Graafik: arvutimudel rõhutab pereplaneerimise olulisust
Hollandi teadlaste loodud arvutimudeli ennustuste kohaselt peaksid vähemalt kaht last soovivad naised hakkama esimese lapse saamise peale tõsiselt mõtlema juba 20. eluaastate lõpus. Kehavälise viljastamise abil on võimalik otsust paari aasta võrra edasi lükata.
Mudel lähtub eelnevatest naiste viljakuse ja vanuse vahelisi seoseid ning kunstliku viljastamise edukust käsitlenud töödest. Viljakuse puhul lähtuti 1970. aastani kogutud andmetest. Kuigi kümnendite taguste andmete kasutamisse võib suhtuda skeptiliselt, märgib töörühm, et toonased näitajad peegeldavad inimeste loomulikku viljakust paremini. Möödunud sajandi keskpaigas ei kasutatud rasestumisvastaseid vahendeid veel laialdaselt ja regulaarselt. Kokku lähtuti mudeli loomisel 58 000 naise kohta kogutud andmetest..
Kehavälise viljastamise (IVF) edukuse hindamiseks võeti aluseks Hollandi 2013. aasta statistika. Tasub märkida, et tehnika täiustamise tõttu jõutakse elavasünnini üha sagedamini.
Kokkuvõtlikult leidis Dik Habena Rotterdamis asuvast Erasmuse ülikoolist kolleegidega, et vähemalt ühe lapse edukalt ilmale toomise tõenäosus küündib 50 protsendini isegi 40. eluaastate alguses. Sama tõenäoliselt kolme lapse saamiseks tuleks alustada aga juba 35-aastaselt.
Samas nendib töörühm, et suure pere unistuse realiseerimist tõsisemalt võtvad inimesed peaksid alustama oluliselt varem. Näiteks 23-aastaselt küündib soovi korral kokku kolme lapse saamise tõenäosus 90 protsendini. Vähemalt kolme järeltulijat soovivad naised, kellele kunstliku viljastamise kasutamine vastumeelne pole, võivad mudeli kohaselt laste saamisega algust teha viis aastat hiljem.
Kahe lapse soovimise korral oleks soovitatav alustada hiljemalt 27-aastaselt, vajadusel kunstlikku viljastamist kasutades 31-aastaselt.
Töörühm märgib, et uurimuses ei arvestatud potentsiaalsete isade vanusega. Erinevalt naiste munarakkudest toodetakse spermat pidevalt juurde ja selle kvaliteet langeb seeläbi aeglasemalt. Samas tehakse pärilikkusaine kopeerimisel paratamatult vigu, misläbi leidub vanemate meeste spermas potentsiaalselt raseduse katkemiseni viivaid geenimutatsioone rohkem. Sellele vaatamata leiab Habena, et tulemused peaksid paika pidama juhul, kui mehe ja naise vanusevahe jääb alla kümne aasta.
Samuti rõhutab ta, et tulemused ei kohusta kedagi rohkem ja varem lapsi saama ning ei arvesta naiste individuaalsete viljakust mõjutada võivate omapäradega või nende elujärje ja karjäärivalikutega. Samas annavad need aga siiski aimu vanusest lähtuvatest šanssidest ühel või teisel eluperioodil saada järgneva elu vältel tõepoolest soovitud arv lapsi.
Uurimus ilmus ajakirjas Human Reproduction.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa