Eesti ja Viini teadlased uurisid, kuidas päästa loomaaias vaevaliselt sigivat Euroopa naaritsat
Viini, Tallinna loomaia, Eesti maaülikooli ja Tartu ülikooli teadlased täpsustasid väljasuremisohus Euroopa naaritsa sigimisbioloogiat.
Euroopa naarits (Mustela lutreola), ajalooliselt tuntud ka kui veetuhkur ja soosaarmas, on maailma ohustatuim pisikiskja ja Euroopa ohustatum imetaja. Eestis võib neid kohata vaid Hiiumaal, kuhu Tallinna loomaiast ümberasustatud Euroopa naaritsatest on praeguseks tekkinud uus väike looduslik asurkond.
Ent nagu paljud teisedki loomaialoomad, nii kipuvad ka vangistuses sündinud naaritsad teadlasi kurvastama sellega, et nad ei taha paljuneda. See teeb nende populatsiooni taastamise looduses väga raskeks.
“Vaatamata sellele, et me ei suuda alati kindlalt väita, milline on iga liigi rolli biosfääris, on selge see, et iga liik ja ka Euroopa naarits on bioloogilise rikkuse lahutamatu osa,” sõnas Tallinna loomaia liigikaitse labori juhataja Tiit Maran. Naaritsat on intensiivselt kütitud karusnaha pärast. Nende elupaigad – puhta veega ja lopsaka kaldataimestikuga väikesed jõed – on maaparanduste ja kuivendamistega hävinud.
Ka neis viimastes allesjäänud elukohtades on ajalooliselt Põhja-Hispaaniast Uuraliteni levinud Euroopa naarits pidanud alla vanduma sissetoodud suuremale ja jõulisemale konkurendile Ameerika naaritsale ehk mingile (Neovison vison, varasemalt Mustela vison). Kui Euroopa naaritsad nende põlistele, ent nüüd mingi poolt hõivatud aladele lahti lasta, võrduks see esimeste surmaotsusega. Mingid tõrjuks nad sobivatest elupaikadest ning halvemal juhul isegi tapaks.
Sellepärast on Euroopa naaritsa loodusesse taasasutamine võimalik ainult seal, kus Ameerika naaritsat ei ole. Ühed sellistest vähestest paikadest on näiteks Hiiumaa ja Saaremaa.
Selleks, et säilitada selle liigi geneetilist mitmekesisust ning pakkuda loomi taasasustamiseks koordineerib Tallinna loomaaed rahvusvahelist naaritsa paljundusprogrammi. Selles osaleb 14 Euroopa loomaaeda, milles peetakse ülal enam kui 200 naaritsat. Kusjuures pooled neist elavad Tallinna loomaaia liigikaitseuuringute laboris.
Hea paljunemine on väga oluline
Selleks et loomi Hiiumaa kaitsealale taasasustada peavad Tallinna loomaaia veidi üle 100 Euroopa naaritsa piisavalt järglasi andma. Kuid paraku muutuvad vangistused sündinud isased indlevate emaste juures sageli paaritumiseks liiga agressiivseks või hoopis loiuks. Sellest kirjutasid Tallinna loomaaia ja Tartu ülikooli naaritsauurijad paar aastat tagasi ka teadusajakirjas Zoo Biology.
Naaritsad on üksildust armastavad loomad, kes looduses lähenevad liigikaaslasele vaid sigimiseks. “Sellepärast tuleb neid loomaias paaritada püüdvatel teadlastel väga täpselt kindlaks teha emaste ovulatsiooni aeg,” rääkis Tartu ülikooli zooloogia doktorant Kairi Kiik. Nimelt võib vangistuses sündinud isaste agressiivsuse või loiduse üheks põhjus olla see, et neid püütakse emastega paarituda ajal kui viimased selleks tegelikult valmis ei ole.
Selleks et määrata kindlaks emase valmisolek sigimiseks võetakse proov tema vaginaalnõrest. Seda rutiinset toimingut kasutatakse mitmete liikide puhul. Meetod ei ole aga sigimiseks kõige sobivama hetke õigesti valimiseks alati piisavalt täpne. Lisaks ei meeldi emastele naaritsatele, et neid proovi võtmise jaoks kinni püütakse. Nüüd on teadlased välja selgitanud, et emaste roojaproovidest hormoonide määramine võib ovulatsiooniaja ennustamiseks olla märksa täpsem meetod.
Tallinna loomaia liigikaitselaborist kogutud Euroopa naaritsa roojaproovide tulemused, mida analüüsiti põhjalikult Viini veterinaarmeditsiini ülikoolis tehes koostööd Tallinna loomaaia, maaülikool ja Tartu ülikooli teadlastega avaldati hiljuti teadusajakirjas Theriogenology. Selgub, et uued andmed annavad esimest korda kinnitust sellele, et emased Euroopa naaritsad on sigimishooajal võimelised järglasi saama ühe korra asemel koguni kolm kuni neli korda.
“Senini pole jooksuaja alguses ebaõnnestunult paaritatud emaseid enam uuesti vaatluse alla võetud ja uuesti paaritada püütud,” lausus uuringu üks autoritest Tiit Maran. Nüüd soovitavad uuringu autorid, et emased kelle ovulatsioon on möödunud ja paaritumine ebaõnnestunud, võiks kindlasti samal hooajal mõne aja pärast uuesti kasutada.
Nimelt näitasid hormoonide mõõtmistel põhinevad tulemused, et naaritsatel toimub ovulatsioon innaperioodi jooksul kolm kuni neli korda. See tähendab, et nn jooksuajal võivad naaritsad tiineks jääda regulaarsete intervallide järel.
See teadmine koos paranenud ovulatsiooniaja hindamise ja tiinuse diagnoosimisega roojaproovidest peaks aitama naaritsaid edukamalt paaritada ja liiki loodusesse taasasustada.
Euroopa naarits Tallinna loomaaias. (Allikas: Postimees/Scanpix)
Küsimusele, miks tehiskeskkonnas sündinud isased järglasi ei taha ning emaseid ründama või ignoreerima kipuvad on Tallinna loomaaia ja Tartu ülikooli teadlased varem vastust otsinud ka koos Stockholmi ülikooli zooloogidega püüdes määrata naaritsate iseloomusid.
Selleks korraldasid nad naaritsatele, kes muide enda peegelpilti nähes arvavad nägevad teist liigikaaslast mitte iseennast, rea katseid peeglite ja mänguasjadega. Peamiselt jälgisid teadlased seda, kas nende puuri asetatud uued esemed panevad need väikekiskjad mööda seinaääri liikuma või näitavad nad üles suuremat enesekindlust. Katsete tulemusi analüüsides nimetasid teadlased naaritsatel kolm iseloomutüüpi: julge, uuriv ja sotsiaalne. Kuid seost iseloomutüüpide ja paljunemisedukuse vahel toona ei leitud.