivne koormus ning mille tõttu ekraaniaja piiramine on raamatu vaatamise kõrval hoopis muul põhjusel vajalik. Intensiivuse all pean silmas liikuvaid, vilkuvaid, vahetuvaid pilte, helisid jms. Raamat on selles mõttes n-ö rahulik.

Kui vaadata elemente aktiivse juhendamise juures, siis need on nähtule tähelepanu osundamine, küsimuste küsimine, selgitamine, täpsustamine – sisuliselt dialoog lapsega, mis muuhulgas arendavad nii kõne kui mõtlemist.

Keelamine aga tähendab seda, et mingisugusele sisule pannakse piirangud, ei lubata lapsel näiteks videosid vaadata, kuid ta võib kasutada lastele suunatud rakendusi. Või näiteks vaadatakse, et laps ei tegutseks nutiseadmega üle kümne minuti järjest. Või on keelatud teatud kohtades nutiseadet kasutada.

Kumb on tõhusam ehk miks me üldse sellest nutivahendi kasutamisest räägime, siis lapsevanemad kipuvad arvama, et kui ma annan lapsele nutivahendi kätte, siis ta juba õpib ja areneb, ilma, et täiskasvanu peaks ise sellesse protsessi üldse sekkuma. Nii see tegelikult ei ole.

Kui võrrelda aktiivset juhendamist ja keelamist, siis aktiivne juhendamine on suunatud täiskasvanu sekkumisele või kaasa toimetamisele, mis omakorda tähendab ekraanilt nähtu sidumist lapse väheste elukogemustega. Samal ajal keelamine hoiab ära küll potentsiaalse kahju, aga ei õpeta nii efektiivselt, sest vahendaja, kes lapse jaoks ekraani n-ö arusaadavaks tõlgib, on puudu.

Artiklis käsitleme videodefitsiidi mõistet [väikelapsed õpivad päriselulistest kogemusest rohkem kui ekraanilt – toim], mille kohaselt, nagu näitavad uurimused, õpivad lapsed ekraanilt enne kolmandat eluaastat oluliselt vähem kui päriselu situatsioonides või reaalses füüsilises keskkonnas, kus asjad on nende ümber ja kus pilt ning tegevus ei jää ühedimensiooniliseks.

Kindlasti jääb midagi lapsele külge ka üksi nutivahendiga tegutsedes, aga väikelaste ehk 0-3-aastaste uuringutes täheldatakse, et nii kui täiskasvanu sekkub ehk juhendab ja selgitab, siis lapse õppimise efektiivsus suureneb märgatavalt. Ma julgen väita, et aktiivne juhendamine on parem ja tõhusam viis ekraani, kui seda üldse kasutada, lapse arendamiseks rakendada.



Pooled uuringus osalenud lapsevanematest ei luba lastel nutiseadmeid kasutada – mis on need põhjused ja mis võivad olla selle positiivsed ja negatiivsed mõjud?

Uuringutest veidi vanemate laste vanematega tuli juba mitme aasta eest välja, et tihtilugu need argumendid, miks üldse ei lubata ekraane tarbida, on seotud silmade tervishoiuga. Keelamise puhul ei mõelda väga palju mõjudele, mida ekraan võib laste intellektuaalsele ja kognitiivsele arengule kaasa tuua.

Sama tuli välja ka väikelaste uuringu puhul – peljatakse eelkõige silmade tervisega seotud küsimusi ja sealt edasi seda, et lapsega suhtlemise aega jääb väiksemaks.

Kui räägime pisut vanematest lastest, siis hiljuti Tallinnas viibinud laste meediakäitumise uurija Sonia Livingstone ütles, et täielik nutiseadmete kasutamise keelamine võib põhjustada lapsele väljajäetust omaealiste hulgast. Mida teie sellest arvate?

Päris kindlasti on seal tugev seos. Ega nutivahend pole üdini halb asi ja seda ka päris pisikeste laste puhul. See on kaasaegse keskkonna osa ning õppimise-arendamise seisukohalt kannatab teda ka päris pisikeste laste puhul kasutada.

Pigem on küsimus selles, et lapsevanematele ei tohiks olla liiga optimistlikku arvamust, et nutivahend üksi arendab – anname selle lapsele kätte ja täiskasvanu võib ennast kasvatamisest ja õpetamisest distantseerida, pigem on see oht seal.

Kui räägime sotsiaalsest arengust ja seltskonda kuulumisest, siis see võib takistuseks saada. Jah, ma olen Sonia Livingstone'iga täiesti nõus, et keelamine võib tekitada ühise infovälja puudumise, mis isoleerib teda teistest eakaaslastest ära, kuna laste kogemusruumid on sedavõrd erinevad.

Lapse arengu, nii kõnearengu kui näiteks probleemilahendamisoskuse (PISA), puhul on rõhutatud lapsevanemate sotsiaalmajandusliku tausta mõju. Teie uuringust tuleb aga välja, et lapsevanemate haridustase ei mõjuta nutiseadme kasutamispraktikaid. Miks see nii võib olla?

Annan siin jälle veidi spekuleeriva vastuse, miks see selle valimi, 400 lapsevanemat, puhul nii võis olla. See võib olla seotud sellega, et haritud lapsevanema puhul me eeldame, et ta tegeleb rohkem lapse arendamisega ja pöörab sellistele asjadele tähelepanu. Nad valivad teadlikumalt sisu, mida lapsed ekraanilt tarbivad, aga paraku kipub see haritud lapsevanem olema ka hõivatud lapsevanem ehk nutivahendist võibki saada „lapsehoidja“.

Teine põhjus võib olla ka selles, et tänapäeva noorte lapsevanemate põlvkond ei ole ju ise nutivahenditega kasvanud. See on tulnud välja ka uuringutest selliste seisukohtadena nagu „nii väike laps ja oskab juba selliseid asju seal nutivahendis teha“. See on mingi vaimustus, mis nende vahenditega kaasas käib ja pigem see suunab vanemat nutivahendit enamgi lapsele kätte andma. Liiati on peredes, kus võimalused suuremad, vahenditele ka parem ligipääs.

Kui räägime passiivsest ekraanist, näiteks televiisorist, siis lapsevanematele tundub, et see ei arenda sedavõrd palju, kui puutetundlik ekraan, kus laps saab käe mängu panna ja midagi hakkab puudutuse peale ekraanil juhtuma. Tekib illusioon, et ju see ekraan arendab rohkem, sest ta võimaldab rohkem.

Mida lapsevanemad vajavad, et olla paremad juhendajad nutiseadmetes tegutsemisel?

See oli ka üks meie uuringu fookus. Küsisime vanemate käest, mida neil vajaka on – kas ei ole infot piisavalt või teadmist, milline sisu võiks lapsi rohkem arendada? Tuleb välja, et ei ole ka piisavalt eestikeelseid materjale ja informatsiooni. Tegelikult tahetakse teada ja see väljendub ka näiteks selles, et lasteaedade ja koolide poolt on hästi aktiivselt avaldatud soovi sellealaste koolituste järele.

Kui vaadata kui palju üldse on uuritud väikelastega seotud nutiseadmete kasutamist, siis ega uuringute kiht maailmas üldse on hetkel veel üsna õhuke. Oleme praegu ajas, kus alles kogume kriitilist massi andmeid, et öelda kui tõhus või ebatõhus ta on ning mida peaksime täiskasvanutena tegema, et seda lapse hüvanguks kõige efektiivsemal moel kasutada.

 



Jõulud ei jäta külmaks ka ERR Novaatorit. Jõuluõhtule eelneval kümnel päeval ilmub iga päev Tarmo Soomere jõulukalendrisse „Dekaad“ uus pühadega haakuv fakt, näpunäide või soovitus. Loo nägemiseks liiguta kursor kuupäevale.

Maailmas laienid löönud uuring, mis väitis, et kõrgeid kontsi kandvad naised on seksikamad, ei vasta tõele.

Kõrgeid kontsi kandvad naised on seksikamad - puhas vale

Meedias laia kõlapinda leidnud prantsuse psühholoogi tööd põhinevad küsitaval statistikal ning kompavad meetodite poolest kohati hea maitse ja eetikapiire. Pahateadusele jälile saanud teadlaste hinnangul pole tegu üksikjuhtumiga.

teadustöö õigeusu koolide ajaloost
pinged akadeemilise vabaduse ümber
Tööstusdoktorantuur on doktoriõppe erivorm, kus doktorant teeb teadustööd ettevõttele.

Väljavõtted tippülikoolide nõuetest, kuidas teadlased ühiskonda panustavad

Viimaste päevade tulised sõnavõtud teemal kui palju võib ülikool ette kirjutada, keelata või lubada teadlastel teaduspõhist arvamust või ka uuringid väljaspool ülikooli. Sirp tegi ülevaate erinevate maailma tippülikoolide reeglitest, mis ütlevad, millistel alustel võib teadlane oma tööd ühiskonnale anda. Siit on ehk Eesti ülikoolidelgi palju õppida.

taimevaramu

Koolilapsed koostasid Eesti sünnipäeva auks taimevaramu

Suve jooksul kogusid kümned koolilapsed oma kodukohast taimi, et vabariigi 100. sünnipäeva auks neist herbaarium koostada. Kokku kuivatati ja määrati ära 159 liiki taimi, mida säilitatakse nüüd Tartu ülikooli loodusmuuseumi botaanikakogudes.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: