Arstitudengid tunnevad puudust teadustöö tegemisest ({{commentsTotal}})

Loomaarstide organisatsioonid lükkavad ümber väited, justkui oleks Eestis vaid paar sertifitseeritud loomaarsti.
Loomaarstide organisatsioonid lükkavad ümber väited, justkui oleks Eestis vaid paar sertifitseeritud loomaarsti. Autor/allikas: UGA Vet Med/Creative Commons

Kui enamustel erialadel ülikoolis peavad tudengid kirjutama vähemalt ühe uurimusliku teadustöö, siis arstiteaduse üliõpilastel seda kohustust ei ole – sisuliselt on võimalik kuue-aastane stuudium ilma teaduslikku uurimistööd kirjutamata.

Arstiteaduse 5. kursuse tudeng Teele Meren ütleb, et kohati on jäänud mulje, nagu oleks arstiteaduses süsteemne lähenemine uurimuslikule tagasihoidlik. Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi (EAÜS) teadusgrupi juht Helerin Raikerus selgitab, et olemas on küll prekliinilised uurimistöö aluste valikained, mis kahjuks ei suuda viia teadust piisavalt arvu tudengiteni.

Samuti leidub üksikuid entusiastlikke õppejõude, kes on valmis noort uurimishuviga üliõpilast juhendama, neid pole aga palju. “Mulle tundub, et paljud neist teevad seda missioonitundest, sest keegi on ka neid kunagi juhendanud. Aegajalt jääb mulje, et keegi ei motiveeri neid juhendajaid ega arste, et nad tudengitega tegeleksid. Selline ülikooli poolne tugi pole kuigi süsteemne,” nendib Meren.

Tema hinnangul peaksid suuremat aktiivsust üles näitama nii juhendajad peaksid kui tudengid. “Parim viis, kuidas inimesi motiveerida on stipendiumid, kõrgemad palgad juhendajatele ja rohkem raha teaduslaboritesse, et meil oleks võimalikult palju ka materiaalseid vahendeid.” Mereni sõnul tuleks kasuks ka see, kui osakonna juhtide tasandil soositaks rohkem teadustöö tegemist – rohkem inimeste enda soovi süstemaatiliselt analüüsida oma tulemusi ja nendest ka teada anda.

Aasta alguses sai siseministeeriumi tellimusel ning Eesti Teaduste Akadeemia eestvedamisel valmis strateegiadokument, milles muljetavaldav eksperdikogu on kahe aasta töö tulemusena pannud kirja hulga ideid, kuidas Eesti tervisesüsteemi teadmistepõhiselt arendada.

Strateegia koostamist juhtinud akadeemik professor Eero Vasar tõdeb, et arstkonna hulgas on tarvilik suurendada teaduslikku kirjaoskust. “Teadusõppe elluviimine tähendaks senisest palju radikaalsema arusaama tunnustamist – kutseõppega samal ajal toimuvale teadusõppele õigusliku aluse loomist.”

See ei tähenda, et Eestis meditsiiniuuringuid ei tehta. Tehakse küll, kuid tihti jäävad need näiteks bio- ja siirdemeditsiini, geenitehnoloogia või ravimitööstuse valda. Helerin Raikerus nendib, et arstiteaduses tehakse uurimusi tagasihoidlikult ning võrreldes teiste riikidega mitte konkurentsivõimelisel tasemel. “Eesti meditsiinisüsteemi stagneerumise vältimiseks oleks vaja enamat.”

Analüüsis tuuakse näiteks välja, et praeguses tervisesüsteemis ei väärtustata teadust ja innovatsiooni, sest tervishoiutöötajad ning ka patsiendid ei ole selleks võimestatud. Otsesõnu öeldakse, et praegune tervisesüsteem ei pea teadust ja innovatsiooni oma loomulikuks osaks ega väärtusta seda otsustes ja organisatsioonis.

Teadusalane tegevus praktika tasandil on juhuslik – puuduvad süsteemsed andmekogud ning e-riigile mittekohaselt saavad tervisevaldkonna riiklikud registrid endiselt põhiandmeid paberteatisena.

Välismaale või teadlaseks?

2013. aastal tegi mõttekoda Praxis poliitikaanalüüsi arstiks kasvamise kohta Eestis. Analüüsis toodi välja, et lisaks kõigi muude põhjuste kõrval, miks Eesti arstid välismaale kipuvad minema, on põhjuseks ka asjaolu, et arstipraktika kõrval ei osata näha teadlaskarjääri võimalust. Vaadates arstitudengite ning Teaduste Akadeemia strateegiadokumendis välja toodud kitsaskohti, on süsteemne viga sisse kirjutatud arstiõppesse, kus puudub kohustus omandada teaduslik kirjaoskus.

Olukorra parandamisel on aga ohjad haaranud Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi (EAÜS) teadusgrupp asudes koostöös Ida-Tallinna keskhaigla tegevarstidega uurima patsientide raviandmeid, et nendele tuginedes proovida arstide igapäevatööle läheneda teaduslike uurimismeetoditega. Täna esitleb kümmekond tudengite töörühma oma analüüsi tulemusi.

Teele Meren, kes ka ise täna oma uurimistöö tulemustest räägib, märgib, et patsientide andmetega töötamine on ühelt poolt õpetanud kõiki formaalseid protseduure, mis taoliste andmetega teadustöö tegemiseks tarvilikud on. Lisaks on see õpetanud aga mõtlema viisil, kuidas igapäevapraktikas arstitööd paremini teha.

Tegelikult pole tänane konverents siiski päris esimene, kus arstitudengite töörühmade töö tulemustest kuuleb. Aprilli lõpul toimunud üliõpilaste neuroloogia-alaste uurimistööde lõpukonverentsil kanti ette mitmete uurimistööde elulähedasi ja huvitaid tulemusi. Paar näidet:

3D-kino ja peavalu

On olemas juhuslikud leiud, mis oletavad võimalikku seost 3D-filmide ja peavalu vahel. Tartu ülikooli arstiteaduse tudengite, närvikliiniku, psühholoogia instituudi ja Eesti peavalu seltsi koostöös valminud uuringus sooviti leida seost 3D-filmide ja peavalu vahel ning hinnata võimalikke riskifaktoreid 3D-filmi vaatamise ajal või pärast seda.

Selgus, et isikutel, kes vaatasid 3D filme, esines peavalu filmi ajal või pärast seda 1,61 korda sagedamini kui 2D-filmi vaatajatel. Suurem risk 3D-filmist peavalu saada oli naistel. Mida vanem oli aga inimene, seda väiksem oli peavalu saanud inimeste hulk. Samuti mõjutas peavalu tekkimise tõenäosust vaatamise kaugus ekraanist – tagumise rea valik vähendas seda tõenäosust 2,14 korda, kuigi seos võrdluses esimeste ridadega oli piiripealne.

Struktureeritud haridus parandab esmatasandi arstiabi kvaliteeti peavalude käsitlemisel

Peavalusündroomid on sageli esinev ja koormav, kuid üle maailma aladiagnoositud ja alaravitud probleem. Peamiseks põhjuseks on esmatasandi arstide puudulik peavalualane koolitus ja teadlikkus, kuigi just nemad peaksid enamikke peavaluga seotud probleeme käsitlema. Arstiteaduse IV kursuse tudengi Silvia Koljali uuringu eesmärk oli arendada peavalualane haridusmudel esmatasandi arstide koolitamiseks ja seda rakendada ning testida.

Oma katse tulemusena sai ta teada, et perearstide peavalusündroomiga patsientide käsitlust saab parandada hästi struktureeritud koolitusprogrammiga. Teadaolevalt on tegu esimese uuringuga maailmas, mis kinnitab seda tõenduspõhiselt. Saavutatud kasu oli väiksem oodatust, kuid see viitab suurema panuse vajalikkusele koolituses. Selle kulu-efektiivsust tuleb hinnata. Suure tõenäosusega kaalub peavalude kõrge sotsiaalmajanduslik kulu üles koolitusprogrammide hinna.



Tartu Ülikooli bioinformaatika professor Jaak Vilo.Tartu Ülikooli bioinformaatika professor Jaak Vilo.
Vilo: riigist sõltub, kas IT-firmadele jagub tehisintellekti arendajaid

Kui veel viie aasta eest soovisid IT-ettevõtted peamiselt programmeerijaid ning tehisintellekti spetsialistide vastu oli huvi leige, siis nüüd otsivad needsamad firmad tikutulega just tehisintellekti arendajaid. Tartu ülikooli bioinformaatika professor Jaak Vilo ültes teadussaates „Labor“, et praegu on riigi valik, kui palju neid tippspetsialiste suudavad ülikoolid koolitada.

Teadlased: suurem liigirikkus lõunas tähendab suuremat ohtu kiskluse läbi hukkuda

Bioloogidele on seni olnud üldteada, et ekvaatori poole liikudes eluslooduse liigiline mitmekesisus suureneb. Sel nädalal maailma ühes mainekamas teadusajakirjas Science ilmunud artiklis näitasid 40 teadlast 21 riigist liblikaröövikute näitel aga seda, et suurem liigirikkus ekvaatoril tähendab ka suuremat tõenäosust kiskluse kaudu hukka saada.

Kopratamm hoiab jõevee jaheda

Kui kobras ehitab jõe peale tammi, langeb jõevee maksimumtemperatuur, hoides seega ära soojatundlike kalade kahjustusi.

WannaCry rünnakut oleks viga siduda ühe üksiku tegijaga.WannaCry rünnakut oleks viga siduda ühe üksiku tegijaga.
Küberekspert lunavararünnakust: tarvis läheks palju suuremat vapustust

Maailmas kümneid tuhandeid arvuteid tabanud WannaCry rünnakut oleks viga seostada vaid ühe organisatsiooni või rühmitusega, leiab küberjulgeoleku ekspert James Scott. Inimeste valvsuse tõstmiseks ja küberhügieeni parandamiseks läheb tarvis aga märksa suuremat vapustust.