Uuring kaardistas Euroopa pealinnades süveneva ruumilise eraldatuse   ({{commentsTotal}})

{{1441110862000 | amCalendar}}

Suurenev lõhe rikaste ja vaeste vahel viib üha enamates Euroopa linnades segregatsiooni ehk ruumilise eraldatuseni, vähendades linnade sotsiaalset stabiilsust ja konkurentsivõimet. Need järeldused põhinevad esimesel põhjalikul võrdleval uurimusel segregatsioonist Euroopa pealinnades, mis avaldati Tartu ülikooli linna- ja rahvastikugeograafia professor Tiit Tammaru juhtimisel. ERR Novaator küsis Tammarult uurimuse kohta lähemalt.

Teie kaasabil toimetatud raamat “Socio-Economic segregation in European capital cities. East meets West” leiab, et Euroopa linnadele omane rahvastikurühmade sotsiaalne segunemine väheneb. Milliseid positiivseid arenguid ning ühiskondlikke hüvesid aga võiks sotsiaalne segunemine endaga tuua?

Sotsiaalne segunemine ei ole eesmärk omaette, erinevused inimeste jõukuses on loomulikud ning nii on loomulikud ka ruumilised erinevused rohkem ja vähem jõukate inimeste kodude paiknemises. Probleem tekib aga siis, kui erinevused kärisevad järjest suuremaks ja suuremaks. Lääne-Euroopas hakkas sissetulekute erinevus kasvama 1970. aastatel ja on väikeste tõusude ja mõõnadega jätkunud ka tänaseni.

Kõigepealt peabki kasvama sissetulekute lõhe, selle muutuse teine vaatus on ruumilise ebavõrdsuse kasv, st jõukamad inimesed hakkavad tasapisi oma koduvaliku soove realiseerudes eralduma vähem jõukatest inimestest. See ruumiline ebavõrdsus hakkab omakorda taastootma sotsiaalset ebavõrdsust, käivitub väga pika vinnaga spiraalareng, mis ulatub vanematelt edasi lasteni.

Üks olulisemaid tegureid siin on koolid. Koolid on piirkonnapõhised ehk samas piirkonnas elavate inimeste lapsed lähevad samasse piirkonna kooli. Kui kodud paiknevad väga erinevates piirkondades, mõjutab see vähem jõukate perede laste ühiskonnas edenemist. Jõukamate ja vähem jõukate inimeste lapsed ei kohtu, ei suhtle, võrgustikke ei teki, info ei liigu samamoodi, see kujundab väärtushinnanguid, õpitee ja ametite valikuid.

Veelkord, teatud ulatuses on see kõik normaalne, ent kui erinevused kärisevad liiga suureks, viib see varem või hiljem probleemideni. Rahutused, mida oleme näinud viimastel aastatel näiteks Pariisis ja Stockholmis, on heaks näiteks kihistumisega seotud probleemide kuhjumisest ja vallandumisest.

Kas Euroopa pealinnades on hetkel põhjust rääkida näiteks slummistumisest või getostumisest ning millised võiksid olla võimalikud lahendused senise olukorra parandamiseks ehk sotsiaalse segunemise suurendamiseks?

Euroopa linnad on traditsiooniliselt olnud oluliselt võrdsemad kui näiteks USA linnad. USA linnades saame me rääkida slummidest ja getodest, Euroopas seni veel mitte. Heaolusüsteemid, mida räsib üha enam rahvastiku vananemine ja millele annavad hoogu tänased finantsprobleemid, hoogustavad seda. Heaolusüsteemide vähenemine koos kasvava lihttöötajate sisserändega on ka Euroopa linnades toomas kaasa sarnaseid arenguid.

Meie uurimus näitas ära, milline on pilt Euroopa linnades. See on esimene tervikpilt. Järgmine samm seisnebki selles, et mõelda, mida saab teha, et selliseid negatiivseid arenguid leevendada olukorras, kus avaliku sektori rahaline võimekus kahaneb. Rahapuuduses tekivad sageli nutikad lahendused, imerohtu aga praegu ei ole.

Laias laastus saab jagada meetmed otsesteks ja kaudseteks. Otsesed meetmed seonduvad kas sellega, et avalik sektor võtab ise suurema rolli ja suunab rohkem ressursse elamumajandusse või püüab planeeringute abil turuosaliste käitumist mõjutada. Üks meede, millel on positiivseid mõjusid ilma, et avalikule sektorile tekiks rahalisi kohustusi, on arendajatele teatud tingimuste etteandmine, näiteks erineva hinnaklassiga korterite ehitamine.

Sellistes lahendustes on omad probleemid, aga nutikad lahendused liiguvad selles suunas. Kaudsed meetmed seonduvad pigem inimeste üldise elujärje parandamisega koolisüsteemi ja muude hoobade kaudu. Üks arutelu, millesse meie analüüs andis olulise panuse, on see, mis juhtub suurte globaalsete linnade elanike sotsiaalse struktuuriga – kas see polariseerub või professionaliseerub?

Esimene areng tähendab rööbiti nii kõrgelt (nt IT valdkond, äriteenused jne) kui madalalt kvalifitseeritud (nt ettekandjad, koristajad jne) tööjõu olemasolu, kusjuures viimased töökohad jäävad üha enam sisserändajatele. Professionaliseerumine tähendab, et madalalt kvalifitseeritud töökohad kaovad tasapisi ära. Meie uurimus annab selge tunnistuse Euroopa pealinnade tasapisi süvenevast professionaliseerumisest, see on positiivne signaal.
 
Mida eripärast on Tallinna puhul muutunud, kui võrrelda aastaid 2001 ja 2011?

Tallinnas on võrreldes teiste uuritud Euroopa pealinnadega toimunud kõige suuremad muutused. Tallinna arengus võib viimase kahe aastakümne jooksul välja tuua kõige klassikalisemal kujul arengu, kus kõigepealt kasvab kiiresti sotsiaalne kihistumine (1990-dad), millele järgneb ruumilise ebavõrdsuse kasv. Kui aastal 2001 oli Tallinnas ruumiline ebavõrdsus väike, siis nüüd on Tallinn uuritud linnadest koos Madridiga kõige suurema ruumilise ebavõrdsusega Euroopa pealinn selles mõttes, et jõukamad ja vähem jõukad inimesed elavad väga erinevates piirkondades.

Piltlikult kolib Tallinna jõukus mere äärde (erandiks on Kopli poolsaare tipp) ja vaesus “mägedesse” ja sisemaale. Me toome oma artiklis sisse “turueksperimendi” metafoori. Tallinnas on valdav osa elamufondist erakätes ning tegemist on väga väikese linnaga ehk me saame vaadata, mis hakkab juhtuma ühes linnas, mida valitseb turg. See teeb Tallinna teaduslikus mõttes väga huvitavaks.

Ruumilise ebavõrdsuse kasvu ja jõukuse mere äärde kolimise kõrval on kolmandaks oluliseks arenguks sotsiaalse ja rahvusliku ebavõrdse kasv, seda nii jõukuses kui ruumilises paiknemises. Sotsiaalsete ja rahvuslike erinevuste kattumine ning ressursside vähesus nende erinevuste silumiseks on ühe linna jaoks päris ohtlik kokteil.
  
Milliseid erinevusi võib välja tuua Ida-Euroopa ja Lääne-Euroopa pealinnade vahel? 
   
Ida-Euroopa linnades oli nõukogude aja lõpus nii sotsiaalne kui ruumiline ebavõrdsus palju väiksem. Riiklik korterite jagamise süsteem leevendas ebavõrdsust. Nüüd on ka Ida-Euroopas hakanud ebavõrdsus kasvama, kuigi mitte sarnase kiirusega. Tallinn oma kiiresti kasvava kihistumisega on ühes äärmuses, Praha aga vaid väikese kihistumise kasvuga on teises äärmuses. Nende kahe linna ja riigi erinevus seisneb selles, kui suure rolli on avalik sektor endale võtnud. Kindlasti ei saa kellegi kogemusi kopeerida, kuid õppida on meil teiste kogemusest kindlasti.
 
Mida võiks Eesti ja eelkõige Tallinn õppida teiste suurlinnade senistest kogemustest?
 
Kindlasti esimese asjana mõtlemisviisi. Fundamentalistlikku mõtlemisviisi tuleb alati suhtuda ettevaatusega. Eesti elamusektori toimimise aluseks on turufundamentalism, seda peaks tasakaalustama. Veelkord, see ei tähenda seda, et avalik sektor peaks ilmtingimata suuri rahapaigutusi tegema, kuid turuosaliste käitumist tasakaalustav roll on avalikul sektoril täna sisuliselt olematu.
 
Millised on kogumiku peamised järeldused ja ehk ka soovitused?

Meie raamat tahtis eelkõige selgust saada kihistumise ulatusest ning võrrelda Euroopa pealinnu nii hästi, kui me täna suudame. Oma raamatus me kõigepealt prognoosime, millised võiksid olla linnadevahelised erinevused lähtudes kirjanduse põhjal teguritest, mis on kõige olulisema kaaluga. Nendeks olid linna tähtsus globaalses majandussüsteemis, sotsiaalse ebavõrdsuse tase, heaolusüsteemi tüüp ja eluasemesüsteemi tüüp.

Tegelik linnade ruumiline ebavõrdsus ei langenud üheselt kokku prognoosituga. See tähendab põhijäreldusena, et me ühelt poolt küll teame neid struktuurseid tegureid, mis ruumilist ebavõrdsust süvendavad, kuid nende kombinatsioon varieerub riikide ja linnade kaupa. Seega on ühe linna positiivseid tegureid raske kogu Euroopa tasemel kopeerida. Küll on meie põhiline soovitus olla avatud ja õppida rohkem teiste kogemusest ning seejärel teha oma valikuid. See soovitus kehtib ka Eestile.

Lihtsa turufundamentalismi aeg võiks ümber saada ja tuleks avarama pilguga ringi vaadata. Seda saaks teha ka avalik sektor, et meie linnades ei süveneks kihistumine ilma, et peaks hakkama kohe raha vasakule ja paremale külvama. Eesti võiks olla siinkohal targa linna ja elamisväärse linnaruumi loomisel olla eestvedaja, mitte sabassörkija.



Tartu Ülikooli kliinikumi geneetikakeskuse Tallinna filiaali juhataja Riina Žordania ja õde Svetlana Kašnikova 2011. aastal.

Inimgeneetika Eestisse tooja pälvis elutööpreemia

“Minu elus on palju salme, aga refrään on ikka meditsiinigeneetika,” parafraseerib Riina Žordania Eesti filmiklassikat, kui võtab Rakveres Eesti inimesegeneetika ühingu aastakonverentsil vastu elutööpreemia.

Kadrioru mesitarudest võetakse mett

Uuring: mida sisaldab Kadrioru roosiaia mesi?

Võiks arvata, et linnakeskkonnas on saaste suurem kui maal ning saasteained võivad sattuda ka linnas kogutud metesse. Tallinna ülikoolis tehtud meeanalüüsi tulemused näitavad aga sootuks muud.

Boris Kustodievi 1920. aastal valminud maal "Bolševik"

Oktoobripööre: päevad Petrogradis, mil tõmmati joon alla tsaariajastule

Kuigi Venemaa kommunistid nimetasid vana kalendri järgi 1917. aasta oktoobris Petrogradis toimunud Talvepalee hõivamist Suureks Sotsialistlikuks revolutsiooniks, selgub samal aastal varasemalt toimunud sündmuste ahelat jälgides, et bolševikud suutsid ära kasutada noore Vene demokraatia peataolekut ning läbi strateegiliste kokkulepete sisuliselt sättida end võimule.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: